Mõnda aega tagasi kuulsin enda ajaloolasest isa köögis üksinda naeru tihkumas. Küsimuse peale, mis teda muhelema ajab, sain vastuseks, et üks tuntud filmitegija oli suvel helistanud ja tungivalt soovinud ühel ajalooteemal konsulteerida. Nüüd juba oktoober, aga pole temast kippu ega kõppu kuulda olnud. Jäin isale teravalt silma vaatama. Inimene, kelle vaikimine talle nalja tegi, oli isal päris kindlasti suve lõpul külas konsultatsioonil käinud. Üks veidramaid nähtusi elus on kogeda, kuidas vanemad ühtäkki vanaks jäävad. Selles on midagi koomilist segatuna tugeva õõvatundega. Mälu, mis varem oli hea, ühtäkki enam ei kanna ja ei kõrvaltvaataja ega ka vana mehe enda mõistus ei suuda kaardistada, kuidas vananevad mõttelõngad omavahel ühenduvad või kus need juba purunenud on.
Et ühte ajaloolast elu lõpul dementsus kimbutama hakkab, on muidugi saatuse iroonia. Vananemisega seonduvat irooniat, koomikat, aga ka siirast valu näitab ka Florian Zeller oma debüütfilmiga „Isa“. Tegemist on ühe kaasaja juhtiva näitekirjaniku esimese sammuga filmimaailma. Rahvusvahelise publiku menu nautinud näidend, millel film põhineb, pälvis 2014. aastal Prantsuse kõige olulisema teatripreemia – Molière’i auhinna – parima näidendi kategoorias. Ka siinsele publikule pole teos võõras. 2016. aastal lavastas Theatrumis „Isa“ Maria Peterson Lembit Petersoniga peaosas.
Dementsus on progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille tagajärjel hukkuvad närvirakud peaajus. Ehk kõige klassikalisem dementsuse sümptom on lühimäluhäire ehk raskus uusi mälestusi luua.1 Sellest lähtudes on Zeller ehitanud labürindi või, nagu ta ise ütleb, „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt“.2 Vaataja asetatakse dementsust põdeva Anthony (Anthony Hopkins) perspektiivi, kes otsib selgust ja tõde närtsiva mõistuse pettekujutlustes. Filmi manab hästi silme ette, kui kujutleda segu Christopher Nolani „Mementost“ ja Michael Haneke „Armastusest“. Anthony tõeotsingutes on tõesti midagi nolanlikku, ehk ka lynchilikku. Tema korter muutub ruutmeeter ruutmeetri haaval, samuti ei eksisteeri stseenides ajalist lineaarsust, pereliikmed, kes korteri eest vastutavad ja Anthonyga konfliktsetesse olukordadesse satuvad, vahelduvad. Esineb ka dežavüülikke ennast kordavaid stseene, kus juba olnud sündmust mängivad lahti teised tegelased. Kui Nolani filmides on mõttemängud ja aja lineaarsusega manipuleerimised asetatud valdavalt meelelahutuse teenistusse, siis Zelleri puhul aitab see vormivõte avada inimlikkust.
Doris Kareva on kirjutanud read:
Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?
Kas tõde see on, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?3
Anthony ja ta pereliikmete vastasseis paneb meid empaatiliselt mõtlema, kuidas käituda, kui keegi lähedastest muutub meile koormaks. Seda kuvatakse täies empaatias, ilma näpuga näitamiseta, sest õige lahendus ei pruugi meile alati meele järgi olla. Tõde pole Zelleri filmis võimalik kinni püüda, sest puslest on alati üks tükk puudu. See tuleb nurka visata ja lahendustest loobuda. Alles siis hakkab midagi ilmnema. Ainus tõde on see, et vanadus pole ravitav ja sellega on raske toime tulla nii vananeval inimesel endal kui ka ta lähedastel. See on valus tõde, millega tuleb leppida.
Näitekirjanduse ekraniseerimiseks peab alati hea põhjus olema. Miski, mis õigustaks kaamera kasutamist jutustamaks lugu, mis algselt lavale on mõeldud. Zelleri enda sõnul oli põhjuseks soov minna veel enam „Isa“ peategelase perspektiivi, kuvada Anthony peas valitsevat segadust palju täpsemalt, kui teatrilava distantseeritud üldplaan seda võimaldab. Ei saa väita, et perspektiivi tugevdamine ei anna üldse tunda. Loo kulminatsioonid on tugevate emotsioonidega laetud ja nii Anthony Hopkinsi, Olivia Colmani kui paljude teiste mäng on suurepärane, sügav ja mitmekülgne. Ausat inimportreed, mille maalib Hopkinsi esitus, on filmi puhul palju kiidetud ja ma ei kahtle hetkegi Zelleri oskuses näitlejaid lavastada ja neist imelisi sooritusi välja võluda.
Kaameraperspektiivi, samuti interjööri kasutus loo jutustamisel pole filmis aga täit väljendusrikkust saavutanud. Theatrumis nähtud Maria Petersoni lavastus jättis tugevama mulje kui autori ekraniseering. „Isa“ kaameratöö on keskpärane, ujuv ja hoolimata autori tahtest vastupidist saavutada,2 mõjub see tihtipeale pelgalt lavateose ülesfilmimisena. Et saavutada keskkonna järkjärgulist muutumist korterist haiglaks, on kasutatud paviljoni ja see annab igas stseenis tunda. Interjööri värvipalett näib liiga tavapärane, st ei aita jutustamisel mingit emotsiooni kanda. Seda võimendab ka valgustus, mis on plass ja mitte kuigi läbimõeldud, paistes sealt, kust operaator heaks on arvanud, mitte sealt, kust ta paistma peaks. Alati ei peagi kasutama motiveeritud valgust ja operaatorid tihtipeale petavad loogilist valgust tugevama afekti saavutamiseks, ent siinkohal pole aru saada, miks sellised valikud on langetatud, sest see mõjub nagu kärbsesitt ilusa maali peal – tuletab meelde, et tegemist on filmiga, ja tõmbab tähelepanu oskuslikult konstrueeritud loolt iseenda ilmetusele.
Film ei jäta kindlasti kedagi külmaks, sest sisulist kõlapinda on „Isal“ rohkem kui küll. Tegemist on meisterliku näitekirjaniku debüütfilmiga ja ehk on Zeller n-ö näitlejate režissöör, kes filmi tehnilise poole jätaks oma ala meistrite hoolde. Aga kuskil tundub mingi puudujääk olevat. Nii filmiga töötanud kunstnik kui operaator on olnud tööl väga tuntud ekraniseeringute peal ja siinkohal jääb vist ainult filmitegijate enda teada, kuhu see koer on maetud. Kas oli vajaka tehnilistest oskustest, ajast, ideede ühtivusest või millestki muust. Loodetavasti polnud asi selles, et kõik läbi räägitud head ideed ja lahendused filmimeeskonda platsil tabanud võttedementsuse tõttu kaduma läksid.
Autor: Silver Õun
1 Mis on dementsus? Dementsuse Kompetentsi Keskus. https://eludementsusega.ee/mis-on-dementsus/
2 Florian Zeller, Director of The Father. Cineuropa, 02. XII 2020.
3 „Kas siis on vabadus, kui …“, Doris Kareva. Kogust „Deka. Ilmunud ja ilmumata luulet 1975–2007“, Verb 2008.
“Isa“ (The Father, 2020)
Riik: Ühendkuningriik, Prantsusmaa
Kestus: 1h 37min
Režissöör: Florian Zeller
Stsenaristid: Christopher Hampton, Florian Zeller
Produtsendid: Simon Friend, Christophe Spadone, Philippe Carcassonne, Jean-Louis Livi, David Parfitt
Operaator: Ben Smithard
Monteerija: Yorgos Lamprinos
Osades: Anthony Hopkins, Olivia Colman, Mark Gatiss, Imogen Poots, Rufus Sewell, Olivia Williams