Rubriik: Arvustus

  • „Üleujutus“ – kättemaks ja lunastus Austraalia moodi

    „Üleujutus“ – kättemaks ja lunastus Austraalia moodi

    Austraallanna Victoria Wharfe McIntyre’i täispika mängufilmi debüüt „Üleujutus“ on kordamööda nii ultravägivaldne kui ka poeetiline vestern, mis seab eesmärgiks meenutada seda, mida mäletada pole kerge, kuid on vajalik. Tema fookuses on kolonialism ja feminism.

    Peategelane on jõuline ja raevukas pärismaalanna Jarah (Alexis Lane). Naise elu pööratakse pea peale, kui temalt võetakse vägisi mees (Shaka Cook) ja laps (Simone Landers). Kui viimased aga põgeneda üritavad, ajab see valged anastajad tagajalule ja algab jaht kättemaksule ning lunastusele keset metsikut Austraalia loodust. Jõujooned kirjutatakse filmi jooksul korduvalt ümber suisa peadpööritava kiirusega, kuid hetkekski ei teki kahtlust, et paljukannatanud Jarah’s põlev raev on võimsaim relv, mida tunnistame, kui välja arvata üks, palju nähtamatum ja võimsam. Selles peitub McIntyre’i filmi sõnumi tugevus – pime raev aitab vaid nii kaugele.

    Mida peab tundma inimene, kellelt on röövitud kõik? Vangistuses Jarah, eemal mehest ning lapsest, kelle saatuse ega käekäigu kohta ta midagi ei tea, alandatud, mõnitatud, vägistatud, küsib nõnda Pamilt (Karen Garnsey), kes, ehkki anastajate leeris, näikse kannatajaid sümpatiseerivat. Mida too teeks sellises olukorras? Istuks ta käed rüpes, kui tema ja ta lähedaste elu põrguks muudetaks? „Vahel elu ongi põrgu,“ kostab alla andnud vastus, mis soovib pakkuda leplikku lohutust („elu ongi raske, tuleb üle elada“), kuid raputab kibedat soola haavale. McIntyre näitab selliste hetkede kaudu edukalt, kuivõrd sügavalt on välja kujunenud (või kujundatud) võimustruktuuride ohvrid needsamad võimustruktuurid omaks võtnud, internaliseerinud. Nad kasutavad võimustruktuuridele omaseid võtteid ja mõtteskeeme, milles midagi sedavõrd lihtsat nagu headus ja hool kohta pole leidnud.

    Teine läbiv liin, mis näitab ilmekalt, kuidas vägivald sünnitab vägivalda, iseloomustab ühe anastajate hõimlase arengukaart. Gerald Mackay (Peter McAllum) suguvõsa on nägu koletute tegude taga ning Geraldi karm käsi laste kasvatamisel on jätnud pitseri kõigile, ennekõike aga poeg Shamus Mackayle, vahest ühele kõige sadistlikumale jõmmile jõhkardite kambast. Kui filmi teises pooles leiab Shamus end pöördunud jõujoonte tulemusel Jarah’, tema mehe ja samuti aborigeeni päritolu Maggie (Dalara Williams) pantvangina, saab talle osaks vägivald, mille ta verised käed on ehk ära teeninud, kuid millest maailm ometi märkimisväärselt ei muutu. Kui palju on väärt kättemaks?

    Selleks hetkeks on Jarah saanud juba kätte maksta küll ja küll, võtnud vägagi verisel kombel hulga jõhkardite elud. Loodetud katarsise asemel saabub aga tõeline murdumine – mõistmine, et vägivald ei muuda minevikku, isegi olevikku mitte, vähetõenäoline, et ka tulevikku. Nii saabub filmi murdepunkt hoopis Maggie tegevuse kaudu filmi teises pooles. Erinevalt raevust pimestatud Jarah’st leiab tema, et andestamine ning hool ka vaenlaste vastu on mõtteskeemid, mis valitseva korra leksikonis puudu on. Kui ta hoolitseb vangistatud Shamuse eest esiti võõristava südamlikkusega, jookseb viimase silme eest läbi kogu vägivald (mustvalges meenutuslõikudena), mida ta lapsena isa käe läbi tunda sai ning mille põhjal kujuneski välja tema maailmavaade ning viis ümbritsevaga ümber käia. See on kui uus keel, mida ta aegamööda rääkima õpib – see keel, headuse ja hoolitsemise keel, ongi McIntyre’i silmis esimene samm vägivallatsükli lõpetamise suunas. Et murda patriarhaadi ning kolonialismi ahelad, tuleb esmalt mõelda nende esindajate mõtteskeemidest erinevalt.

    Filmis on palju, mida tehniliselt imetleda. McIntyre’i stsenaarium mõjub värskelt ja üllatusrohkelt. Jõujooned mängitakse filmi jooksul korduvalt ümber, sageli ootamatult jõhkral kombel, ning McIntyre ei pelga meile brutaalsusi silma pilgutamata näidata. Nii mitmeski kohas tekib tahtmine pilk ekraanil toimuvalt ära pöörata. Näitlejad mõjuvad veenvalt, ehkki mitmed neist, just anastajate hõimlaste sekka kuulujad, nagu nende liider Gerald, on siin-seal kujutatud liiga mustvalgelt. Filmi kohati liiga veniva kestuse vältel antakse võimalus korralikult areneda vaid käputäiele tegelastele, eesotsas vapustavalt hingestatud Jarah’ga. Alexis Lane suudab edukalt läbi mängida mitu rolli, nii ülima kannataja (draama) kui põleva kättemaksuingli (märul) arhetüübid, laskmata silmist oma tegelaskuju emotsionaalset laetust. Väskendav on näha ekraanil niivõrd jõulist naissoost märulikangelast.

    Tegijad ise on öelnud, et see film on mõjutatud Tarantino loomingust ning mõningate vägivaldsemate stseenide ajal, mida iseloomustab lakkamatu kuulirahe, on need stilistilised mõjutused otseselt tuntavad aegluubis kaameratöö ning korduvmontaažina. Ilmselt pärineb suuresti Tarantinolt ka McIntyre’i leidlik lähenemine vägivallale – millise võika karistuse osaliseks saab üks Jarah’ vägistaja baarileti ääres! Kevin Scotti operaatoritöö hoiab vaatajat kohati sündmuste keskel, kohati aga sunnib olema tumm eemalseisev tunnistaja ekraanil toimuvatele koledustele, mängides osavalt vaataja emotsioonidega.

    Filmis on palju kujutatud Austraalia metsikut loodust ning vaatajal lastakse seda hinnata täies hiilguses. Ja hinnata seda tasub. Paljud võttepaigad pole enam sellised, nagu need olid filmimise ajal. Jaanuaris tabas seda Austraalia piirkonda metsatulekahjude puhang, mistõttu enamik võttepaiku sai tugevalt kannatada (maha põles ka stsenarist-lavastaja enda kodu). Cindy Clarksoni montaaž on terav ja mängib samuti vaataja emotsioonidega, hoides mõne vägivaldse episoodi lõikamata kujul painajalikult pika ning muutes mõne jällegi pea juhuslikuks sellelt kiiresti üle libisedes.

    Kui filmile midagi ette heita, siis selle pikkust, mis tundub tulenevat režissööri soovist eri tonaalsustega žongleerida. Kohati on film ultravägivaldne, emmates tarantinoliku filmikunsti käimatõmbavaid jooni, teisal aga otsib oma spirituaalset keset Malicki stiilis, keskendudes poeetilistele kujunditele, nagu peategelanna üleni valgesse riietatuna vetevoogudes hõljumas. Ehk oleks filmile tervikuna parem olnud, kui fookus lasuks ühel neist suundadest, sest tiitrite lõppedes jääb saatma tunne, et pole see film ei liha ega kala, nagu öeldakse. Ennekõike eri tonaalsustega mängimine on selle filmi puhul element, mis näib venitavat seda pikemaks, kui see olema peaks.

    „Üleujutus“ on vägivaldne Austraalia vestern, millega stsenarist-lavastaja Victoria Wharfe McIntyre saadab selge sõnumi: vägivald sünnitab üksnes vägivalda ning esimeseks sammuks tsükli hävitamisel saab olla uute mõtteskeemide – nagu headus ja hool – tutvustamine. Need tõesti võivad maailma päästa. Ehkki film tundub kohati liiga pikk ning tonaalsuselt ebaühtlane, on see siiski emotsionaalselt kaasahaarav ja valus vaatamine ning Alexis Lane’i kehastatud Jarah on nii mitmeski mõttes teretulnud lisandus võrdlemisi lühikesse märulikangelannade kaanonisse. Rõõm on näha filmi, mis on kantud ning innustatud Austraalia pärismaalaste kultuurist ja eluviisidest. Mitmed filmis kõlavad laulud on kirjutatud spetsiaalselt filmi tarbeks yuin’i hõimu keeles.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    „Üleujutus“ (The Flood, 2020)
    Riik: Austraalia
    Kestus: 1h 57min
    Linastub PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Stsenarist ja režissöör: Victoria Wharfe McIntyre
    Produtsent: Amadeo Marquez-Perez
    Operaator: Kevin Scott
    Monteerija: Cindy Clarkson
    Osades: Alexis Lane, Shaka Cook, Dean Kyrwood, Peter McAllum

  • „Mooniväli“ – Rumeenia ühiskond ühes kinosaalis

    „Mooniväli“ – Rumeenia ühiskond ühes kinosaalis

    Eugen Jebeleanu esimene täispikk film „Mooniväli“ leidis oma esilinastuse PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis. Ajal, mil Eesti ühiskond on homoseksuaalide õiguste debati küüsis lõhenemas, abielu kui üksnes mehe ja naise vahelise liidu tunnustamine tõenäoliselt peagi rahvahääletuse küsimus, nagu see oli Rumeenias paar aastat tagasi, mõjub Jebeleanu film väga aktuaalsena.

    „Mooniväli“ on lugu Cristist (Conrad Mericoffer), kes navigeerib oma elu ettevaatlikult. Ta on võrdlemisi õnnelikus kaugsuhtes prantslase Hadiga (Radouan Leflahi), nende vastastikune kiindumus on silmaga nähtav, kuid seda osa oma elust varjaks ta meeleldi nii perekonna, kolleegide kui laiema ühiskonna eest. Jebeleanu näitab meile päeva mehe elust, mis paneb selle salaosa tule alla, andes üldise (vahest veidi liiga robustse) läbilõike Rumeenia ühiskonna suhtumisest seksuaalvähemustesse.

    Film koosneb põhiliselt kahest võtmestseenist. Neist esimeses näeme Cristit koos oma partneri Hadiga. Ehkki nende suhe näib õnnelik ning paistab välja, et mehed on teineteisest vägagi sisse võetud, on Cristi sisemised pinged need, mis ilusasse pealispilti mõrad löövad. Kui Hadi pakub välja toredaid võimalusi, kuidas koos aega sisustada, on Cristi puiklev, põhjendused mitte kõige veenvamad. Stseen on vajalik, et meile peategelase eluolu ning iseloomu avada, ning näitlejatel õnnestub see hästi, kuid kui on üks element, miks film on väga hea, mitte suurepärane, siis on see selle lavastuslikkus. Vaatajaina mõistame instinktiivselt, miks tegelased käituvad nii, nagu nad käituvad, või ütlevad asju, mida nad ütlevad. Filmi tegijate eesmärk ja sõnum on kohe selge, sest iga element on ehk liigagi hoolsalt nende teenistusse lihvitud, õhupuudus või vaba ruumi puudus nende ümber röövib filmilt ja tegelastelt suuremad üllatusmomendid.

    Film kestab lühikesed tund ja 25 minutit, selle kompaktsus ja tempokus on kiidusõnu väärt, kuid debütant Jebeleanu (varem tegutsenud ooperi- ja teatrilavastajana) ei suuda täielikult peita ekraanil lahti rulluva tehislikku konstrueeritust. Seda enam kiidusõnu jagub aga näitlejatele, kes mõjuvad naturaalselt ning veenvalt, eriti peategelast Cristit kehastav Mericoffer, kelle õlul lasub raske ülesanne väljendada konfliktseid tundeid tihti sõnadeta. Mericofferi nägu suudab varjundirikkalt edasi anda Cristi seesmisi pingeid, nii on kerge mõista, mida mees sisimas läbi elab. Kõige enam mõistame tema ahistatust, mõistame, et ta on kui puuris lõvi, kes tahaks välja murda, kuid nagu vabadus hellalt kutsub, nõnda piits lõvitaltsutaja käes tõuseb.

    Teises stseenis mõistame kiiresti, kust Cristi sisemised pinged pärinevad. Ta töötab sandarmeerias, keskkonnas, mille hierarhia määrab suuresti maskuliinsus. Nii on ta oma identiteeti edukalt kolleegide eest varjanud, kuid väljakutse kohalikku kinomajja, kus grupp kodanikke LGBTQ+ teemalist filmi boikoteerides väikese rahutuse on suutnud tekitada, seab Cristi kiivalt hoitud saladuse ohtu. Nimelt tunneb üks kinokülastajaist Cristis ära oma endise armukese ning, põlates mehe kahepalgelisust, ähvardab selle informatsiooniga lagedale tulla, paisates Cristi psühholoogilise kriisi seisundisse, kus tema edasisel käitumisel võivad olla ohtlikud tagajärjed.

    Samal ajal loovad stsenarist Ioana Moraru, lavastaja Jebeleanu, operaator Marius Panduru ning monteerija Catalin Cristutiu nappide vahenditega läbilõike ühiskondlikust dialoogist LGBTQ+ õiguste eest võitlejate ning nende vastaste vahel. Meile avatakse põgusalt mõlema poole argumente, ühed teravamad kui teised. Stseen kinomajas on hulga vähem puine kui esimene, peategelast tutvustav stseen. Siin näitab režissöör oma annet pinge kruvimisel. Tegevus leiab aset kitsas siseruumis, kuid käsikaameraga üles võetud konfliktid kinoliste ning meeleavaldajate vahel mõjuvad klaustrofoobiliselt, andes tõhusalt edasi Cristi meeleseisundit – lõksus tunne kahe osapoole vahel, kahe maailma vahel, mille mõlema esindaja ta on. Kiire, lõikav montaaž aitab samuti põnevust ülal hoida, tekitada kerge segaduse tunde. Kui esimene stseen tundus võrdlemini teatraalne, siis teine mõjus palju realistlikumalt, teises stseenis tunneme vaatajaina, justkui me viibiks kohapeal, keset möllu. „Mooniväli“ võtab filmi teises pooles sisse korraliku psühholoogilise trilleri tuurid ning, elanud koos peategelasega üle tema katsumuse, ei lase pinge enam lõputiitriteni lahti.

    „Mooniväli“ on aktuaalne film ajal, mil mitmel pool Euroopas, ka Eestis, on LGBTQ+ kogukonna õigused tuliste debattide teema. Jebeleanu on seadnud sihiks näidata ennekõike ühe selle kogukonna esindaja rollikonflikti, mida tugevalt polariseerunud ühiskond võimendab, ning narratiivi mõningasest tehislikkusest hoolimata õnnestub see tal väga hästi. Rääkides aktuaalsusest – film põhineb kaudselt tõestisündinud lugudel, nimelt on Rumeenias viimase aastakümne jooksul aset leidnud mitu LGBTQ+ temaatikat käsitleva kinoseansi katkestamiseni viinud protesti.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    „Mooniväli“ (Câmp de maci, 2020)
    Riik: Rumeenia
    Kestus: 1h 21min
    Linastub PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöör: Eugen Jebeleanu
    Stsenarist: Ioana Moraru
    Produtsent: Velvet Moraru
    Operaator: Marius Panduru
    Monteerija: Catalin Cristutiu
    Osades: Conrad Mericoffer, Alexandru Potocean, Radouan Leflahi, Cendana Trifan, Ionut Niculae

  • „Öö annab armu“ – guudbaiiii, Dubaii

    „Öö annab armu“ – guudbaiiii, Dubaii

    Olen kuueaastane. Vanemad on sõpradel külas. Veinipudel saab tühjaks, kohe avatakse uus. Suurte inimeste jutud. Aeg venib kohutavalt. Tahaksin magada, aga ei saa. Jauramine on tunde ja tunde kestnud. Nüüd läksid nad tülli. Tahaks lihtsalt koju.

    ***

    „Öö annab armu“ režissööri Mika Kaurismäki algne plaan oli film üles võtta Dubais. Saabus aga kevadine koroonalaine ja sõit Emiraatidesse tuli ära jätta. Kuna film oli juba pikemalt töös olnud ja näitlejad rollides sees, otsustati lugu pisut ümber kohandada ja tuua see kodusesse Helsingisse, Corona-baari.

    Lugu ise on lihtne. Valla sotsiaaltöötaja on enese teadmata tapnud ära naist ja last ahistava nartsissistliku mehe ning uitab mööda öist linna ringi. Ta satub Corona-baari, kus kaks sõpra, arst ja baariomanik, oma eluolu teemadel vestlevad. Seejärel jauravad nad kolmekesi koos, avavad veinipudeli veinipudeli järel. Juba piisavalt napsine, seletab sotsiaaltöötaja tapatöö tagamaid. Muuhulgas põikab läbi kamp noori, kellest igaüks (vastutasuks laulu eest) Corona-pudeli saab. Ja siis ilmub välja arsti naine, paarike tülitseb natuke, jõuab hommik ja film saab läbi.

    Too küllaltki lihtne, eriliste plot-twist’ideta lugu on aga mähitud sügavale keskealiste Soome meeste filosoofilis-jauravasse vestlusesse. Arutletakse elu tõdede, keerdkäikude ja muidu (näitlejakolmikule eakohaste) probleemide üle. Esimene tegelane peab pandeemia tõttu tõele näkku vaatama ja tõsiselt kaaluma vanaisa mälestuseks rajatud baari sulgemist. Teine mees pole oma pojaga aastaid suhelnud, ta tütar on teismeline … jaaa lisaks on suhe naisega külmaks muutunud. Kolmas, nagu eespool mainitud, tappis emotsiooni ajel ära mehe, kes terroriseeris mõrvari poolt armastatud naist.

    Film põhineb pea täielikult improvisatsioonil. Ja seda on tunda. Näitlejad teadsid vaid enda mängitavate tegelaste taustalugusid. Kaurismäki oli ise küll stsenaariumi kaasautor, kuid paberile pandud lõpptulemust otsustas ta enne võtteid mitte lugeda. Režissöör tahtis teada sama vähe kui näitlejad, tahtis üllatuda. Loo kulgu aeglustasid ehk enim lause- ja mõttekordused. Ja aeglusest tingituna vaatajale kahjuks erilisi üllatusi ei jätkunudki. Seega tekkis tunne, et oleks võinud ehk sama sisu pooleteise tunni asemel poolega edasi anda. Mis tast venitada?

    Stsenaristikatudengile on Kaurismäki šedööver vägagi illustreerivaks näiteks, mis juhtub siis, kui filmidialoog on täpselt nii sõnatihe ja mõttehõre kui tegelik, tavaelu vestlus. Rajades stsenaariumi vaid dialoogile, mis kõlab just nii, nagu mina ja sina, vanad sõbrad, oleksime just tänaval üle pika aja kohtunud, on tõenäoliselt tulemuseks üks väga veniv ja kohmakas linateos. Aga tegelikult, mis siis ikkagi juhtub, kui kirjutatud dialoogi asendab täielikult näitlejate improvisatsioon? Antud juhul võttis see tõik küll filmilt tema filmilikkuse, samas muutus film omamoodi simulatsiooniks. Mitte simulatsioon nagu teesklus või pettus. Simulatsioon nagu kosmoselennu simulatsioon. Tõsi küll, mitte ehk nii grandioosselt.

    Siiski rändasin vaatajana 2020. aasta koroonakevadesse, istusin (ja igavlesin) keskealiste Soome meeste jauramise saatel hea poolteist tundi. Seda veel kinnisest ruumist välja pääsemata. Olin päriselt Helsingis, koroonaajal, Corona-baaris. Annan filmile armu. Olen üsna kindel, et vähemalt minu jaoks kasvab „Öö annab armu“ väärtus ajas. Kui kunagi on tarvis seda päris esimest koroonakevadet meenutada, siis pöördun Mika Kaurismäki filmi juurde kindlasti tagasi.

    Soovitada ei julge, aga mittesoovitada ka mitte. Vaadake ja arvake, emotsiooni saab kindlasti.

    ***

    Ei tea, see võib olla puhtalt mingi minu enda teema, aga mu mälestustes on üks korralik laoriiulitäis just neid ülalkirjeldatud hetki – õhtu edenedes üha enam svipsi jäävate täiskasvanute jutumulina saatel igavlemine ja kojumineku ootamine. Ehk lapsepõlvest meelde jäänud ebamugavustundest ootasingi kinosaalis nii kangesti, millal juba koju, ükskord koju saab.

    Autor: Johanna Viskar

    „Öö annab armu“ (Yö armahtaa, 2020)
    Riik: Soome
    Kestus: 1h 30min
    Linastub PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Mika Kaurismäki
    Stsenaristid: Mika Kaurismäki, Sami Keski-Vähälä
    Produtsent: Mika Kaurismäki
    Operaator: Jari Mutikainen
    Monteerijad: Mika Kaurismäki, Eero Tammi
    Osades: Timo Torikka, Pertti Sveholm, Kari Heiskanen, Anu Sinisalo

  • Joonistused tolmus – „Hüvasti, NSVL“

    Joonistused tolmus – „Hüvasti, NSVL“

    Tänavusel PÖFFil esilinastus kauaoodatud „Hüvasti, NSVL“. Tegemist on Lauri Randla täispika mängufilmi debüüdiga. Film katsetab, räägib dilemmadest ning näeb vaeva, et vaatajale selgeks teha üht ajatut elutõde.

    Lauri Randla isiklikust elust inspiratsiooni saanud film räägib kümneaastasest Sillamäelt Tallinnasse kolinud poisist Johannesest (Niklas Kouzmitšev), kes üritab elada normaalse lapse elu olenemata sellest, et tema paremat külge sikutab enda poole mädanev Nõukogude Liit ning vasemat poolt peibutab banaanidega kummaline lääs. Johannese ema üritab kõigest väest poega Soome organiseerida, sellal kui poisi vanaema manitseb teda olema sõnakuulelik seltsimees. Aga mida tahab Johannes?

    Film ei anna sellele küsimusele nii kergesti vastust. Dramaatilise pinge loomise asemel toetub kogu süžee huvi tekitamise tarvis suuresti nõukogude aja äratundmisrõõmule. Film on nagu kollaaž ühe klassikalise nõukaajalapse mälestustest: kord nutad taga ema, kord kakled tänavapoistega, siis saad Soomest mõne kingituse, mille järel sa klassiruumi tagaotsas väikest dissidenti mängid ja šokolaadidumlet lutsutad.

    Seda, et biograafilistel ainetel nõukogude aja filmi teha on raske, tõestas 2017. aastal juba Jaak Kilmi oma „Sangaritega“. Ka sellel filmil on pinge loomisega raskusi: alguses nagu on, aga keskpunktis vajub ära. „Hüvasti, NSVL“ puhul on vastupidi: esimese poole viibime kontekstita ajakapslis ja teises pooles adume, et peategelasel on ka mingit sorti tahtmine – ära võluda klassiõde Vera kõrvalkorterist. Parem hilja kui mitte kunagi – tõik, et vaatajale tekib miski, millele kaasa elada, tähendab seda, et esialgu kaaluta olekus hõljuv film saab pinge ja põnevuse.

    Näitlejate sooritused on keskmised või alla selle. Kui lapsosatäitjate puhul on see mõistetav, siis kogenud näitlejate, nagu Ülle Kaljuste, Tõnu Oja ja Jekaterina Novosjolova puhul see pigem üllatab. Võib-olla on asi võõrkeelses näitlemises. Võib-olla on võõras keeles näitlemine nagu side, mis seotakse silmadele, kui sul on eesmärk noolemängus sihtmärki tabada. Aga miks siis ka eestikeelsed stseenid kesised olid? Kas olid silmad juba pimedaga harjumas? Keelest hoolimata said hästi hakkama Johannese ema mängiv Nika Savolainen ning onu rolli etendav Pääru Oja. Nemad tegid piisavalt usutavaks kraakleva pere stseenid ja hoidsid ansambli enam-vähem koos.

    Filmikaadreid hoidis köitvana koos peategelase siseilmast motiveeritud montaaž ja kaameratöö. Taustal võib ju aset leida perestroika, aga kaameratöö ehitab end üles väikese Johannese sirklisilmale ja vinklininale. Väike ingerlane ei hooli sellest, milliseid loosungeid kaasa karjuda või millist värvi kaelarätte omale lipsu siduda. Tema tahab ainult puhata, mängida ja Vera käest kinni hoida. Ja need lihtsad soovid on operaator Elen Lotman läbimõeldult ekraanile toonud, lähtudes pildis sellest, milliseid olmeprobleeme kogeb varateismeline, mitte üks rahvus, üks riik või üks vägivallaga kokkuliimitud rahvaste liit. Jaana Jürise kunstitöögi on lugu toetavalt stiliseeritud ja erk ning lapsepõlvemälule ustavalt kontrastne – väga sinine või väga punane, aga kindlasti mitte midagi vahepealset.

    Vahel kostub kinosaalis maskitagustelt inimestelt haigutusi, vahel torisemist. Aga mitte keegi ei lahku ega suigata. Õnneks ei köhi ka. Lauri Randla debüütfilmi esimese poole veedab vaataja kui mineviku fotoalbumis ja seejärel tekib süžeesse tahtmine ja põnevus. Alguses tuletab film meelde kõik möödaniku kriisid ja segadused ja keerdkäigud. Siis jätab selle raadiomuusikana taustale mängima, et saaks jälle lihtsalt olla laps oma õndsuses ja võlus. Ja võib-olla jõuabki sellise struktuuri abil kõige paremini vaatajani see ennist mainitud elutõde: lapsepõlverõõme leidub ka kõige hämarama eesriide taga, täpselt nagu armastustki.

