Türgi stsenarist ja režissöör Nisan Dağ on olnud minule kui algajale filmivaatlejale seni tundmatu. Daği esimene mängufilm oli 2014. aastal linastunud „Üle mere“ („Across the Sea“), mis keskendub ülimalt romantilisele loole mehe ja naise vahel. Pärast tema teise mängufilmi „Veel üks hingetõmme“ (inglise keeles “When I’m Done Dying”) nägemist mõistan, et režissööri käekiri on üllatavalt omanäoline. Klassikalise pildiga on kombineeritud räppmuusika ja animatsioonid.
Ausalt öeldes pole ma kunagi olnud eriline räpi austaja, kuid antud film tõi selle maailma lähemale kui kunagi varem. Türgi väikses agulis rullub lahti pilt potentsiaalsetest räpparitest ja nende energiat täis elust. Lisaks sellele näeme kenakest lugu kahe noore inimese armastusest. Paraku, nagu paljudes noorte elu käsitlevades filmides, ei saa ka siin läbi ilma pidude ja narkootikumideta. Narkomaaniast läbi põlenud andeka muusiku narratiiv on kõigile kindlasti tuttav.
„Veel üks hingetõmme“ on romantiline lugu armastajapaarist, kes leiab üksteist Istanbuli dramaatilise elu keskel. Kahe peategelase suhet kasutatakse filmis hüppelauana, et käsitleda riigi sügavamaid probleeme: sotsiaalmajanduslikud lõhed ja kasvav probleem surmava sünteetilise uimasti bonzai tarvitamisega. Pildi üldine vaba käsitlus, kaadrite kiire liikumine inimeselt inimesele ja tegelaste valmisolek riskida kõigega hoiab energiataset ka kogu loo mõttes kõrgel. Peale selle on kahe karismaatilise tegelase, 19-aastase räppari Fehmi (Oktay Çubuk) ja priviligeeritud taustaga DJ Devini (Hayal Köseoğlu) vaheline keemia tugev ja veenev. Nende vahel tekkinud armastus annab tõuke ka loominguks ning filmi jooksul näeme, kuidas noored üheskoos muusikat loovad. Filmides juhtub aga ikka nii, et kui miski näib toimivat ideaalselt, laguneb see paraku mõne aja pärast koost. Sedasi juhtub ka kahe noore vahelise säraga. Kuid vaatajale õpetab see kindlasti paljugi, eeskätt seda, milline võib olla maailm ühes julmas Istanbuli linnaosas.
Filmis portreteeritud tänavamelu peamine osa on narkootikum: Fehmi püüab oma sõltuvust varjata, aga tema allakäik filmi jooksul on sünge paratamatus, mis saab äkilise hoo sisse just sel hetkel, kui tema bänd saab esimese suure võimaluse laiema publiku ees esineda. Paraku läheb narkootikumide tõttu kõik luhta. Filmimaastikul on tihti näha, kuidas mõnuained on juba iseenesest narratiivi osa. Minu vaatevinklist häirib see pisut silma, sest küsimus on selles, kas filmis, kus mängivad noored, peavad kohal olema ka narkootikumid. Siinse loo puhul on see pigem häiriv, noorte arengut ja elulaadi oleks võimalik ka teisiti näidata. Siiski tuuakse allkultuuri telgitagused kinno animeeritud ja traditsioonilise pildi harmoonias, mis loob hübriidselt uue filminaudingu. Innovaatilises kontektstis on režissööri taotlus arusaadav.
Muusika, mida filmis palju kasutatakse, on matslik, lihvimata ja vihane räpp ning taustaks elektrooniline helifoon. Helikeele keskmeks on Femhi enda riimid, mis pakuvad vaheldust elule slummis, kus tema ja ta räpparist partner Yunus (Eren Çiğdem) elavad ja inspiratsiooni ammutavad.
Kui vaataja esimest korda peategelase Fehmiga kohtub, on noormees segaduses ja täieliku laostumise äärel. Kõndides mööda korterit, mida ta jagab oma isa ja homoseksuaalse venna Erdemiga, otsib ta sularaha. Vend rullib bonzai-sigaretti ning tervet ruumi valdab sünge äng. See ja paljud teised stseenid panevad suuremat pilti vaatama. Kas tõesti elatakse sedaviisi? Režissöör lülitub korduvalt tavapildilt käsitsi joonistatud animatsioonile, et jäädvustada peategelase sisemaailma ja sisemist häält. Fehmi maadleb sõltuvusega, millest pole kerge lahti saada. Ekraanil sümboliseerib animatsioon kujutluspilti tema enda peas.
„Veel üks hingetõmme“ annab värske vaatenurga Türgi noortekultuurile. Kui film ka kinolinal liigset tuntust ei kogu, leiavad selle loodetavasti üles voogedastusplatvormid, mis on huvitatud muusikast ja noorte elu keerdkäikudest. Filmist ilmneb moraal, et mõnuained võivad luhta ajada ka kõige tugevama armastuse ja teha lõpu elu unistustele. Räppmuusikaga ei peaks ilmtingimata käsikäes käima pidutsemine ja narkootikumid, ehk oleks aeg mõelda rohkem sisulistele ja inimlikele väärtustele. Seda püüab režissöör ka vaatajale edasi anda.
PÖFFi põhivõistlusprogrammis osalenud film pälvis parima režissööri preemia. Noorele filmitegijale Dağile on see kindlasti suur tunnustus, mis avab rohkesti uusi uksi ja kontakte. Usun, et žürii tegi igati õige valiku. Režissööri visioon ja isikupära kerkivad seda kirglikult kaasahaaravat filmi vaadates esile. Suurt rolli mängis eeldatavasti see, kuidas filmilavastaja oskas süüvida sotsiaalse keskkonna tumedatesse telgitagustesse, pannes inimese saalis kaasa elame noortele tegelaskujudele ja nende maailmale.
Autor: Lennart Mathias Männik
“Veel üks hingetõmme“ (Bir Nefes Daha, 2020)
Riik: Türgi, Saksamaa, USA
Kestus: 1h 37min
Linastus PÖFF24 põhivõistlusprogrammis
Režissöör: Nisan Dağ
Produtsendid: Muge Ozen, Jessica Caldwell, Jim Wareck, Yagmur Unal, Kanat Dogramaci, Dorothe Beinemeier
Operaator: John Wakayama Carey
Monteerija: Kristen Swanbeck, Özcan Vardar
Osades: Oktay Çubuk, Hayal Köseoğlu, Ushan Çakir