Silt: PÖFF 2020

  • „Koidik“ – abstraktne luupainaja lahenduseta pingetest

    „Koidik“ – abstraktne luupainaja lahenduseta pingetest

    Horvaatia režissööri Dalibor Matanići „Koidik“, mis 2020. aasta PÖFF-i raames esilinastus, poeb iga kaadriga üha sügavamale naha alla. Tegusa lavastaja 2015. aasta film „Kõrgpäike“, mis võitis Cannes’i festivali programmi Un certain regard žürii auhinna ning mida peetakse Horvaatia filmikunsti suurimaks saavutuseks riigi iseseisvumisest saati, sai aluseks tema „Päikese“ triloogiale. Temaatiliselt seotud triloogia teine jagu „Koidik“ on müstiline ja abstraktne luupainaja isiklikest ja kollektiivsetest lahendamata pingetest, mis võib vahel olla vägagi segadusse ajav, kuid ei kaota hetkekski hüpnootilist lumma vaataja üle.

    Filmi tegevus leiab aset lähitulevikus, ühes väikeses hõreda asustusega Horvaatia maakohas. Et kõik päris tavaline ei ole, selgub kohe filmi alguses. Maalt pagetakse linnadesse elama, kuna kardetakse suurt ohtu, mida filmi jooksul kordagi täpselt lahti ei seletata. Küll aga viitab Matanići stsenaarium igal võimalusel painetele eri ühiskonnagruppide ja -liikmete vahel. Maa- ja linnainimesed on üksteise suhtes tõrjuva, vaenuliku hoiakuga. Filmi peategelane Matija (Krešimir Mikić), kes elab oma naise Ika (Tihana Lazović), poja Nikola (Maks Kleoncić) ja tütre Kajaga (Lara Vladović) puust majakeses künka nõlval, leiab tegevust kohalikus raadiojaamas rahvale muusikat mängides, kuid uudiseid välisilmast ei saabu. Kogukond elab kui muust maailmast ära lõigatud. Matija ning Ika keerulist suhet pingestab isiklik tragöödia minevikust. Nende kolmas laps jäi aastaid tagasi teadmata kadunuks. Matija tahab enamuse eeskujul linnatee jalge alla võtta, samas kui Ika tahab edasi maakohta jääda, näiliselt lootuses, et kadunud poeg ühel hetkel taas välja ilmub.

    Matanići käsikiri ning lavastajatöö ei anna vaatajale palju konkreetset, millest kinni hakata. Otse vastupidi – režissöör usaldab oma sõnumit, usaldab materjali, millega töötab, usaldab võrratuid näitlejaid Mikićit ja Vladovićit, kelle puhul see, mis jääb välja ütlemata, mõjub sama kõnekalt kui see, mis üle huulte libiseb. Ta usaldab ka vaatajat, et see pühenduks filmi mõtestamisse vaid nappide vihjete põhjal. Vahel mõjub tulemus vägagi segadusse ajavalt, kuid ometi toimib see „Koidiku“ puhul pigem hästi. Mida peaksid või võiksidki tegelased tunda? Matanići lähenemine muudab nende segaduses oleku ja seesmised lahendamata konfliktid vaataja enda segaduses olekuks ning lahendamata konfliktideks. Enigmaatilist filmi võib olla kohati raske mõista ning mõtestada, kuid tunnetuslikult on raske mitte olla kaasa haaratud Matanići düstoopilisest nägemusest.

    Asjad ei muutu selgemaks ega lihtsamaks, kui künkanõlvale peategelaste majakese vastas hakatakse äsja piirkonda saabunud linnast tulnu poolt Matija pere elukohaga kahtlaselt sarnast majakest püstitama. Ka linnast saabunu nimi on Matija (loomaliku energiaga Marko Mandić). Peategelase perekondlik kriis süveneb, kuni ühel hommikul tuleb vastasnõlva Matija nende ukse taha ning kuulutab end ülejäänud perele uueks perepeaks. Ika ning muidu vaikiv Nikola, kes selle peale üle pika aja sõna suust saab, on sellest väljavaatest võrgutatud. Isa Matija ei ole näiliselt suuteline ühelegi kriisiolukorrale adekvaatselt reageerima ega tõele näkku vaatama ning tütar Kajast saab seetõttu mõistuse ja tahtejõu hääl, kes peab aitama perekonnal minevikuga leppida ning edasi liikuda.

    „Koidik“ kasvatab oskuslikult pinget kuni erakordselt muljetavaldava finaalini, mis kulgeb läbi pööraselt tempoka ning allegoorilise öö koiduni, mis leiab tegelased tantsulahingu tandrilt rüüstatud külas, kus nad peavad leidma väljapääsu keset neoonkirevaid noori tantsijaid ning kõrvulukustavat kiireloomulist klubimuusikat. Ehkki see episood mõjub pisut väljavenitatult, ei saa ka siinkohal mainimata jätta, kuivõrd transsi viiv kogemus see ometi on.

    Film on tehniliselt ülimalt kompetentselt lahendatud. Selle väga rahutuks tegeva, košmaarse õhustiku eest (aimduse võib saada, mõeldes kreeklase Lanthimose filmidele „Homaar“ või „Püha hirve tapmine“) peab tänu avaldama operaator Marko Brdarile, kelle kadreering kindlustab, et mingi seletamatu psühholoogiline õõvaallikas kaadri servade taga oleks lakkamatult adutav, kuid mitte kordagi rahustavalt käegakatsutav või silmaga seletatav. Pelgame ju enim seda, mida ei tea. Monteerija Tomislav Pavlići täpne rütm aitab filmi abstraktsioonidel vaataja oma lummavasse võrku püüda. Rõhku on pandud ka helikujundusele, nii korduvmotiividena kasutatud muusikapalade valiku kui ka loomulike helide võimendamise või just tasamängimisega.

    Matanići „Päikese“ triloogia teine film „Koidik“ on mõneti raskesti jälgitav, kuna lavastaja ei anna vaatajale otsest ning vahetut teavet filmi peategelasi ning nende kogukonda kummitavatest pingetest. Erakordselt enesekindel teostus, tehniliselt tugevad lahendused ning silmapaistvad näitlejatööd tagavad, et hüpnootiline linalugu neist kaasaegseist (samas ka ajatuist) pingeist jääks vaatajat kummitama veel pikaks ajaks pärast lõputiitreid. „Koidik“ on kõige muljetavaldavam film, mida 2020. aasta PÖFF-il kaeda jõudsin.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Koidik“ (Zora, 2020)
    Riik: Horvaatia, Itaalia
    Kestus: 1h 50min

    Stsenarist ja režissöör: Dalibor Matanić
    Produtsendid: Ankica Juric Tilic, Andrea Paris
    Operaator: Marko Brdar
    Monteerija: Tomislav Pavlic
    Osades: Kresimir Mikic, Tihana Lazovic, Maks Kleoncic, Lara Vladovic, Marko Mandic

  • Harutades „Isa“ mõistatust

    Harutades „Isa“ mõistatust

    Mõnda aega tagasi kuulsin enda ajaloolasest isa köögis üksinda naeru tihkumas. Küsimuse peale, mis teda muhelema ajab, sain vastuseks, et üks tuntud filmitegija oli suvel helistanud ja tungivalt soovinud ühel ajalooteemal konsulteerida. Nüüd juba oktoober, aga pole temast kippu ega kõppu kuulda olnud. Jäin isale teravalt silma vaatama. Inimene, kelle vaikimine talle nalja tegi, oli isal päris kindlasti suve lõpul külas konsultatsioonil käinud. Üks veidramaid nähtusi elus on kogeda, kuidas vanemad ühtäkki vanaks jäävad. Selles on midagi koomilist segatuna tugeva õõvatundega. Mälu, mis varem oli hea, ühtäkki enam ei kanna ja ei kõrvaltvaataja ega ka vana mehe enda mõistus ei suuda kaardistada, kuidas vananevad mõttelõngad omavahel ühenduvad või kus need juba purunenud on.