    Autor: Leo Vissak

    „Hüvasti, NSVL“ (2020)
    Riik: Eesti, Soome
    Kestus: 1h 31min
    Linastub PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis ning KinoFF põhiprogrammis

    Stsenarist ja režissöör: Lauri Randla
    Produtsent: Peeter Urbla
    Operaator: Elen Lotman
    Monteerijad: Leo Liesvirta, Andres Hallik
    Osades: Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Niklas Kouzmitchev, Nika Savolainen, Pääru Oja

  • Tsoi – elu pärast

    Tsoi – elu pärast

    „Tsoi“ on režissöör Alexey Uchiteli mängufilm, mis pealkirja järgi laseb arvata, et kinolinale jõuab lugu legendaarse rokkansambli Kino asutajast ja lauljast Viktor Tsoist – kuid seda ekslikult. Tõtt-öelda veedab Tsoi terve filmi helesinises kirstus ja loo tegevus leiab aset hoopis lauljast maha jäänud omaste vahel. Roki-iidoli surm vapustas tervet maailma, kuid mida võisid tunda need, kes lahkunut kõige paremini tundsid? Need, kes olid Kino palavalt armastatud lugude sünni juures? Selles omanäolises teekonnafilmis annab režissöör edasi oma mängulise nägemuse sellest, millised võisid olla Tsoi lähikondlased ja millised nende leinast ajendatud sündmused.

    Filmi juhatavad sisse dokumentaalkaadrid Viktor Tsoist esitamas lugu „Spokoynaya Noch“. Loo nukker kõla loob kohe kurbliku meeleolu ja annab aimu eelseisvast traagikast. Dokumentaalkaadreid Tsoist saab filmi jooksul näha veel paaril korral ning nende raskemeelsus paneb tundma omamoodi aukartust, mille kõrval filmi lavastatud osad kohati liiga kergelt ja ebausutavalt mõjuvad.

    1990. aasta 15. augustil Viktor Tsoi surmaga lõppenud autoavariid on kujutatud vahetult pärast avakaadreid. Isegi kui teadsin sündmust ette aimata, tabas avariistseen mind ootamatult. Ei mingit aeglaselt pinget kerivat helifooni ega ettehoiatavaid vihjeid juhi väsimuse või kiiruse ületamise kohta. Kõigest üürike pilk kassettmakile ja sekundiline tähelepanematus põhjustab surmava kokkupõrke vastutuleva bussiga. Nii nagu päris eluski – ei mingit build up’i, et saaksid ennast õnnetuseks ette häälestada.

    Kokkupõrke järel filmi fookus muutub ja tähelepanu alla satub avarii teine osapool – bussijuht Šelets. Šeletsi jaoks ei ole sekeldustesse sattumine midagi uut ja isegi see õnnetus ei näi teda eriti kõigutavat. Mehe ükskõiksust üritab tulihingeliselt muuta sündmust uurima saadetud prokurör Ilze, kelle tunded bussijuhi vastu on naist ka varem armastatule määratud karistusi vaidlustama sundinud. Ka seekord tuleb Ilze ideele, kuidas meest avariis süüdimõistmise eest päästa. Nimelt tuleb Šeletsil taas bussi rooli istuda, võtta peale Tsoi surnukeha ja ühes lauljast maha jäänud lähiringkonnaga laip Lätist Leningradi transportida. Kaasa tulevad nii Tsoi produtsent, fotograaf, pisipoeg, armuke kui ka naine oma uue mehega. Kui Šeletsil õnnestuks oma avariisse kaasatust piisavalt kaua varjata ja sellel teekonnal reisijatega sümpaatia luua, on lootust, et tõe päevavalgele tulles on omaste kohtuotsus tema üle kasvõi veidi leebem.

    Seega räägib film tegelikult bussijuht Šeletsist. Kuigi loosse on segatud palju teisi tegelasi, ei ole neid vaatajale kuigi palju avatud. Kasutatud on palju suuri plaane, ent siiski jäävad nii Tsoi naine, eksnaine kui ka ülejäänud reisijad vaatajale emotsionaalselt kaugeks ning nende motiivid ja olemus suuresti varjatuks. Mitmed paralleellugudena lahti rullunud suhteküsimused jäävad veel ka filmi lõpus vastuseta.

    Suurepärase sooritusega jääb siiski silma Tsoi pisipoega Ženjat mänginud Maria Peresild, kelle süütus ja avatus kõik bussis viibijad kokku toob ja lahkarvamustele vaatamata ühisele kaastundele innustab. Ka Šeletsi kehastanud Evgeniy Tsyganovi näitlejatöö on silmapaistev. Algul endast kalgi ja matsliku mulje jätnud, muutub mees sündmuste edenedes märkamatult sümpaatseks ja paneb oma aususe ja iseendaks jäämise oskuse tõttu end imetlusega vaatama. Ilze väljapakutud plaanist hoolimata ei hüppa Šelets nahast välja, et bussis viibijate heakskiitu lunida, ja tänu sellele saab tema sees varjul olev headus päriselt omaste tähelepanu. Hetkiti tekib tunne, nagu oleks Šelets ise Tsoiga kõige sarnasem ja talle ülejäänud tegelastest lähemal seisev, hoolimata faktist, et nad kunagi enne õnnetust ei olnud kohtunud. Filmi lõpp annab samuti aimu, et just bussijuhi jaoks ei lõpe see lugu veel nii pea – Viktor Tsoi jääb temaga igaveseks kaasas käima.

    Hoolimata omapärasest lähtepunktist ja taustal kõlavatest armastatud Kino lugudest ei osutunud film minu jaoks köitvaks. Retkel Lätist Leningradi ilmneb tegelaste teel küll teatavaid takistusi, kuid üldiselt puudub lool läbiv pinge ja kulminatsioon. Pidevalt leidsin end võrdlemas vaadatavat 2018. aastal valminud Kirill Serebrennikovi filmiga „Leto“, mille kaasahaaravus ja tegelastevaheline sünergia äratasid Kino justkui uuesti ellu. „Tsoi“ minu jaoks sellist energiat luua ei suutnud. Samuti tajusin kaamera liikumist kohati väga väsitavana.

    Filmi tugevustest tooksin esile lisaks Ženja ja Šeletsi tegelaskujudele veel osava valguskäsitluse, millel oli ühes muusikaga oluline roll melanhoolse tunnetuse loomisel. Samuti jäid meelde mõned huvitavad helilahendused, mille puhul algul vaevumärgatavad motiivid, nagu näiteks kojameeste hõõrdumine esiklaasil või kassetilindi krõbin, omandasid stseeni edenedes olulise tähenduse ja mille kõla muutis ekraanil oleva veelgi emotsionaalsemaks ja tähendusrikkamaks. Oskuslikult oli kasutatud ka vaikust, tekitamaks ootusärevust ja vaikus-enne-tormi-pinevust.

    Hoolimata filmitegijate avaldusest, et tegemist ei ole biograafilise filmiga, vaid väljamõeldud süžeega, on Viktor Tsoi pojal selle kohta teine nägemus. Praeguse seisuga on mees režissöör Alexey Uchiteli kohtusse kaevanud ja taotleb filmi keelustamist. Seega soovitaks ma tõelistel Kino fännidel film siiski ära vaadata, nii kaua kuni see veel võimalik on.

    Autor: Triin Rennit

    „Tsoi“ (2020)
    Riik: Venemaa, Läti
    Kestus: 1h 37min
    Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused” ning KinoFF põhiprogrammis

    Režissöör: Alexey Uchitel
    Stsenaristid: Alexandr Gonorovskiy, Savva Minaev, Alexey Uchitel
    Produtsent: Alexei Uchitel, Elena Bystrova, Philipp Pastukhov, Pavel Gorin
    Operaator: Yuriy Klimenko
    Osades: Evgeniy Tsyganov, Mariana Spivak, Paulina Andreeva, Igor Vernik

  • „Sildimaalija“ ehk otsuste vastuvõtmise kunst viltuses maailmas

    „Sildimaalija“ ehk otsuste vastuvõtmise kunst viltuses maailmas

    18. novembril toimus PÖFFi raames Läti, Tšehhi ja Leedu koostöös valminud filmi „Sildimaalija“ rahvusvaheline esilinastus. Kõigest paar päeva varem oli see linateos kogunud Läti riiklike filmiauhindade jagamisel lausa neli autasu, jäädes alla vaid PÖFFi tänavusele teisele Läti lapsukesele „Hingede torm“, mis võitis kuus auhinda. Parima näitlejatöö (lätlane Dāvis Suharevskis), parima kõrvalosatäitja (tšehhitar Brigita Cmuntová), parima stsenaariumi (Viesturs Kairišs, stsenarist ja režissöör) ja parima muusika autasud noppiski endale „Sildimaalija“1 ning õnneks saab filmi festivali jooksul suurelt ekraanilt veel kord vaadata.

    Filmi juhatas sisse produtsent Guntis Trekteris sõnumiga, et inimesed on ka rasketel aegadel, kus tundub, et nende jaoks justkui valikuvabadust pole, võimelised vastu võtma otsuseid.  Meie filmi kangelane sildimaalija Ansis (Dāvis Suharevskis) ei ole otsuste vastuvõtmise toiduahela tipus. Tal puuduvad läikivad saapad, mustad nahkkindad ja pagunid, mida tänaval kõndides aknapeegeldusest imetleda. Meie kangelane on käsutäitja. Tal on veidi kulunud linasest püksid, mis ilma traksideta üleval ilmselt ei püsiks, rõhutades nõnda tema kleenukest lipuvardakuju. Ta käed on määrdunud, aga mitte verest nagu võimulolijail, vaid kõigest värvist, olgu see siis trepi ülemisel astmel seisvale jõule meelepäraselt roheline, punane, valge või must. Leivaraha teenimise kõrval võtab noormees kätte tegeleda ka maalikunstiga, mis toetab hinge, ning tema südamesse leiavad tee kaks naist: Zizele, kes on varaka juudi kaupmehe tütar, ja kohalik läti neid Naiga. Kuigi armukolmnurk kisub tuliseks, on Euroopas toimuv siiski suurem ja raputab ka Ansise kodukohta. Kuid kas ka Ansist ennast?

    Vaataja tõmmatakse 1930.–1940. aastatesse, asukohaks määratakse Läti ning ajaloole kleebitakse sümboolselt peale tilt. Pilt on viltu ja seda 99 protsenti ajast, olgu see kiitus originaalsusele, aga ka hoiatus vaatajale. Operaator Viesturs Kairišsi otsus iseloomustab ebastabiilset ja räbalat aega, kuid produtsendi sõnul on see ka viide maailmakuulsa juudi päritolu kunstniku Mark Chagalli loomingule. Chagall ei üritanud kunagi maalida tegelikkust, vaid kõike läbi oma fantaasia, luues teoseid nii fovismi kui ka kubismi mõjuväljas. Filmi vaadates võib erilist tähelepanu osutada ka ühele protsendile ajast, mil kaamera loodis on, sest sel hetkel viiakse meid pärismaailmast fantaasiasse ning kaadrid mõjuvad kui liikuvad maalid.

    Kui silmale on kunstiliseks valikuks märgatav sirgjoonelisusest kõrvalekaldumine, siis kõrvale on kõlavaim tolle aja mitmekultuuriline muusikavalik. Filmi helirežissöör Justė Janulytė tegi valikute eel põhjalikku uurimistööd, otsides nii vana latgali kui ka juudi muusikat ning salvestades leitud noodid taas kuuldavaks. Meeldejäävaim neist on kankaanilik muusikapala, mis produtsendi sõnul on inspireeritud vanast juudi pulmalaulust, lisades korduva motiivina tragikomöödiale groteskset maitset. Muusikale lisaks kõlavad keeled, sest sündmused peegeldavad aega, mil poliitilised jõud muutusid ja Lätis oli selgelt mitmekultuuriline ühiskond. Filmis võib kuulda vene, saksa, jidiši ja muidugi läti keelt. Eriliselt tungib esile latgali keel, mida praeguseks kõneleb vaid 150 000 – 200 000 inimest2.

    Kuigi režissööril õnnestus leida latgali keelt kõnelevate meeste seast see üks ja õige 25-aastane Dāvis Suharevskis, kes kehastab Ansist, siis tšehhitarist kõrvalosatäitja Brigita Cmuntová pidi sõlmeajava keele filmi tarbeks nullist selgeks õppima. Seetõttu on filmis kasutatud ka palju dublaaži, mis õnneks tugevalt kõrva ei kriibi. Dāvis Suharevskis kiitis oma kaasnäitlejat, lisades, et tegu ei ole mitte ainult tubli õppijaga, vaid ka väga šarmantse inimesega. Võib-olla tõi just hea koostöö kaasnäitlejatega noormehele parima näitleja autasu. Veelgi suurema tähtsuse omandab see põhjusel, et tegu oli igapäevaselt hoopis bioloogiat õppiva3 peaosatäitja debüüdiga kinolinal. Publiku palvel võrdles noormees end ka filmis kehastatud Ansisega, tuues võrdluses humoorikalt välja, et Ansis on tüdrukutega temast kindlasti palju oportunistlikum, koputades korraga lausa kahe neiu aknale.

    Vaatajatena pääseme nii neidude kui ka kõrvaltegelaste ellu läbi usutava ning intiimse keskkonna. Filmi kunstnik Ieva Jurjāne on teinud kõvasti tööd, et luua autentne atmosfäär, andes vajaliku katalüsaatori näitlejatele ümberkehastumiseks. Nii Bersteini pood kui ka Naiga isa apteek on viimse detailini kaunistatud ajalooliste purkide, pudelite, kastide ja vitriiniga. Apteekri kabinetis filmi võluretsepti küll ei paljastata, aga naabrid asuvad sellega uhkelt võistlema teiste PÖFFi põhivõistlusprogrammi nominentidega. Neil, kes üleaedsetel silma peal tahavad hoida, tuleks kindlasti, mask peas, 26. novembril kino poole sammuda, sest seda filmi peaks kindlasti vaatama suurelt ekraanilt. Kuigi, tilt’i saab virtuaalkinos kergemini väikest ekraani pöörates sirgeks reguleerida.

    Autor: Elis Rumma

    1FNE at 2020 Latvian National Film Awards: Blizzard of Souls Leads with Six Awards
    2S. Lazdiņa, H. F. Marten, “Latgalian in Latvia: A Continuous Struggle for Political Recognition”
    3Viestura Kairiša “Pilsēta pie upes” – kinorepertuārā! + 10 fakti

    „Sildimaalija“ (PILSĒTA PIE UPES, 2020)
    Riik: Läti, Tšehhi, Leedu
    Kestus: 1h 58min
    Linastub PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

    Stsenarist ja režissöör: Viesturs Kairišs
    Produtsent: Guntis Trekteris
    Operaator: Gints Bērziņš
    Montaaž: Armands Zacs
    Helirežissöör: Justė Janulyutė
    Kunstnik: Ieva Jurjāne
    Osades: Dāvis Suharevskis, Agnese Cīrule, Brigita Cmuntova, Gundars Āboliņš, Juozas Budraitis

  • „Puurilinnud“ – sümbioos vabaduse nimel

    „Puurilinnud“ – sümbioos vabaduse nimel

    Režissööri ja stsenaristina tegutsev Oliver Rihs on varem tuntust kogunud filmidega „Mustad lambad“ („Schwarze Schafe“, 2006) ja „Blackberry“ (2002). PÖFFil püüab ta pilke põhivõistlusprogrammis rahvusvaheliselt esilinastuva filmiga „Puurilinnud“. Saksamaa ja Šveitsi koostöös valminud filmist võib leida ajaloos tõesti aset leidnud sündmusi.

    Film räägib advokaat Barbara Hugist, kes tahab reformida Šveitsi karistusseadustikku. Tema teed ristuvad saripõgeneja Walter Stürmiga, kelle abil ta oma eesmärgile lähemale tahab jõuda. Stürmi vabadusse aidates tekib tal mehega hingeline side. Kõigest hoolimata jõuab ta aga olukorda, kus tuleb teha raske otsus: kas vabastada inimene, kes seda ei soovi, või jätta ta sinnapaika ning liikuda edasi?

    Kuigi filmi üldine tempo on pigem rahulik, siis esineb ka jänesehaake – kiireid üleminekuid ühest stseenist teise. Lugu ise on aga nagu tuulelipp, mis kord ühes ja siis jälle teises suunas lehvib. See avaldub eeskätt tegelaste ettearvamatus käitumises. Kui Stürm saab vanglast välja, võiks arvata, et ta on muutunud, kuid tema sõidab vaid mööda vana rada edasi. Ka filmi heli on pidevas muutumises. Valjenedes ning taas vaibudes, toob see esile stseenide olulisi detaile. Samuti saadab peategelast Stürmi läbi loo jalgade ja käte müdin, mis kirjeldab tema närvilisust ning rahutust. See tekitab kohe pinge, et midagi hakkab juhtuma.

    Loo lõpp tundub küll kurvana, kuid võib aimata, et nii Barbara kui ka Stürm on oma rahu leidnud. Barbara, kes on terve elu pidanud neerupuudulikkuse tõttu oma elu eest võitlema ega ole saanud end vabana tunda, läheb lõpuks operatsioonile ning saab elada peaaegu tavalist elu – pääseda teda ümbritsenud puurist. Samas poole oma elust kassi-hiire mängu mänginud Stürm ei suuda vabaduses olles rahu leida ning ihkab tagasi puuri. Kuigi moraalsest aspektist on kohatu väita, et kellegi enesetapp on hea tegu, siis Stürmi jaoks ei olnud muud pääseteed, see oli tema ainus viis rahu leida. Seda kinnitavad ka tema sõnad Barbarale ajal, kui mees oli vanglast vabanenud ning rahulikku elu elamas. Ta ütles, et vabadust ei saa osta, see tuleb saavutada. Samuti on Stürmi toonela radadele minekut vaja selleks, et Barbara oma elu muudaks ning operatsioonile läheks.

    See film meenutab paljuski Steven Spielbergi 2002. aastal valminud linateost „Catch me if you can“, mille tõttu mõte vahel „Puurlindudelt“ kõrvale kaldus. Mõlema filmi puhul mängib tähtsat rolli see, et nende tegelased on päriselt eksisteerinud: nii Leonardo DiCaprio kehastatud Frank Abagnale jr kui ka Walter Stürm (Joel Basman) olid kriminaalid. Samuti ei suutnud kumbki tegelane välja tulla nõiaringist, kuhu nad sattunud olid. Ka kuritegelikule teele sattumise põhjus oli sarnane – probleemid perekonnas.

    Ühtlasi on mõlemas filmis tähtis roll inimesel, kes peategelast kas taga ajab („Catch me if you can“) või hoopis aitab („Puurilinnud“). Spielbergi filmis oli mõjutajaks Tom Hanksi mängitav agent Hanratty, kes aitas Abagnale’il tagasi ühiskonda sulanduda. Rihs aga on teinud mõjutajaks kurjategija enda, tänu kellele muutub Marie Leuenbergeri kehastatud teine peategelane Barbara enda suhtes heatahtlikumaks. Ometi võiks erinevusena välja tuua selle, et kui Frank Abagnale suudab ühiskonda naasta, siis Walter Stürm mitte – ta suunab oma energia Barbara elu muutmiseks. „Puurilinnud“ on lihtsalt vähem hollywoodlik. Eeskätt avaldub see tundmatute näitlejate kasutamises, teisalt ka filmi külmemas miljöös.

    Kokkuvõttes on „Puurilinnud“ tõsine film elust, kus miski ei ole homme enam see, mis oli täna. Nagu ka vabadus, mis ei ole enesestmõistetav, selle nimel tuleb teha tööd ning pidada maha tõsiseid lahinguid. Seda ei saa anda niisama, ka puurilind ei jäta oma kodu nõnda kergelt maha. Ta on oma puuriga seotud. Nõnda ka inimesed, kes kõik üksteisest sõltuvad.

    Autor: Carmen Laurend

    „Puurilinnud“ (Bis Wir Tot sind oder Frei, 2020)
    Riik: Šveits, Saksamaa
    Kestus: 1h 58min
    Linastub PÖFF24 põhivõistlusprogrammis ning Fookuses: Uus Saksa film

    Režissöör: Oliver Rihs
    Stsenaristid: Dave Tucker, Oliver Rihs, Norbert Maass, Ivan Madeo, Oliver Keidel
    Produtsent: Ivan Madeo, Stefan Eichenberger, Urs Frey, Jan Krüger, Jörg Trentmann
    Operaator: Felix von Muralt
    Montaaž: Andres Radtke
    Osades: Marie Leuenberger, Joel Basma, Jella Haase

  • „Havel“ – argpükslikust näitekirjanikust Tšehhi tähtsaimaks riigitegelaseks

    „Havel“ – argpükslikust näitekirjanikust Tšehhi tähtsaimaks riigitegelaseks

    Tšehhi lavastaja Slávek Horáki „Havel“ jutustab kaasahaarava loo näitekirjanikust ning intelligendist Václav Havelist, kes hiljem riigipeaks saades ajalugu teeb. Filmi tegevus leiab aset aastatel 1968–1989 ning pakub vaatajale mängleva, meelelahutusliku pilguheidu Tšehhi põnevale ajaloole.

    Filmi avakaadrid, kus näeme peategelast juba vana mehena suvekodus intervjuud andmas, ulatavad vaatajale kohe võtme teose lahtimõtestamiseks: Havel paljastab, et on oma elu elanud, tehes mitmesuguseid julgustükke ajendatult ei millestki muust kui suurest argpükslusest.

    Stardipunktiks oleval 1968. aastal on Praha kevad täies hoos, kultuurielutegelased naudivad rõkates uuemaigulist vabadust: seks, muusika, peod ja kultuur on nende päevade lahutamatuks osaks. Filmi peategelase, tol hetkel oma ringkonnas populaarse ning jõukast perest pärit näitekirjaniku suurimaks mureks paistab olevat südametunnistusepiin oma naise Olga (Aňa Geislerová) ees, kelle selja taga ta ka teiste tähelepanu naudib. Havel (Viktor Dvořák) on olemuselt mänglev ning konflikte vältiv, ta ei paista tahtvat ennast välistesse afääridesse liialt sisse mässida, selle asemel eelistaks ta olukordi kõrvalt vaadelda ning neist hiljem ehk kirjutada.

    Nõukogude Liidu taas tugevneva haardega saab vabameelne elu aga kiire lõpu ning nõuab kõigilt, kellega filmis tutvust oleme teinud, selgeid otsuseid, kuidas edasi minna. Havel ning tema sõpruskond satuvad korra vastu protesteerides musta nimekirja, mis nende harjumuspärasele elule kiire lõpu teeb. Seltskond otsustab siiski neid survestavale korrale vastu astuda. Sellega pannakse alus liikumisele, mis lõpuks neile endalegi ootamatult suurte muutusteni viib.

    Nagu teatris, on ka film jaotatud selgeteks peatükkideks, mis eraldavad aastaid, etappe ja meelelaade klaarilt ning jälgitavalt. Film kätkeb endas tugevaid visuaalseid sümboleid ning kannapöördeid, mis tähelepanu kergelt ekraanil hoiavad. Kasutatakse niisiis küllaltki silmatorkavaid ja otseseid võrdkujusid, et teatavatele olukordadele kaalu lisada. Olgu selleks valguse poole sirutatud redel või pühaliku kuma keskmes istuv naine, on rõhuasetusest lausa võimatu mööda vaadata.

    Läbivaks jooneks valitud teatrikeel toob paljudesse stseenidesse ka uue tasandi. Nimelt on paljud stseenid lahendatud teatrilaval toimuvana. Sedasi saab ühest keskkonnast mängleva kergusega järgmine, kui kulissid kokku kukuvad, oleme juba uues ajas ning kohas. Sel viisil on hästi edasi antud ka see, mil viisil peategelane maailma tajub ning seda läbi oma loomingu peegeldab: vaatame tihti just tema lavastatud tõlgendust toimunust. Selleks on ka hea põhjus – lugu saab ju alguse juba vanemas eas Haveli mälestustest, millesse ta intervjuu jaoks kaevub.

    Nii Viktor Dvořák Havelina kui ka Aňa Geislerová Olgana sobivad oma rollidesse suurepäraselt ning teevad filmis tugevad etteasted. Tandemi dünaamika on kindlasti kogu filmi kandvaks osaks. On selgelt tunda, kuidas Olga tegelaskuju muutub filmi moraalseks kompassiks, mida Havel ka lõpuni truult järgib.

    Ei saa salata, et kindlasti tuleb kinokülastajale kasuks ajaloolise tausta tundmine, kuid samas ei ole see ilmtingimata vajalik. „Havel“ on visuaalselt kütkestav ning kergesti jälgitav ning isegi kui varasem info on napp, võib see külastajat hoopis ärgitada iseseisvalt edasi uurima.

    Autor: Iris Peil

    „Havel“ ( 2020)
    Riik: Tšehhi
    Kestus: 1h 44min
    Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Slávek Horák
    Stsenaristid: Slávek Horák, Rudolf Suchánek
    Produtsent: Slávek Horák
    Operaator: Jan Šťastný
    Montaaž: Vladimír Barák
    Osades: Viktor Dvořák, Aňa Geislerová, Martin Hofmann, Stanislav Majer, Barbora Seidlová

  • „Kollane kass“ – komöödia Kasahstani moodi

    „Kollane kass“ – komöödia Kasahstani moodi

    Äsja vanglast vabanenud kohtlane noormees Kermek (Azamat Nigmanov) otsib tööd kohalikus külapoekeses (ehkki küla olemasolule viitab üksnes poodlejate kogukondlik vestlus; film on üles võetud nõnda, et iga hoone oleks kui ainus keset avarat steppi, kaugusse kulgevate elektriliinide all, eemal kõigest). Kermekile õpetatakse, kui oluline (kui väga, väga oluline) on osata kassa taga õigesti ja kiiresti kilekotikesi avada. Kermekil on aga peas hoopis muud mõtted. