„Miks mitte sina“ („Hochwald“, 2020) on Evi Romeni debüütfilm, milles ta täidab nii stsenaristi kui ka režissööri rolli. Tegemist on Austria-Belgia koostöös valminud filmiga, mis oli enne PÖFFi teinud esilinastuse ka Zürichi filmifestivalil. Olles pärit Põhja-Itaalia provintsist Tiroolist, otsustas Romen ka linateose keskkonna luua samas kohas, inspireerituna 2015. aasta traagilisest terrorirünnakust Pariisis. Autori sõnul olevat üks rünnaku ohvritest olnud pärit tema kodumaakonnast, kuid mis oleks siis, kui ka samast mägikülast?

Film räägib tumedate lokkis juustega mässumeelsest ja rahutu hingega noormehest nimega Mario (Thomas Prenn), kes ei sobitu enda identiteedi tõttu väikelinna konservatiivsesse keskkonda. Tema väljendusviisiks on provokatiivsetes kostüümides ja kontsades hektiline tantsimine. Kaasakiskuva alguse jätkuks näeme, kuidas Mario alter ego hakkab elama, kui peategelane asetab pähe valget lambakarva meenutava paruka, mis vabastab ta kammitsetud ning vaoshoitud endast. Iroonilisel kombel teenib ta päeval leiba abilisena kondiitri- või lihapoes, kus töötab ka ta ema elukaaslane, kellele ta raha eest teenuseid pakub.

Väljapaistva Mario unistuseks on lahkuda hukkamõistvast ning kammitsevast külast ning püüda oma unistusi tantsijana. Lähedane sõber Lenz (Noah Saavedra) kutsub ta endaga kaasa Rooma, kus suhtutakse tolerantsemalt nii LGBT-suhetesse kui transseksuaalsusesse. Atraktiivsena tunduv plaan tõotab algust tema travoltalikule tantsijakarjäärile. Alatuks pöördepunktiks saab Lenzi surm – Lenz tapetakse brutaalse veresauna ajal queer-klubis. Kodulinna naasnud Mariosse suhtutakse kui sõbra surma süüdlasesse. Isiklikuks muutuv vaen ja viha kisub vaataja peategelase kannatustele aina enam kaasa elama. Süütunne viib Mario tagasi varasema probleemi – heroiini küüsi ning ta kaotab kontrolli elu üle ning usu inimestesse. Tänu moslemist sõbrale Nadimile (Josef Mohamed) leiab Mario lõpuks siiski usule ja hoolivusele uue tähenduse. See aga ei takista teda sattumast emotsionaalsetesse olukordadesse, mida ta ise alateadlikult tekitama hakkab.

Intensiivseid momente kogeme peategelasega, kui ta teeb midagi ebaharilikku ning jääb ootamatult sügavalt otse kaamerasse vaatama (inglise keeles mugging). Sellise julgema filmivõtte põhjenduseks on dialoog stseenist kohvikus, kus isa ütleb talle: „Kui sinult oodatakse midagi, siis tahad sa alati teha midagi täpselt vastupidist.“ Arvan, et Mario ja vaataja vahele on loodud hoomatav intiimsus selleks, et vaataja mõistaks, et imelikkus ongi noormehe inimlikkus.

Silma hakkab ka filmi kunstnikutöö, mille puhul on koloriidis nutikalt kasutatud islamimaade ja Itaalia lipuvärve: roheline, punane, valge ning must. Kõik sündmused toimuvad Itaaliast pärit või moslemitest tegelaste, eeskätt Mario, Lenzi ning viimaks Nadimi vahel ning koloriidiga luuakse terviklik ning nauditav visuaal. Ka värvide intensiivsus kasvab filmiloo arenedes roheliste ja punaste neoontulede vastandlikkuse kasutamisest.

„Miks mitte sina“ paneb vaieldamatult mõtisklema inimeste käitumise ja sallimatuse üle väikelinnas, kus ehk ei olda endaga aus ning peegeldatakse oma komplekse ja vigu ühiskonna silmis nõrgemate peal. Romen on ka öelnud: „Elades kõrgel Tirooli mägedes, tunned end justkui teistest kõrgemal ja paremana, kuid alati jääb vastupandamatu tahe minna tagasi alla.“ Autentsus saadab filmi kuni kummalise lõpuni. Sisuliselt ja visuaalselt ilus ja aus vaatamine, millele ei jää alla ka hästi valitud näitlejate töö.

Autor: Elisa Geraldine Vesterinen


“Miks mitte sina“ (Hochwald, 2020)
Riik: Austria, Belgia
Kestus: 1h 47min

Linastus PÖFF24 debüütfilmide programm väljaspool võistlust

Stsenarist ja režissöör: Evi Romen
Produtsendid: Alexander Dumreicher-Ivanceanu, Bady Minck
Operaatorid: Martin Gschlacht, Jerzy Palacz

Monteerija: Karina Ressler
Osades: Thomas Prenn, Noah Saavedra, Josef Mohamed, Kida Khodr Ramadan

Elisa Geraldine Vesterinen Arvustus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga