Vennad D’Innocenzod on loonud pingestatud, küpse filmi, mille peateemaks on lootusetus igapäeva ees, ignorantsus ning leppimine eluga. Film räägib väikelinna argipäevast, mis on nii talumatult keskpärane, et sellest loobuda tundub ehk isegi valutum kui edasi minna.
Rooma äärelinna uusrikkad elavad vaikseid elusid: neil on lapsed, pered, päeval käiakse tööl, õhtuti veedetakse aega naabritega või pere seltsis. Miski nende elus pole erakordne, ometigi peitub selles keskpärasuses midagi üdini intrigeerivat, õõvastavat. Filmis käime kaasas peamiselt lastega, kes üritavad end selles veidras maailmas kuhugi mahutada. Samas vaatame me tänu lapselikult jälgivale pilgule ka täiskasvanuid nende kapriisides ning muredes. „Pahad lood“ ei anna publikule kindlat peategelast, selle asemel kutsub ta kinokülastajat sisse lipsama kõikidest tagaustest ning magamistubadest, kuhu muidu ehk teed ei leiaks.
Keegi selles teoses pole süütu: samal ajal kui isa tütre üllatuspeol koos sõpradega värvikalt kirjeldab, kuidas ta naabrimehe naist rängalt väärkohtleks, istuvad nende lapsed ülemisel korrusel ning sirvivad pornolehekülgi, kus vanemad aega veetnud on. Pereisad elavad oma tülpimust välja räpase sadismi kaudu ning nende naised paistavad toime tulevat vaid tugeva ignorantsuse abil. Karakterid, kellega filmis kokku puutume, on ebameeldivad, grotesksed ning eemaletõukavad.
Kogu filmikeel on kureeritud värvikalt ning intensiivselt, andmaks edasi Itaalia suve ning kasvavat kuumalainet. Koloriit on soe ja päikseline, mis tekitab dissonantsi filmi teemadega, sest paistab esmapilgul malbe ning kutsuv, pikemal vaatamisel saab aga selgeks, et ümbrus kõduneb – D’Innocenzode maailm lehkab palavuses sedavõrd tuntavalt, et esmapilgul tajutud suviselt kerglasest üldpildist ei jää üsna pea midagi järele, pigem asendub see igavikulise stagnaatilise piinaga, mis ilmutab end läbi kuumuse, higi ning täitmata ihade.
Nii nagu värvidega, on mängitud ka teose tempoga: film venib ning on killustatud punktini, kus selle jälgimine muutub kohati ehk piinarikkakski, viimasel piiril pakutakse aga lahendust, mis kogu oma morbiidsuses paistab siiski väljapääsuna. See annab lausa perfektselt edasi emotsiooni, mida filmitegijad on taotlenud – soovi, et see kõik juba kord läbi saaks. Sel moel tõmmatakse vaataja intensiivselt kaasa maailma, kus koos tegelastega soovib igaüks kinos viibijaist lahendust, väljapääsu tekkinud igapäevasest õudusest.
Autor: Iris Peil
“Pahad lood“ (Favolacce, 2020)
Riik: Itaalia, Šveits
Kestus: 1h 38min
Linastus PÖFF24 programm “Värsked hoovused”
Stsenaristid ja režissöörid: Fabio & Damiano D’Innocenzo
Produtsendid: Agostino Saccà, Giuseppe Saccà
Operaator: Paolo Carnera
Monteerija: Esmeralda Calabria
Osades: Elio Germano, Tommaso Di Cola, Giulietta Rebeggiani, Gabriel Montesi, Justin Korovkin