    Et ühte ajaloolast elu lõpul dementsus kimbutama hakkab, on muidugi saatuse iroonia. Vananemisega seonduvat irooniat, koomikat, aga ka siirast valu näitab ka Florian Zeller oma debüütfilmiga „Isa“. Tegemist on ühe kaasaja juhtiva näitekirjaniku esimese sammuga filmimaailma. Rahvusvahelise publiku menu nautinud näidend, millel film põhineb, pälvis 2014. aastal Prantsuse kõige olulisema teatripreemia – Molière’i auhinna – parima näidendi kategoorias. Ka siinsele publikule pole teos võõras. 2016. aastal lavastas Theatrumis „Isa“ Maria Peterson Lembit Petersoniga peaosas.

    Dementsus on progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille tagajärjel hukkuvad närvirakud peaajus. Ehk kõige klassikalisem dementsuse sümptom on lühimäluhäire ehk raskus uusi mälestusi luua.1 Sellest lähtudes on Zeller ehitanud labürindi või, nagu ta ise ütleb, „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt“.2 Vaataja asetatakse dementsust põdeva Anthony (Anthony Hopkins) perspektiivi, kes otsib selgust ja tõde närtsiva mõistuse pettekujutlustes. Filmi manab hästi silme ette, kui kujutleda segu Christopher Nolani „Mementost“ ja Michael Haneke „Armastusest“. Anthony tõeotsingutes on tõesti midagi nolanlikku, ehk ka lynchilikku. Tema korter muutub ruutmeeter ruutmeetri haaval, samuti ei eksisteeri stseenides ajalist lineaarsust, pereliikmed, kes korteri eest vastutavad ja Anthonyga konfliktsetesse olukordadesse satuvad, vahelduvad. Esineb ka dežavüülikke ennast kordavaid stseene, kus juba olnud sündmust mängivad lahti teised tegelased. Kui Nolani filmides on mõttemängud ja aja lineaarsusega manipuleerimised asetatud valdavalt meelelahutuse teenistusse, siis Zelleri puhul aitab see vormivõte avada inimlikkust.

    Doris Kareva on kirjutanud read:

    Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
    Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?

    Kas tõde see on, mida teavad kõik?
    Või mida keegi lahti eal ei muugi?3

    Anthony ja ta pereliikmete vastasseis paneb meid empaatiliselt mõtlema, kuidas käituda, kui keegi lähedastest muutub meile koormaks. Seda kuvatakse täies empaatias, ilma näpuga näitamiseta, sest õige lahendus ei pruugi meile alati meele järgi olla. Tõde pole Zelleri filmis võimalik kinni püüda, sest puslest on alati üks tükk puudu. See tuleb nurka visata ja lahendustest loobuda. Alles siis hakkab midagi ilmnema. Ainus tõde on see, et vanadus pole ravitav ja sellega on raske toime tulla nii vananeval inimesel endal kui ka ta lähedastel. See on valus tõde, millega tuleb leppida.

    Näitekirjanduse ekraniseerimiseks peab alati hea põhjus olema. Miski, mis õigustaks kaamera kasutamist jutustamaks lugu, mis algselt lavale on mõeldud. Zelleri enda sõnul oli põhjuseks soov minna veel enam „Isa“ peategelase perspektiivi, kuvada Anthony peas valitsevat segadust palju täpsemalt, kui teatrilava distantseeritud üldplaan seda võimaldab. Ei saa väita, et perspektiivi tugevdamine ei anna üldse tunda. Loo kulminatsioonid on tugevate emotsioonidega laetud ja nii Anthony Hopkinsi, Olivia Colmani kui paljude teiste mäng on suurepärane, sügav ja mitmekülgne. Ausat inimportreed, mille maalib Hopkinsi esitus, on filmi puhul palju kiidetud ja ma ei kahtle hetkegi Zelleri oskuses näitlejaid lavastada ja neist imelisi sooritusi välja võluda.

    Kaameraperspektiivi, samuti interjööri kasutus loo jutustamisel pole filmis aga täit väljendusrikkust saavutanud. Theatrumis nähtud Maria Petersoni lavastus jättis tugevama mulje kui autori ekraniseering. „Isa“ kaameratöö on keskpärane, ujuv ja hoolimata autori tahtest vastupidist saavutada,2 mõjub see tihtipeale pelgalt lavateose ülesfilmimisena. Et saavutada keskkonna järkjärgulist muutumist korterist haiglaks, on kasutatud paviljoni ja see annab igas stseenis tunda. Interjööri värvipalett näib liiga tavapärane, st ei aita jutustamisel mingit emotsiooni kanda. Seda võimendab ka valgustus, mis on plass ja mitte kuigi läbimõeldud, paistes sealt, kust operaator heaks on arvanud, mitte sealt, kust ta paistma peaks. Alati ei peagi kasutama motiveeritud valgust ja operaatorid tihtipeale petavad loogilist valgust tugevama afekti saavutamiseks, ent siinkohal pole aru saada, miks sellised valikud on langetatud, sest see mõjub nagu kärbsesitt ilusa maali peal – tuletab meelde, et tegemist on filmiga, ja tõmbab tähelepanu oskuslikult konstrueeritud loolt iseenda ilmetusele.

    Film ei jäta kindlasti kedagi külmaks, sest sisulist kõlapinda on „Isal“ rohkem kui küll. Tegemist on meisterliku näitekirjaniku debüütfilmiga ja ehk on Zeller n-ö näitlejate režissöör, kes filmi tehnilise poole jätaks oma ala meistrite hoolde. Aga kuskil tundub mingi puudujääk olevat. Nii filmiga töötanud kunstnik kui operaator on olnud tööl väga tuntud ekraniseeringute peal ja siinkohal jääb vist ainult filmitegijate enda teada, kuhu see koer on maetud. Kas oli vajaka tehnilistest oskustest, ajast, ideede ühtivusest või millestki muust. Loodetavasti polnud asi selles, et kõik läbi räägitud head ideed ja lahendused filmimeeskonda platsil tabanud võttedementsuse tõttu kaduma läksid.

    Autor: Silver Õun

    1 Mis on dementsus? Dementsuse Kompetentsi Keskus. https://eludementsusega.ee/mis-on-dementsus/
    2 Florian Zeller, Director of The Father. Cineuropa, 02. XII 2020.
    3 „Kas siis on vabadus, kui …“, Doris Kareva. Kogust „Deka. Ilmunud ja ilmumata luulet 1975–2007“, Verb 2008.

    “Isa“ (The Father, 2020)
    Riik: Ühendkuningriik, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 37min

    Režissöör: Florian Zeller
    Stsenaristid: Christopher Hampton, Florian Zeller
    Produtsendid: Simon Friend, Christophe Spadone, Philippe Carcassonne, Jean-Louis Livi, David Parfitt
    Operaator: Ben Smithard
    Monteerija: Yorgos Lamprinos
    Osades: Anthony Hopkins, Olivia Colman, Mark Gatiss, Imogen Poots, Rufus Sewell, Olivia Williams

  • „Miks mitte sina“ – väikelinna mustast arhaarist iseseisvaks hundiks

    „Miks mitte sina“ – väikelinna mustast arhaarist iseseisvaks hundiks

    „Miks mitte sina“ („Hochwald“, 2020) on Evi Romeni debüütfilm, milles ta täidab nii stsenaristi kui ka režissööri rolli. Tegemist on Austria-Belgia koostöös valminud filmiga, mis oli enne PÖFFi teinud esilinastuse ka Zürichi filmifestivalil. Olles pärit Põhja-Itaalia provintsist Tiroolist, otsustas Romen ka linateose keskkonna luua samas kohas, inspireerituna 2015. aasta traagilisest terrorirünnakust Pariisis. Autori sõnul olevat üks rünnaku ohvritest olnud pärit tema kodumaakonnast, kuid mis oleks siis, kui ka samast mägikülast?

    Film räägib tumedate lokkis juustega mässumeelsest ja rahutu hingega noormehest nimega Mario (Thomas Prenn), kes ei sobitu enda identiteedi tõttu väikelinna konservatiivsesse keskkonda. Tema väljendusviisiks on provokatiivsetes kostüümides ja kontsades hektiline tantsimine. Kaasakiskuva alguse jätkuks näeme, kuidas Mario alter ego hakkab elama, kui peategelane asetab pähe valget lambakarva meenutava paruka, mis vabastab ta kammitsetud ning vaoshoitud endast. Iroonilisel kombel teenib ta päeval leiba abilisena kondiitri- või lihapoes, kus töötab ka ta ema elukaaslane, kellele ta raha eest teenuseid pakub.

    Väljapaistva Mario unistuseks on lahkuda hukkamõistvast ning kammitsevast külast ning püüda oma unistusi tantsijana. Lähedane sõber Lenz (Noah Saavedra) kutsub ta endaga kaasa Rooma, kus suhtutakse tolerantsemalt nii LGBT-suhetesse kui transseksuaalsusesse. Atraktiivsena tunduv plaan tõotab algust tema travoltalikule tantsijakarjäärile. Alatuks pöördepunktiks saab Lenzi surm – Lenz tapetakse brutaalse veresauna ajal queer-klubis. Kodulinna naasnud Mariosse suhtutakse kui sõbra surma süüdlasesse. Isiklikuks muutuv vaen ja viha kisub vaataja peategelase kannatustele aina enam kaasa elama. Süütunne viib Mario tagasi varasema probleemi – heroiini küüsi ning ta kaotab kontrolli elu üle ning usu inimestesse. Tänu moslemist sõbrale Nadimile (Josef Mohamed) leiab Mario lõpuks siiski usule ja hoolivusele uue tähenduse. See aga ei takista teda sattumast emotsionaalsetesse olukordadesse, mida ta ise alateadlikult tekitama hakkab.

    Intensiivseid momente kogeme peategelasega, kui ta teeb midagi ebaharilikku ning jääb ootamatult sügavalt otse kaamerasse vaatama (inglise keeles mugging). Sellise julgema filmivõtte põhjenduseks on dialoog stseenist kohvikus, kus isa ütleb talle: „Kui sinult oodatakse midagi, siis tahad sa alati teha midagi täpselt vastupidist.“ Arvan, et Mario ja vaataja vahele on loodud hoomatav intiimsus selleks, et vaataja mõistaks, et imelikkus ongi noormehe inimlikkus.

    Silma hakkab ka filmi kunstnikutöö, mille puhul on koloriidis nutikalt kasutatud islamimaade ja Itaalia lipuvärve: roheline, punane, valge ning must. Kõik sündmused toimuvad Itaaliast pärit või moslemitest tegelaste, eeskätt Mario, Lenzi ning viimaks Nadimi vahel ning koloriidiga luuakse terviklik ning nauditav visuaal. Ka värvide intensiivsus kasvab filmiloo arenedes roheliste ja punaste neoontulede vastandlikkuse kasutamisest.

    „Miks mitte sina“ paneb vaieldamatult mõtisklema inimeste käitumise ja sallimatuse üle väikelinnas, kus ehk ei olda endaga aus ning peegeldatakse oma komplekse ja vigu ühiskonna silmis nõrgemate peal. Romen on ka öelnud: „Elades kõrgel Tirooli mägedes, tunned end justkui teistest kõrgemal ja paremana, kuid alati jääb vastupandamatu tahe minna tagasi alla.“ Autentsus saadab filmi kuni kummalise lõpuni. Sisuliselt ja visuaalselt ilus ja aus vaatamine, millele ei jää alla ka hästi valitud näitlejate töö.

    Autor: Elisa Geraldine Vesterinen

    “Miks mitte sina“ (Hochwald, 2020)
    Riik: Austria, Belgia
    Kestus: 1h 47min
    Linastus PÖFF24 debüütfilmide programm väljaspool võistlust

    Stsenarist ja režissöör: Evi Romen
    Produtsendid: Alexander Dumreicher-Ivanceanu, Bady Minck
    Operaatorid: Martin Gschlacht, Jerzy Palacz
    Monteerija: Karina Ressler
    Osades: Thomas Prenn, Noah Saavedra, Josef Mohamed, Kida Khodr Ramadan

  • „Meeletult elus“ – armasta elu kogu selle hullumeelsuses

    „Meeletult elus“ – armasta elu kogu selle hullumeelsuses

    Belgia lavastajate duo Raphaël Balboni ja Ann Sirot on varem silma paistnud ühiselt tehtud lühifilmidega. „Meeletult elus“ on nende paljulubav hüpe täispikkade filmide maailma. Film käsitleb keerulisi ning raskeid teemasid, fookuses on ühe pere toimetulek olukorras, kus 30ndates Alexi (Jean Le Peltier) emal Suzanne’il (Jo Deseure) diagnoositakse semantiline dementsus, progresseeruv neurodegeneratiivne haigus, millele puudub ravi. Ometi on Balboni ja Sirot’ film tänu suurepärasele tasakaalule olukorra nii tõsiselt kui ka läbi huumoriprisma käsitlemisel sedavõrd soe ja elujaatav, et nakatab oma optimismiga ning innustab elu armastama kogu selle hullumeelsuses.

    Alex ja Noémie (Lucie Debay) on 30ndates paar, kes mõtlevad lapse saamise peale, teevad vastavaid plaanegi. Alexi ema Suzanne on oma poja ja tema partneri üle õnnelik ning toetab neid igal võimalusel. Suzanne’i käitumine aga hakkab aja jooksul üha imelikumaks muutuma. See algab väikestest momentidest (hajameelsus, tühistatud krediitkaart, invakohale parkimine), kuid peagi ilmneb, et naisel on õnnestunud juba mõnda aega oma halvenevat terviseseisundit edukalt varjata. Muude avastuste seas tuleb välja, et ehkki Suzanne on viimased aastad töötanud kunstimaja juhina, on ta saanud samal ajal ka pensionit, mille tagajärjel on tema võlg riigi ees üle 30 000 euro.

    Alex viib ema arstlikule läbivaatusele, mille käigus naine ei suuda arsti järel viit sõna järjest korrata, kuna ei suuda neid meeles pidada. Suzanne’il diagnoositakse semantiline dementsus, progresseeruv neurodegeneratiivne tõbi, mis muudab järsult inimese käitumist. Suzanne’i käitumine muutub päev-päevalt üha veidramaks ning etteaimamatumaks. Temast saab omamoodi laps, kelle eest Alex ja Noémie peavad hakkama hoolt kandma, pannes enda lapsesaamise plaanid tagaplaanile. See aga mõjutab paari omavahelist läbisaamist märkimisväärselt. Koos peavad nad kuidagi uue reaalsusega toime tulema.

    Kuigi see kirjeldus võib jätta mulje, et tegemist on raske filmiga, pole see sugugi nii. Raskest teemast hoolimata on film pigem kerge vaatamine, mis ei ürita millegagi vapustada ega midagi enneolematut öelda, vaid kujutada sellist olukorda niivõrd elulähedaselt kui pooleteise tunni jooksul võimalik. Eluläheduse saavutamiseks toetusid Balboni ja Sirot’ oma näitlejaskonna võimekusele juba käsikirja kirjutamise protsessis. Paljud stseenid mängiti ja harjutati läbi, alles näitlejatega koostöö põhjal pandi kirja stsenaarium (lähenemine, mida ka britt Mike Leigh on mitme filmi puhul tõhusalt rakendanud). Ning näitlejatöö mõjub väga loomulikult, leides suurepärase tasakaalu draama tõsiduse ning kohati väga musta, aga elulise huumori vahel. Eriti väärib esiletõstmist Suzanne’i osatäitja Jo Deseure, kes suudab olla nii filmi tragöödia kui ka komöödia allikas ja kese kogu linateose vältel, ta sooritus pakatab pöörasest energiast, mis hoolimata tegelase kurvast käekäigust nakatab elujaatava optimismiga.

