Kolumbiast pärit lavastaja Diana Montenegro on seni pälvinud tähelepanu mitmete lühidokumentaalidega. Ühe silmapaistvama Lõuna-Ameerika lavastaja Lucrecia Marteli õnnistuse pälvinud „Hing tahab lennata“, Kolumbia ja Brasiilia kaastootmises valminud matriarhaalne muinaslugu, on tema esimene täispikk mängufilm. Linateose isikupärane stiil ja lummav atmosfäär annavad juba õige varakult filmi kestel mõista, et Montenegrol on annet kujuneda Marteli kõrval oluliseks naishääleks Ladina-Ameerika filmikunstis.
10-aastane Camila elab koos ema ja isaga, nagu lapsele filmi alguses selgeks saab, sugugi mitte idüllilist elu. Pärast seda, kui Camilla on sunnitud pealt nägema, kuidas isa tema ema rihmaga väärkohtleb, saadetakse ta koolivaheajaks vanaema juurde. Vanaema juures õpib tüdruk, et tema perekonna naised on neetud. Kaetamise tagajärjel ei saa nende romantilised suhted olla õnnelikud ega edukad, vaid on määratud hukule. Nii leiab Camila end kokkuhoidvast matriarhaalsest trupist. Suguvõsa eri põlvkondade esindajad hoiavad ning toetavad üksteist, aitavad üksteisel läbi viia kummalisi rituaale eesmärgiga needus kukutada.
Montenegro läheneb teemale ning materjalile tasakaalukalt, kaine pilguga. Ta võtab pigem vaatleva rolli, lastes tegelastel nii koduste stseenide kui ka omapäraste rituaalide kaudu (sõna „Jeesus“ tuhat korda järjest lausumine, kiviga ihu hõõrumine, samal ajal häid loitse lausudes, veeklaasi katki löödud muna pealt õnne lugemine) nii üksteisele kui ka vaatajaile vaikselt avaneda. Režissöör ei vehi suurte loosungitega ega anna hinnanguid, tema relvaks on empaatia ja mõistmine, mida evivad ka pere naisliikmed, kes ühiselt üksteist justkui otsatus traumaseisundis toetavad. Võtkem needsamad rituaalid, millele Montenegro erakordse detailitunnetusega keskendub. Neile võiks läheneda mitmeti – näiteks läbi huumori- või õudusprisma –, kuid Montenegro vaatleb neid läbi vaikse kaastundeprisma ega hülga hetkekski inimlikku pilguheitu. Lastes neil stseenidel vaataja silme ees hargneda, tahaks ta justkui mõista anda või sisendada, et see on ju normaalne. Kuidas saakski selle valguses, mida Camila ema filmi alguses mehe käe läbi tunda saab, mingigi viis sellisest elust väljapääsu otsida olla ebanormaalne?
Camila suguvõsa naispere elab vanaema juures justkui omaette muinasloolises maailmas – tunne, mille lavastaja tekitab võrratult omapärase ja lummava mikromaailma loomisega. Sageli pastelsetes maalilistes toonides üles võetud tubased stseenid loovad väikese omakosmose. Maja, milles tegelased elavad ja toimetavad, on mõnes mõttes kui nukumaja, kus naistel on turvaline olla. Andrés Moralese operaatoritöö väärib selle omailma loomisel tunnustust. Naturaalsetes pehmetes toonides keskkondi iseloomustab sageli loomulik valgustus, mis lisab parajal määral realismi.
Naturaalselt mõjuvad ka näitlejad, eesotsas varasema professionaalse näitlemiskogemuseta noor Camila osatäitja. Ülejäänud trupi moodustavad nii amatöörid kui professionaalid ning tulemus on kõrgel tasemel. Montenegro ja Morales leiavad neis loomulikkust, mis aitab kogu lool väga veenvalt kulgeda. Sageli film just seda teebki. „Hing tahab lennata“ liigub vaikselt omas tempos tänu Iván Wildi poeetilise rütmiga montaažile, mis kui üritaks tabada aja unenäolist kulgu. Meenus Peter Weiri „Piknik Rippuva Kalju juures“ (1975), aga ka Sofia Coppola „Petetud“ (2017) – filmid, mis võiksid anda aimduse „Hing tahab lennata“ atmosfäärist, filmid, milles atmosfäär aitab tegelasi avada rohkemgi kui nende sõnad või teod. Tegelaste suhestumine keskkonnaga, milles nad viibivad, nende suhestumine ruumis teiste tegelastega, kompositsioon ja Montenegro pühendumus detailidele on kõik elemendid, mis lisaks eelmainitule aitavad luua filmi unenäolise lummava õhustiku, mille kaudu vaataja filmiga suhestuda saab. See on märk paljulubavast poeetiliselt meelestatud režissööriandest – oskus lasta lool end ise jutustada, siiski aimatavalt range loovkontrolli raamistikus.
„Hing tahab lennata“ on kaunis feministlik portree ühe perekonna naistest, kes otsivad üksteises soojust ja hellust, et võidelda needusega, mis neile osaks on saanud – õnnetust toovad romantilised suhted meestega. Või on patriarhaalne ühiskond see needus, mille vastu naised isekeskis võitlevad? Montenegro elab oma filmi tegelastele vaikselt, kuid hingega kaasa, üritab neid kõigest väest mõista ning suunab vaatajatki empaatilisusele ja mõistmisele. Nende ravivägi on tõhusaim.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Hing tahab lennata“ (El Alma Quiere Volar, 2020)
Riik: Kolumbia, Brasiilia
Kestus: 1h 28min
Linastus PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis
Stsenarist, režissöör ja produtsent: Diana Montenegro
Operaator: Andrés Morales
Monteerija: Iván Wild
Osades: Laura Castro Artúz, María Fernanda Puyo, Lilia Córdoba, Luis Merino, Sissy Garcés