Horvaatia režissööri Dalibor Matanići „Koidik“, mis 2020. aasta PÖFF-i raames esilinastus, poeb iga kaadriga üha sügavamale naha alla. Tegusa lavastaja 2015. aasta film „Kõrgpäike“, mis võitis Cannes’i festivali programmi Un certain regard žürii auhinna ning mida peetakse Horvaatia filmikunsti suurimaks saavutuseks riigi iseseisvumisest saati, sai aluseks tema „Päikese“ triloogiale. Temaatiliselt seotud triloogia teine jagu „Koidik“ on müstiline ja abstraktne luupainaja isiklikest ja kollektiivsetest lahendamata pingetest, mis võib vahel olla vägagi segadusse ajav, kuid ei kaota hetkekski hüpnootilist lumma vaataja üle.

Filmi tegevus leiab aset lähitulevikus, ühes väikeses hõreda asustusega Horvaatia maakohas. Et kõik päris tavaline ei ole, selgub kohe filmi alguses. Maalt pagetakse linnadesse elama, kuna kardetakse suurt ohtu, mida filmi jooksul kordagi täpselt lahti ei seletata. Küll aga viitab Matanići stsenaarium igal võimalusel painetele eri ühiskonnagruppide ja -liikmete vahel. Maa- ja linnainimesed on üksteise suhtes tõrjuva, vaenuliku hoiakuga. Filmi peategelane Matija (Krešimir Mikić), kes elab oma naise Ika (Tihana Lazović), poja Nikola (Maks Kleoncić) ja tütre Kajaga (Lara Vladović) puust majakeses künka nõlval, leiab tegevust kohalikus raadiojaamas rahvale muusikat mängides, kuid uudiseid välisilmast ei saabu. Kogukond elab kui muust maailmast ära lõigatud. Matija ning Ika keerulist suhet pingestab isiklik tragöödia minevikust. Nende kolmas laps jäi aastaid tagasi teadmata kadunuks. Matija tahab enamuse eeskujul linnatee jalge alla võtta, samas kui Ika tahab edasi maakohta jääda, näiliselt lootuses, et kadunud poeg ühel hetkel taas välja ilmub.

Matanići käsikiri ning lavastajatöö ei anna vaatajale palju konkreetset, millest kinni hakata. Otse vastupidi – režissöör usaldab oma sõnumit, usaldab materjali, millega töötab, usaldab võrratuid näitlejaid Mikićit ja Vladovićit, kelle puhul see, mis jääb välja ütlemata, mõjub sama kõnekalt kui see, mis üle huulte libiseb. Ta usaldab ka vaatajat, et see pühenduks filmi mõtestamisse vaid nappide vihjete põhjal. Vahel mõjub tulemus vägagi segadusse ajavalt, kuid ometi toimib see „Koidiku“ puhul pigem hästi. Mida peaksid või võiksidki tegelased tunda? Matanići lähenemine muudab nende segaduses oleku ja seesmised lahendamata konfliktid vaataja enda segaduses olekuks ning lahendamata konfliktideks. Enigmaatilist filmi võib olla kohati raske mõista ning mõtestada, kuid tunnetuslikult on raske mitte olla kaasa haaratud Matanići düstoopilisest nägemusest.

Asjad ei muutu selgemaks ega lihtsamaks, kui künkanõlvale peategelaste majakese vastas hakatakse äsja piirkonda saabunud linnast tulnu poolt Matija pere elukohaga kahtlaselt sarnast majakest püstitama. Ka linnast saabunu nimi on Matija (loomaliku energiaga Marko Mandić). Peategelase perekondlik kriis süveneb, kuni ühel hommikul tuleb vastasnõlva Matija nende ukse taha ning kuulutab end ülejäänud perele uueks perepeaks. Ika ning muidu vaikiv Nikola, kes selle peale üle pika aja sõna suust saab, on sellest väljavaatest võrgutatud. Isa Matija ei ole näiliselt suuteline ühelegi kriisiolukorrale adekvaatselt reageerima ega tõele näkku vaatama ning tütar Kajast saab seetõttu mõistuse ja tahtejõu hääl, kes peab aitama perekonnal minevikuga leppida ning edasi liikuda.

„Koidik“ kasvatab oskuslikult pinget kuni erakordselt muljetavaldava finaalini, mis kulgeb läbi pööraselt tempoka ning allegoorilise öö koiduni, mis leiab tegelased tantsulahingu tandrilt rüüstatud külas, kus nad peavad leidma väljapääsu keset neoonkirevaid noori tantsijaid ning kõrvulukustavat kiireloomulist klubimuusikat. Ehkki see episood mõjub pisut väljavenitatult, ei saa ka siinkohal mainimata jätta, kuivõrd transsi viiv kogemus see ometi on.

Film on tehniliselt ülimalt kompetentselt lahendatud. Selle väga rahutuks tegeva, košmaarse õhustiku eest (aimduse võib saada, mõeldes kreeklase Lanthimose filmidele „Homaar“ või „Püha hirve tapmine“) peab tänu avaldama operaator Marko Brdarile, kelle kadreering kindlustab, et mingi seletamatu psühholoogiline õõvaallikas kaadri servade taga oleks lakkamatult adutav, kuid mitte kordagi rahustavalt käegakatsutav või silmaga seletatav. Pelgame ju enim seda, mida ei tea. Monteerija Tomislav Pavlići täpne rütm aitab filmi abstraktsioonidel vaataja oma lummavasse võrku püüda. Rõhku on pandud ka helikujundusele, nii korduvmotiividena kasutatud muusikapalade valiku kui ka loomulike helide võimendamise või just tasamängimisega.

Matanići „Päikese“ triloogia teine film „Koidik“ on mõneti raskesti jälgitav, kuna lavastaja ei anna vaatajale otsest ning vahetut teavet filmi peategelasi ning nende kogukonda kummitavatest pingetest. Erakordselt enesekindel teostus, tehniliselt tugevad lahendused ning silmapaistvad näitlejatööd tagavad, et hüpnootiline linalugu neist kaasaegseist (samas ka ajatuist) pingeist jääks vaatajat kummitama veel pikaks ajaks pärast lõputiitreid. „Koidik“ on kõige muljetavaldavam film, mida 2020. aasta PÖFF-il kaeda jõudsin.

Autor: Kristjan Kuusiku


“Koidik“ (Zora, 2020)
Riik: Horvaatia, Itaalia
Kestus: 1h 50min

Stsenarist ja režissöör: Dalibor Matanić
Produtsendid: Ankica Juric Tilic, Andrea Paris
Operaator: Marko Brdar
Monteerija: Tomislav Pavlic
Osades: Kresimir Mikic, Tihana Lazovic, Maks Kleoncic, Lara Vladovic, Marko Mandic

Kristjan Kuusiku Arvustus