    Just seesama elujaatav optimism on see, mille vaataja kinosaalist väljudes kaasa võtab. Samavõrd, kui see film on naisest ja haigusest, mida ta põeb, ning sellest, kuidas haigus naise ning ümbritsevate elusid mõjutab, on see ka film leppimisest. Alexi ja Noémie suhtumine uude reaalsusse ning lähenemine sellele, nende toimetulekumehhanismid on erinevad. Noémie mõistab küll olukorra tõsidust, kuid ei lase sel end toimetulekuvõimetuks muuta, mis aga näib aset leidvat Alexiga. Noémie tahab, et paar oma eluga edasi liiguks, kuid Alex ei suuda uue reaalsusega niivõrd kiiresti kohaneda ning tahab nende senise elu ning tulevikuplaanid ootele panna.

    Kõnekas on filmis hetk, mil Suzanne, tõbi juba täies hoos progresseerumas, leiab rõõmu sellisest lihtsast teost nagu autopesu. Noémie pildistab teda ning Alex ei suuda pildiga rahu leida. Inimene pildil ei ole enam see inimene, kes ta tegelikult on. Ta on muutunud ning sel põhjusel ei suuda Alex taoliste jäädvustustega leppida. Selle peale küsib Noémie, et kui Suzanne on pildil rõõmus, miks ei peaks seda jäädvustama. Ma leidsin end esiti samas olukorras nagu Alex ning tundsin kohmetust, kui Noémie nõnda Suzanne’i jäädvustas.

    Ennekõike on see film Alexi arengust. Alex on see, kes peab õppima elu armastama, õppima raskustega toime tulema, hindama väikeseid rõõmuhetki keset hullumeelsust. Elu ongi kaos, või on kaos lahutamatu osa elust, tahab film öelda ning mõista anda, et kellelgi ei õnnestu mingit kujuteldavat sirgjoont käies oma elu täiesti organiseerituna ning kontrolli all hoida. Elu väljubki vahel kontrolli alt, on täis ootamatusi, kuid ei saa seetõttu seisma jääda. Pange tähele seda ühtainsat stilistiliselt rõhutatud nüket, millele tegijad selle sõnumi edasiandmisel toetuvad. Vaadake, kui Alex, Noémie, Suzanne külastavad eri ametite esindajaid (arsti kabinetis, riigi esindaja juures), kuidas nende riietus läheb korrapäraselt kokku ruumi sisekujundusega ning kuidas see filmi jooksul muutub. See on film, mis võiks uppuda traagikasse, kuid on sedavõrd soe ja positiivne, et paneb armastama elu kogu selle hullumeelsuses (taas kummardus Deseure’i muljetavaldavale osatäitmisele).

    Ärge laske end heidutada filmi raskekoelisest temaatikast. Selles on küll mitmeid raskeid ja valusaid hetki, kuid üldiselt kannab seda helge tonaalsus. Kui vajate killukest positiivsust, meenutust, kui rikkalikult ilus on elu ka hullumeelsetel aegadel, ning suunist, kuidas pea ka rasketel aegadel püsti hoida, siis minge seda filmi vaatama. „Meeletult elus“ innustab elu armastama kogu selle hullumeelsuses.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Meeletult elus“ (Une Vie Démente, 2020)
    Riik: Belgia
    Kestus: 1h 27min
    Linastus PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöörid: Ann Sirot, Raphaël Balboni
    Stsenaristid: Ann Sirot, Raphaël Balboni
    Produtsent: Julie Esparbes
    Operaator: Jorge Piquer Rodríguez
    Monteerijad: Raphaël Balboni, Sophie Vercruysse
    Osades: Jean Le Peltier, Jo Deseure, Lucie Debay, Gilles Remiche

  • Hirmu mitu nägu

    Hirmu mitu nägu

    Selleaastase PÖFFi peapreemia viis koju Bulgaaria režissööri Ivaylo Hristovi film „Hirm“. Paratamatult ajatust teemast ehk rassismist kõnelev film paistis inimestele kohe korda minevat. Esilinastuse ajal oli saalis palju rohkem rahvast, kui oleks arvanud, ja publik elas filmile valjuhäälselt kaasa. Kuigi film mind isiklikult just hüsteeriliselt naerma ei ajanud ja mask näo ees proovis pidevalt minestama sundida, oli tegelikult peaaegu kogu filmi vältel mu suul vähemalt väike muie. Selline mõnusalt soe pala üha külmemaks muutuvate ilmade kõrvale.

     „Hirmus“ hargnev lugu leiab aset Bulgaaria-Türgi piiri lähedal väikeses külas, millel oma asukoha tõttu on probleeme pagulastega. Ühe sellise leiab äsja töötuks jäänud lesk Svetla (Svetlana Yancheva) ühel päeval enda püssi eest. Tegu pole metslasega, vaid intelligentse Bamba-nimelise mehega (Michael Fleming), kes on tulnud sõjapakku. Asjaolude sunnil võtab Svetla Bamba vastumeelselt oma katuse alla. Alguses mõlemalt poolt mõru suhe areneb aja jooksul aga millekski enamaks kui lihtsalt sõprus. Paraku levivad uudised väikeses kogukonnas kiiresti ja ei lähe palju aega, kui kogu küla teab Svetla uuest sõbrast. Sealt edasi on vaid aja küsimus, kunas olukord paari jaoks ohtlikuks muutub.

    Hoolimata käsitletavatest teemadest on „Hirmu“ puhul tegu eelkõige komöödiaga. Huumor on äärmiselt subjektiivne asi, seega ei saa pahaks panna erinevusi inimeste eelistustes. Esilinastuse publikule paistis filmi koomika seekord rohkem peale minevat kui mulle endale. Kahtlemata oli naljakaid kohti ja muie püsis suul päris suure osa filmi kestusest. Ilmselgelt olid ka filmitegijad leidnud need stseenid niivõrd naljakad olevat, et neid aina korrata ja korrata. Mingil hetkel hakkas tegelaste omavaheline möödarääkimine aga ära väsitama ja filmist välja kiskuma. Õnneks leidus ka teistsugust huumorit, mis oli niivõrd kummaline, et oli raske mitte vähemalt muiata: kui tegelane hammustab ilma provokatsioonita, nagu muuseas oma klaasi või kui terve pagulaste kogukond kolitakse välikäimlatesse. Teostus ei pruugi midagi erilist olla, aga puhtalt idee poolest oli see mõnusalt absurdne ja lisas filmile kõvasti värvi.

    Võõrahirm ja rassism on teemad, mida on käsitletud põhimõtteliselt filmikunsti algusest saati ja mida ilmselt käsitletakse veel kaua. Kui teemad ise muutunud pole, siis nende käsitlused kahtlemata on. Griffithi ajal vist ei oleks olnud võimalik ette kujutada filme nagu Jordan Peele’i „Kao ära“ (2017) või Boots Riley „Vabandust, et tülitan“ (2018). Sõltumata sellest, mida keegi mainitud filmidest arvab, on keeruline eitada, et mõlemad võtsid publikule tuttava teema ja lisasid sellele oma vaatenurga. Rassismil kui sellisel on rohkem kui üks tahk. See pole alati ilmselge, seda pole alati võimalik kohe tabada. Vahel on palju hirmuäratavam see, kui inimene ei saa ise arugi, et ta ütleb või teeb midagi sobimatut ja selline käitumine on tema jaoks lihtsalt tavaline.

    Hristovi filmis esinev võõrahirm jääb esmavaatamisel pigem ühetahuliseks. Juba enne konflikti sisenemist on aru saada, kuidas suur osa tegelasi reageerima hakkab. Puudub üllatusmoment. Kõik negatiivsed tegelased mõjuvad kui pahalased mõnest multikast, kes käituvad täpselt nii, nagu võiks arvata. Isegi kui on proovitud mõnda tegelast vähem mustvalgeks teha, siis mõjub see pisut kaootiliselt ja nende tegelaste motivatsioonid võivad jääda segaseks.

    Lähemal vaatlusel hakkab aga paistma midagi muud. Tundub, et otsus filmis olevat maailma niivõrd mustvalgelt kujutada on filmitegijate poolt väga teadlik lüke. See, et ekraanil toimuv on sõna otseses mõttes mustvalge, kinnitab seda. Film on ju siiski absurdikomöödia ja absurdus väljendubki niinimetatud pahade tegelaste ühekülgsuses. Nende eesmärk ongi olla nii nõmedad kui võimalik. Ühest küljest on selline hallide varjunditeta õelus tõesti pisut humoorikas, aga teisest küljest on see kurb peegeldus tänapäeva ühiskonnast. Leian, et see on ka põhjus, miks „Hirm“ publikule meeldis.

    Kui hirmust tundmatu ees on motiveeritud loo antagonistid, siis on hirmust motiveeritud ka loo kangelased. Pärast oma abikaasa surma pole Svetla tundnud palju muud peale hirmu. Hirm lahtise tuleviku ees, hirm minevikust lahtilaskmise ees, hirm üksilduse ees. Bamba, kes on samuti kaotanud lähedased inimesed, tunnistab, et kardab surma. Ka tema on üksinda, ainus, millest ta lohutust saab, on võimalus paremaks tulevikuks. Seetõttu nende vahel arenev suhe toimib. Mõlemad on kannatanud, kaotanud kalleid inimesi ja tunnevad ennast maailmas üksinda. Vahet pole, et nad alguses üksteisest aru ei saa. Nende vahel on midagi enamat kui dialoog – mõistmine. See on midagi, mida selles kogukonnas muidu ei leia. Tänu Bambale leiab Svetla endas lõpuks jõu lasta lahti minevikust ja vaadata tulevikule vastu ilma hirmuta.

    Kenaks kirsiks sellel tordil on kahe näitleja, Yancheva ja Flemingi hea omavaheline keemia. Ilma erilise küsimuseta olid nad filmi kõige tugevamad näitlejad. Leidsin peategelaste omavahelist dünaamikat vaadates üllatavalt palju paralleele Disney „Kaunitari ja koletisega“. Mõlema filmi peategelaseks on omamoodi kiiksudega naisterahvas, kes elab väikeses kogukonnas. Seda naisterahvast ihaldab ülbe ja mõjukas meesterahvas, kes võiks saada, keda tahab, aga on fookuse seadnud just sellele naisele. Naine armub aga võõrasse, keda kõik kogukonna liikmed paistavad kartvat, hoolimata tema headest kavatsustest ja intelligentsusest. Antagonist kasutab ära kogukonna hirmu ja eelarvamusi võõra suhtes, et vabaneda enda romantilisest rivaalist, mis lõpeb aga antagonisti jaoks halvasti. Ainus erinevus ongi, et Disney lõpetab suurejoonelise võitlusega, Hristov aga keskendub emotsioonidele. „Hirmus“ on ka märgatavalt vähem laulmist.

    Pole raske näha, mis „Hirmu“ juures inimestele peale läks: ajatud teemad, tugevad peaosatäitjad, ilus pildikeel, enamjaolt tugev koomika ja emotsionaalne keskpunkt, mis mõjus loo kontekstis loogiliselt. Võõrahirmu käsitlus jäi küll pisut liiga lihtsustatuks, aga võib väita, et see oli kõigest ettekääne, et rääkida lugu üksildusest ja enese taasavastamisest. Tegu on ju samuti aegumatu teemaga. Leidsin „Hirmust“ ka ühe kõige omapärasema ja meeldejäävaima viimase kaadri, mida olen pikka aega näinud. Viimane emotsioon on alati oluline ja sedapuhku jääb see kauaks meelde.

    Autor: Markus Jõeveer

    “Hirm“ (Strah, 2020)
    Riik: Bulgaaria
    Kestus: 1h 40min
    Linastus PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

    Stsenarist ja režissöör: Ivaylo Hristov
    Produtsent: Assen Vladimirov
    Operaator: Emil Christov
    Monteerija: Toma Waszarow
    Osades: Svetlana Yancheva, Michael Fleming, Ivan Savov, Stoyan Bochev, Krassimir Dokov

  • „Veel üks hingetõmme“ – räppmuusika ilu ja valu

    „Veel üks hingetõmme“ – räppmuusika ilu ja valu

    Türgi stsenarist ja režissöör Nisan Dağ on olnud minule kui algajale filmivaatlejale seni tundmatu. Daği esimene mängufilm oli 2014. aastal linastunud „Üle mere“ („Across the Sea“), mis keskendub ülimalt romantilisele loole mehe ja naise vahel. Pärast tema teise mängufilmi „Veel üks hingetõmme“ (inglise keeles “When I’m Done Dying”) nägemist mõistan, et režissööri käekiri on üllatavalt omanäoline. Klassikalise pildiga on kombineeritud räppmuusika ja animatsioonid.

    Ausalt öeldes pole ma kunagi olnud eriline räpi austaja, kuid antud film tõi selle maailma lähemale kui kunagi varem. Türgi väikses agulis rullub lahti pilt potentsiaalsetest räpparitest ja nende energiat täis elust. Lisaks sellele näeme kenakest lugu kahe noore inimese armastusest. Paraku, nagu paljudes noorte elu käsitlevades filmides, ei saa ka siin läbi ilma pidude ja narkootikumideta. Narkomaaniast läbi põlenud andeka muusiku narratiiv on kõigile kindlasti tuttav.

    „Veel üks hingetõmme“ on romantiline lugu armastajapaarist, kes leiab üksteist Istanbuli dramaatilise elu keskel. Kahe peategelase suhet kasutatakse filmis hüppelauana, et käsitleda riigi sügavamaid probleeme: sotsiaalmajanduslikud lõhed ja kasvav probleem surmava sünteetilise uimasti bonzai tarvitamisega. Pildi üldine vaba käsitlus, kaadrite kiire liikumine inimeselt inimesele ja tegelaste valmisolek riskida kõigega hoiab energiataset ka kogu loo mõttes kõrgel. Peale selle on kahe karismaatilise tegelase, 19-aastase räppari Fehmi (Oktay Çubuk) ja priviligeeritud taustaga DJ Devini (Hayal Köseoğlu) vaheline keemia tugev ja veenev. Nende vahel tekkinud armastus annab tõuke ka loominguks ning filmi jooksul näeme, kuidas noored üheskoos muusikat loovad. Filmides juhtub aga ikka nii, et kui miski näib toimivat ideaalselt, laguneb see paraku mõne aja pärast koost. Sedasi juhtub ka kahe noore vahelise säraga. Kuid vaatajale õpetab see kindlasti paljugi, eeskätt seda, milline võib olla maailm ühes julmas Istanbuli linnaosas.

    Filmis portreteeritud tänavamelu peamine osa on narkootikum: Fehmi püüab oma sõltuvust varjata, aga tema allakäik filmi jooksul on sünge paratamatus, mis saab äkilise hoo sisse just sel hetkel, kui tema bänd saab esimese suure võimaluse laiema publiku ees esineda. Paraku läheb narkootikumide tõttu kõik luhta. Filmimaastikul on tihti näha, kuidas mõnuained on juba iseenesest narratiivi osa. Minu vaatevinklist häirib see pisut silma, sest küsimus on selles, kas filmis, kus mängivad noored, peavad kohal olema ka narkootikumid. Siinse loo puhul on see pigem häiriv, noorte arengut ja elulaadi oleks võimalik ka teisiti näidata. Siiski tuuakse allkultuuri telgitagused kinno animeeritud ja traditsioonilise pildi harmoonias, mis loob hübriidselt uue filminaudingu. Innovaatilises kontektstis on režissööri taotlus arusaadav.

    Muusika, mida filmis palju kasutatakse, on matslik, lihvimata ja vihane räpp ning taustaks elektrooniline helifoon. Helikeele keskmeks on Femhi enda riimid, mis pakuvad vaheldust elule slummis, kus tema ja ta räpparist partner Yunus (Eren Çiğdem) elavad ja inspiratsiooni ammutavad.

    Kui vaataja esimest korda peategelase Fehmiga kohtub, on noormees segaduses ja täieliku laostumise äärel. Kõndides mööda korterit, mida ta jagab oma isa ja homoseksuaalse venna Erdemiga, otsib ta sularaha. Vend rullib bonzai-sigaretti ning tervet ruumi valdab sünge äng. See ja paljud teised stseenid panevad suuremat pilti vaatama. Kas tõesti elatakse sedaviisi? Režissöör lülitub korduvalt tavapildilt käsitsi joonistatud animatsioonile, et jäädvustada peategelase sisemaailma ja sisemist häält. Fehmi maadleb sõltuvusega, millest pole kerge lahti saada. Ekraanil sümboliseerib animatsioon kujutluspilti tema enda peas.

    „Veel üks hingetõmme“ annab värske vaatenurga Türgi noortekultuurile. Kui film ka kinolinal liigset tuntust ei kogu, leiavad selle loodetavasti üles voogedastusplatvormid, mis on huvitatud muusikast ja noorte elu keerdkäikudest. Filmist ilmneb moraal, et mõnuained võivad luhta ajada ka kõige tugevama armastuse ja teha lõpu elu unistustele. Räppmuusikaga ei peaks ilmtingimata käsikäes käima pidutsemine ja narkootikumid, ehk oleks aeg mõelda rohkem sisulistele ja inimlikele väärtustele. Seda püüab režissöör ka vaatajale edasi anda.

    PÖFFi põhivõistlusprogrammis osalenud film pälvis parima režissööri preemia. Noorele filmitegijale Dağile on see kindlasti suur tunnustus, mis avab rohkesti uusi uksi ja kontakte. Usun, et žürii tegi igati õige valiku. Režissööri visioon ja isikupära kerkivad seda kirglikult kaasahaaravat filmi vaadates esile. Suurt rolli mängis eeldatavasti see, kuidas filmilavastaja oskas süüvida sotsiaalse keskkonna tumedatesse telgitagustesse, pannes inimese saalis kaasa elame noortele tegelaskujudele ja nende maailmale.

    Autor: Lennart Mathias Männik

    “Veel üks hingetõmme“ (Bir Nefes Daha, 2020)
    Riik: Türgi, Saksamaa, USA
    Kestus: 1h 37min
    Linastus PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Nisan Dağ
    Produtsendid: Muge Ozen, Jessica Caldwell, Jim Wareck, Yagmur Unal, Kanat Dogramaci, Dorothe Beinemeier
    Operaator: John Wakayama Carey
    Monteerija: Kristen Swanbeck, Özcan Vardar
    Osades: Oktay Çubuk, Hayal Köseoğlu, Ushan Çakir

  • „Hing tahab lennata“ – matriarhaalne muinaslugu Lõuna-Ameerikast

    „Hing tahab lennata“ – matriarhaalne muinaslugu Lõuna-Ameerikast

    Kolumbiast pärit lavastaja Diana Montenegro on seni pälvinud tähelepanu mitmete lühidokumentaalidega. Ühe silmapaistvama Lõuna-Ameerika lavastaja Lucrecia Marteli õnnistuse pälvinud „Hing tahab lennata“, Kolumbia ja Brasiilia kaastootmises valminud matriarhaalne muinaslugu, on tema esimene täispikk mängufilm. Linateose isikupärane stiil ja lummav atmosfäär annavad juba õige varakult filmi kestel mõista, et Montenegrol on annet kujuneda Marteli kõrval oluliseks naishääleks Ladina-Ameerika filmikunstis.

    10-aastane Camila elab koos ema ja isaga, nagu lapsele filmi alguses selgeks saab, sugugi mitte idüllilist elu. Pärast seda, kui Camilla on sunnitud pealt nägema, kuidas isa tema ema rihmaga väärkohtleb, saadetakse ta koolivaheajaks vanaema juurde. Vanaema juures õpib tüdruk, et tema perekonna naised on neetud. Kaetamise tagajärjel ei saa nende romantilised suhted olla õnnelikud ega edukad, vaid on määratud hukule. Nii leiab Camila end kokkuhoidvast matriarhaalsest trupist. Suguvõsa eri põlvkondade esindajad hoiavad ning toetavad üksteist, aitavad üksteisel läbi viia kummalisi rituaale eesmärgiga needus kukutada.

    Montenegro läheneb teemale ning materjalile tasakaalukalt, kaine pilguga. Ta võtab pigem vaatleva rolli, lastes tegelastel nii koduste stseenide kui ka omapäraste rituaalide kaudu (sõna „Jeesus“ tuhat korda järjest lausumine, kiviga ihu hõõrumine, samal ajal häid loitse lausudes, veeklaasi katki löödud muna pealt õnne lugemine) nii üksteisele kui ka vaatajaile vaikselt avaneda. Režissöör ei vehi suurte loosungitega ega anna hinnanguid, tema relvaks on empaatia ja mõistmine, mida evivad ka pere naisliikmed, kes ühiselt üksteist justkui otsatus traumaseisundis toetavad. Võtkem needsamad rituaalid, millele Montenegro erakordse detailitunnetusega keskendub. Neile võiks läheneda mitmeti – näiteks läbi huumori- või õudusprisma –, kuid Montenegro vaatleb neid läbi vaikse kaastundeprisma ega hülga hetkekski inimlikku pilguheitu. Lastes neil stseenidel vaataja silme ees hargneda, tahaks ta justkui mõista anda või sisendada, et see on ju normaalne. Kuidas saakski selle valguses, mida Camila ema filmi alguses mehe käe läbi tunda saab, mingigi viis sellisest elust väljapääsu otsida olla ebanormaalne?

    Camila suguvõsa naispere elab vanaema juures justkui omaette muinasloolises maailmas – tunne, mille lavastaja tekitab võrratult omapärase ja lummava mikromaailma loomisega. Sageli pastelsetes maalilistes toonides üles võetud tubased stseenid loovad väikese omakosmose. Maja, milles tegelased elavad ja toimetavad, on mõnes mõttes kui nukumaja, kus naistel on turvaline olla. Andrés Moralese operaatoritöö väärib selle omailma loomisel tunnustust. Naturaalsetes pehmetes toonides keskkondi iseloomustab sageli loomulik valgustus, mis lisab parajal määral realismi.

    Naturaalselt mõjuvad ka näitlejad, eesotsas varasema professionaalse näitlemiskogemuseta noor Camila osatäitja. Ülejäänud trupi moodustavad nii amatöörid kui professionaalid ning tulemus on kõrgel tasemel. Montenegro ja Morales leiavad neis loomulikkust, mis aitab kogu lool väga veenvalt kulgeda. Sageli film just seda teebki. „Hing tahab lennata“ liigub vaikselt omas tempos tänu Iván Wildi poeetilise rütmiga montaažile, mis kui üritaks tabada aja unenäolist kulgu. Meenus Peter Weiri „Piknik Rippuva Kalju juures“ (1975), aga ka Sofia Coppola „Petetud“ (2017) – filmid, mis võiksid anda aimduse „Hing tahab lennata“ atmosfäärist, filmid, milles atmosfäär aitab tegelasi avada rohkemgi kui nende sõnad või teod. Tegelaste suhestumine keskkonnaga, milles nad viibivad, nende suhestumine ruumis teiste tegelastega, kompositsioon ja Montenegro pühendumus detailidele on kõik elemendid, mis lisaks eelmainitule aitavad luua filmi unenäolise lummava õhustiku, mille kaudu vaataja filmiga suhestuda saab. See on märk paljulubavast poeetiliselt meelestatud režissööriandest – oskus lasta lool end ise jutustada, siiski aimatavalt range loovkontrolli raamistikus.

    „Hing tahab lennata“ on kaunis feministlik portree ühe perekonna naistest, kes otsivad üksteises soojust ja hellust, et võidelda needusega, mis neile osaks on saanud – õnnetust toovad romantilised suhted meestega. Või on patriarhaalne ühiskond see needus, mille vastu naised isekeskis võitlevad? Montenegro elab oma filmi tegelastele vaikselt, kuid hingega kaasa, üritab neid kõigest väest mõista ning suunab vaatajatki empaatilisusele ja mõistmisele. Nende ravivägi on tõhusaim.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Hing tahab lennata“ (El Alma Quiere Volar, 2020)
    Riik: Kolumbia, Brasiilia
    Kestus: 1h 28min
    Linastus PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Stsenarist, režissöör ja produtsent: Diana Montenegro
    Operaator: Andrés Morales
    Monteerija: Iván Wild
    Osades: Laura Castro Artúz, María Fernanda Puyo, Lilia Córdoba, Luis Merino, Sissy Garcés

  • “Pahad Lood” – Groteskne pilguheit inimhinge keset Itaalia suve

    “Pahad Lood” – Groteskne pilguheit inimhinge keset Itaalia suve

    Vennad D’Innocenzod on loonud pingestatud, küpse filmi, mille peateemaks on lootusetus igapäeva ees, ignorantsus ning leppimine eluga. Film räägib väikelinna argipäevast, mis on nii talumatult keskpärane, et sellest loobuda tundub ehk isegi valutum kui edasi minna.

    Rooma äärelinna uusrikkad elavad vaikseid elusid: neil on lapsed, pered, päeval käiakse tööl, õhtuti veedetakse aega naabritega või pere seltsis. Miski nende elus pole erakordne, ometigi peitub selles keskpärasuses midagi üdini intrigeerivat, õõvastavat. Filmis käime kaasas peamiselt lastega, kes üritavad end selles veidras maailmas kuhugi mahutada. Samas vaatame me tänu lapselikult jälgivale pilgule ka täiskasvanuid nende kapriisides ning muredes. „Pahad lood“ ei anna publikule kindlat peategelast, selle asemel kutsub ta kinokülastajat sisse lipsama kõikidest tagaustest ning magamistubadest, kuhu muidu ehk teed ei leiaks.

    Keegi selles teoses pole süütu: samal ajal kui isa tütre üllatuspeol koos sõpradega värvikalt kirjeldab, kuidas ta naabrimehe naist rängalt väärkohtleks, istuvad nende lapsed ülemisel korrusel ning sirvivad pornolehekülgi, kus vanemad aega veetnud on. Pereisad elavad oma tülpimust välja räpase sadismi kaudu ning nende naised paistavad toime tulevat vaid tugeva ignorantsuse abil. Karakterid, kellega filmis kokku puutume, on ebameeldivad, grotesksed ning eemaletõukavad.

    Kogu filmikeel on kureeritud värvikalt ning intensiivselt, andmaks edasi Itaalia suve ning kasvavat kuumalainet. Koloriit on soe ja päikseline, mis tekitab dissonantsi filmi teemadega, sest paistab esmapilgul malbe ning kutsuv, pikemal vaatamisel saab aga selgeks, et ümbrus kõduneb – D’Innocenzode maailm lehkab palavuses sedavõrd tuntavalt, et esmapilgul tajutud suviselt kerglasest üldpildist ei jää üsna pea midagi järele, pigem asendub see igavikulise stagnaatilise piinaga, mis ilmutab end läbi kuumuse, higi ning täitmata ihade.

    Nii nagu värvidega, on mängitud ka teose tempoga: film venib ning on killustatud punktini, kus selle jälgimine muutub kohati ehk piinarikkakski, viimasel piiril pakutakse aga lahendust, mis kogu oma morbiidsuses paistab siiski väljapääsuna. See annab lausa perfektselt edasi emotsiooni, mida filmitegijad on taotlenud – soovi, et see kõik juba kord läbi saaks. Sel moel tõmmatakse vaataja intensiivselt kaasa maailma, kus koos tegelastega soovib igaüks kinos viibijaist lahendust, väljapääsu tekkinud igapäevasest õudusest.

    Autor: Iris Peil

    “Pahad lood“ (Favolacce, 2020)
    Riik: Itaalia, Šveits
    Kestus: 1h 38min
    Linastus PÖFF24 programm “Värsked hoovused”

    Stsenaristid ja režissöörid: Fabio & Damiano D’Innocenzo
    Produtsendid: Agostino Saccà, Giuseppe Saccà
    Operaator: Paolo Carnera
    Monteerija: Esmeralda Calabria
    Osades: Elio Germano, Tommaso Di Cola, Giulietta Rebeggiani, Gabriel Montesi, Justin Korovkin

  • „Tõlkija“ – pühendusega rahumeelsetele protestijatele

    „Tõlkija“ – pühendusega rahumeelsetele protestijatele

    Vaatasin, et filmi pealkiri on „Tõlkija“. Olen ju tõlkimisega tegelenud, see võiks üks huvitav vaatamine olla. Pikemalt mõtlemata otsustasin, et selle filmi kohta kirjutan arvustuse. Selgus aga, et filmi peategelaseks on hoopiski tõlk, mitte tõlkija.

    Peensused peensusteks, päris ausasti üteldes hakkasin pisut kartma, kui selgus, et filmi põhitegevus toimub Süürias. Tean nimelt Lähis-Ida sündmustest piinlikult vähe. Minu ja ehk ka teiste kontekstikaugete vaatajate kergenduseks selgus aga linastusele eelnenud Q&A-s, et autorite taotluseks oligi luua film, millega suhestuksid ka vaatajad, kes Süürias toimunu ja toimuvaga tingimata kursis ei ole. Loomulikult oleks teadmised Lähis-Idast filmi mõistmisele kaasa aidanud, samas võib siiski öelda, et autorite taotlus õnnestus ja film läks korda ka lihtsalt loona.

    Sami tegi aastal 2000, mil ta töötas olümpiakoondises araabia-inglise tõlgina, saatusliku keelevääratuse. Üksteist aastat hiljem puhkeb Süürias revolutsioon ja Austraalias eksiilis elanud Sami otsustab kodumaale naasta, et vabastada oma vend, kes rahumeelsel meeleavaldusel oli arreteeritud. Kuigi keelevääratus ise on Lääne vabas meediaruumis pea märkamatu tähtsusega, rullub sellest lahti poliitiline põnevik, millest ei puudu ei snaiperid katustel, kuulirahe, protagonisti lähedaste surm jne … Küll aga puudub ebainimlikult atleetlik peategelane, kes järgmisele missioonile sõites ajaviiteks laevatekil toru küljes lõuga tõmbab. Eepilises üldplaanis, võiks siinkohal veel lisada.

    John David Washingtoni asemel on peategelaseks Ziad Bakri kehastatud tõlk Sami, kes jookseb nagu tavaline inimene, peidab end kuulirahe eest auto taha nagu tavaline inimene ning kardab ja leinab nagu tavaline inimene. Kõhedust tekitavalt tuletab Sami lugu meelde, et snaiperid katustel ongi päris. Samas tõmbab Sami inimlikkus vaataja tõeliselt filmi kaasa ja tutvustab seeläbi eri ühiskonnakihtidest inimeste olukorda Süürias, jõukatest valitsussoosikutest luksushotellis hurtsikus elavate meediakorrespondentideni.

