„Meeletult elus“ – armasta elu kogu selle hullumeelsuses

Belgia lavastajate duo Raphaël Balboni ja Ann Sirot on varem silma paistnud ühiselt tehtud lühifilmidega. „Meeletult elus“ on nende paljulubav hüpe täispikkade filmide maailma. Film käsitleb keerulisi ning raskeid teemasid, fookuses on ühe pere toimetulek olukorras, kus 30ndates Alexi (Jean Le Peltier) emal Suzanne’il (Jo Deseure) diagnoositakse semantiline dementsus, progresseeruv neurodegeneratiivne haigus, millele puudub ravi….

Read more

Hirmu mitu nägu

Selleaastase PÖFFi peapreemia viis koju Bulgaaria režissööri Ivaylo Hristovi film „Hirm“. Paratamatult ajatust teemast ehk rassismist kõnelev film paistis inimestele kohe korda minevat. Esilinastuse ajal oli saalis palju rohkem rahvast, kui oleks arvanud, ja publik elas filmile valjuhäälselt kaasa. Kuigi film mind isiklikult just hüsteeriliselt naerma ei ajanud ja mask näo ees proovis pidevalt minestama…

Read more

„Veel üks hingetõmme“ – räppmuusika ilu ja valu

Türgi stsenarist ja režissöör Nisan Dağ on olnud minule kui algajale filmivaatlejale seni tundmatu. Daği esimene mängufilm oli 2014. aastal linastunud „Üle mere“ („Across the Sea“), mis keskendub ülimalt romantilisele loole mehe ja naise vahel. Pärast tema teise mängufilmi „Veel üks hingetõmme“ (inglise keeles “When I’m Done Dying”) nägemist mõistan, et režissööri käekiri on üllatavalt…

Read more

“Pahad Lood” – Groteskne pilguheit inimhinge keset Itaalia suve

Vennad D’Innocenzod on loonud pingestatud, küpse filmi, mille peateemaks on lootusetus igapäeva ees, ignorantsus ning leppimine eluga. Film räägib väikelinna argipäevast, mis on nii talumatult keskpärane, et sellest loobuda tundub ehk isegi valutum kui edasi minna. Rooma äärelinna uusrikkad elavad vaikseid elusid: neil on lapsed, pered, päeval käiakse tööl, õhtuti veedetakse aega naabritega või pere…

Read more

„Tõlkija“ – pühendusega rahumeelsetele protestijatele

Vaatasin, et filmi pealkiri on „Tõlkija“. Olen ju tõlkimisega tegelenud, see võiks üks huvitav vaatamine olla. Pikemalt mõtlemata otsustasin, et selle filmi kohta kirjutan arvustuse. Selgus aga, et filmi peategelaseks on hoopiski tõlk, mitte tõlkija. Peensused peensusteks, päris ausasti üteldes hakkasin pisut kartma, kui selgus, et filmi põhitegevus toimub Süürias. Tean nimelt Lähis-Ida sündmustest piinlikult…

Read more

„Sõna sõna vastu“ – kuidas rääkida sellest, mida tahaks unustada

Portugali filmirežissöör Leonardo António osales tänavusel PÖFFil esimest korda ning noppis sealt filmiga „Sõna sõna vastu“ parima stsenaariumi tiitli. Neljas koolis filmindust ja teleproduktsiooni õpetava mehe jaoks on see juba kolmas film. Lúcia, keda kehastab Iolanda Laranjeiro, langeb vägistamise ohvriks omaenda mehe Migueli (João Catarré) poolt. Esitades mehe vastu süüdistuse, ei oska ta aga arvatagi,…

Read more

„Sanremo“ – udulooriga kaetud hetkede lummus

Vananemine ning sellega kaasnev järkjärguline minataju kadumine on olnud lähtepunktiks mitmetele filmitegijatele. Selliste filmide puhul on aga teatav oht muutuda liialt haletsevaks või tegelasi naeruvääristavaks. 24. PÖFFi põhivõistlusprogrammi kuuluv Miroslav Mandići mängufilm „Sanremo“ eristub, sest teemale on lähenetud poeetilisel, õrnal ning eelkõige inimlikul moel. „Sanremo“ jutustab loo idüllilises vanadekodus elavast eakast Brunost, kes armub sealsesse…

Read more

„Fortuna – tüdruk ja hiiglased“: õnnetus elada näljaste huntide maailmas

Itaalia režissööri Nicolangelo Gelormini esimeses täispikas mängufilmis asetatakse meid noore tüdruku Nancy/ Fortuna kingadesse. Juba avaminutitel saame tunda valu, lennates tüdrukuga pöörlevalt karussellilt näoli asfaldile. Samamoodi peaks vaatajatele mõjuma ka filmi lõpp, sest Gelormini on käsile võtnud raske ja tähelepanu vajava teema, milleks on laste seksuaalne väärkohtlemine. Debüteeriv režissöör on valinud karmi sõnumi edastamiseks eripärase…

Read more

“Lapsuke” – teekond emaarmastuseni

Hispaanias tuntud režissööri Juanma Bajo Ulloa loodud emotsionaalne ja kõhedust tekitav film „Lapsuke“ (originaalpealkirjaga „Baby“) toob vaatajani sünge ja sügava loo fantaasiarikkas maailmas, mille keskmes on neli tegelast ja kus pole mitte ühtegi sõna dialoogi. Teos jutustab loo noorest narkosõltlasest (Rosie Day), kes on kaotanud kontakti oma jõuka perekonnaga ning langenud nii madalale kui võimalik….

Read more

„Peegelpildis“ – muinasjutuline refleksioon olmest

Film „Peegelpildis“ on Läti režissööri ja stsenaristi Laila Pakalniņa järjekordne muinasjutuline ühiskonnakriitiline film. Varem üle kahekümne filmi teinud Pakalniņa on endale nime teinud ka Lääne-Euroopas. 1998. aastal osales tema film „Kurpe“ (eesti keeles „King“) Cannes’i filmifestivalil. Ka PÖFFil ei ole naine esimest korda: eelmisel aastal linastus siin tema dokumentaalfilm „Lusikas“, mis jälgis ühe plastlusika teekonda…

Read more