    Süüria inimeste olukorra kõrval on läbivaks teemaks rahumeelsed protestid. Film portreteerib Assadi-vastaseid protestijaid, kes soovivad sõnadega riigikorda muuta. Valitsus aga surub meeleavaldused veriselt maha. Autorite seisukoht jääb siiski selgelt rahumeelsust pooldavaks, veriseimaid stseene näidatakse vaatajale telefoni- või arvutiekraanilt.

    Stiililt on „Tõlkija“ paraku laialivalguv ja filmikeelelt ehk liiga hollywoodlik. Ka suured hüpped ajas ja kronoloogias mõjuvad natuke seriaalilikult. Siiski julgen öelda, et kinosaalis istudes kaalusid lugu ja selle kaasahaaravus puudused üles ning ebamäärane stiil ei suutnud rikkuda positiivset vaatamismuljet. Tegijate taotlus teavitada vaatajaid Süüria inimeste olukorrast ja seeläbi toetada rahumeelseid protestijaid läks niisiis igati täkke. „Tõlkijat“ ei tasu peljata selle tõttu, et ei teata kuigi palju Lähis-Idas toimuvast. Pigem just vastupidi – soovitan eriti vaatajale, kes tunneb, et peaks end teemaga kurssi viima.

    Autor: Johanna Viskar

    “Tõlkija“ (The Translator, 2020)
    Riik: Süüria, Prantsusmaa, Šveits, Belgia, Katar
    Kestus: 1h 45min
    Linastus PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöörid: Rana Kazkaz, Anas Khalaf
    Stsenaristid: Rana Kazkaz, Magali Negroni
    Produtsendid: Nicolas Leprêtre, Raphaël Alexandre, Anas Khalaf
    Operaator: Eric Devin
    Monteerija: Monique Dartonne
    Osades: Ziad Bakri, Yumna Marwan, David Field

  • „Sõna sõna vastu“ – kuidas rääkida sellest, mida tahaks unustada

    „Sõna sõna vastu“ – kuidas rääkida sellest, mida tahaks unustada

    Portugali filmirežissöör Leonardo António osales tänavusel PÖFFil esimest korda ning noppis sealt filmiga „Sõna sõna vastu“ parima stsenaariumi tiitli. Neljas koolis filmindust ja teleproduktsiooni õpetava mehe jaoks on see juba kolmas film.

    Lúcia, keda kehastab Iolanda Laranjeiro, langeb vägistamise ohvriks omaenda mehe Migueli (João Catarré) poolt. Esitades mehe vastu süüdistuse, ei oska ta aga arvatagi, et pärast raskeid läbielamisi peab ta hakkama tõestama, et tema abikaasa tõepoolest teda vägistas. Loo võtmeks on kohtustseen, kus mõlemad osapooled juhtunust oma versiooni kõnelevad. Nõnda saab vaataja aimu, mis asjaolud sellise teoni viisid, ning kujundada juhtunust oma arvamuse.

    Filmi sündmustik paistab silma tõsiduse ja aktuaalsusega. Aina enam pööratakse ühiskonnas tähelepanu koduvägivallale ning seksuaalsele väärkohtlemisele. On raske leida julgust, et juhtunust rääkida ja enda eest seista. Lootusetuse tunnet tekitab ka süüdistatava tähtis positsioon ning fakt, et nad on abielus, sest on raske uskuda, et mees oma naisele midagi sellist teeks. Olukorda raskendab veel see, kui ohver on üksi ehk tal ei ole mitte kedagi, kelle juurde põgeneda – sõltuvus abikaasast. Siinkohal toon paralleeli religiooniga: öeldakse, et kui keegi otsustab mingi usuühinguga liituda, siis ei tohiks temaga kontakti kaotada, sest juhul kui ta soovib sealt seltskonnast lahkuda, ei olegi tal enam kusagile minna. Filmis käsitletud teema puhul kehtib sama asi. Kohtuprotsessi käigus selgub, et Lúcia ei tahtnud lahutada, sest tal ei oleks olnud raha ega kohta, kuhu pärast lahutust minna: tema pere elab kaugel ning kõik sõbrad on oma eludega hõivatud. Õnneks leidub tal siiski see üks sõber, kes teda aitab ning raskel ajal toeks on. Ilma selleta oleks ta ilmselt vaikinud ning edasi kannatanud.

    Linateose kaameratöö on äärmiselt lihtne ning võiks isegi öelda, et piinlikult täpselt on järgitud reeglit, et iga uus kaader peab olema õigustatud, ja seda üldse mitte halvas mõttes. Nõnda keskendusin täielikult tegelase sisemaailmast arusaamisele. Näiteks kohtustseenis, kus mõlemad osapooled saavad rääkida juhtunust oma versiooni, on kasutatud paari üldplaani ning ülejäänud on lihtsalt tegelaste reaktsiooniplaanid. Kuigi stseen on väga pikk, ei hakka kordagi igav, sest jääb ruumi analüüsimiseks, kuidas tegelased mõtlevad, ning oletamiseks, milline saab olema kohtuprotsessi lõpptulemus. Tänu reaktsiooniplaanidele on hästi näha ka seda, kuidas kohtunike arvamus muutub. Alguses ei võta nad Lúciat tõsiselt, sest neile tundub, et naine on juhtunus ise süüdi, kuna ei avaldanud mehele vastupanu. Ometi, mida rohkem tunnistusi kannatanu annab, seda tõsisemaks ning kohati nukramaks nende näod muutuvad. Tegelaste sisemaailma sukeldumist soodustab ka minimalistlik heli, mis pigem toetab pilti, kui et tõmbab liiga palju tähelepanu. Kaadris, kus Lúcia kohtusaalis nutma puhkeb, on kuulda vaid diegeetilist heli ning nutmine mõjub seeläbi eriti ehedana. Oleks sinna taustale lisatud veel nukker viisijupike, oleks tekkinud juba kahtlus olukorra tõsiduses.

    Näitlejatest toon esile peategelast Lúciat mänginud Iolanda Laranjeiro, kes mõjub ekraanil tõeliselt ehedana ning kordagi ei teki kahtlust, et filmis toimuv ei ole reaalne. Teiseks tuleb mainida süüdistatava ema mänginud Tânia Alvesi. Ka tema puhul on näha, kuidas ta arvamus loost kohtuprotsessi käigus muutub. Alguses on ta täielikult oma poja poolt, kuid pöördepunktiks saab hetk, mil Lúcia räägib detailselt oma abielust ning mehe käitumisest. Ema pisarad annavad aimu, et ta mõistab, mida Lúcia läbi elab, ning tekib kahtlus, et ta on ise midagi sarnast läbi elanud. Ilmselt ka tema abielus ei ole kõik olnud roosiline.

    „Sõna sõna vastu“ on tõsine lugu, kus vaatajale näidatakse, mis juhtub ühe naisega, kelle enda mees tema vastu vägivalda kasutab. Kogeme, kui raske on meenutada detaile, mida pärast sellist läbielamist tahaks kohe unustada, milline tähtsus meie elus on sõpradel ning kui raske on naisel enda eest seista patriarhaalses ja ajale jalgu jäänud ühiskonnas.

    Autor: Carmen Laurend

    “Sõna sõna vastu“ (Submissão, 2020)
    Riik: Portugal
    Kestus: 1h 57min
    Linastus PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

    Stsenarist, režissöör ja produtsent: Leonardo Antonio
    Operaator: Guilherme Daniel
    Monteerija: Leonardo António
    Osades: Iolanda Laranjeiro, Maria João Abreu, João Catarré, Marcantonio Del Carlo, José Raposo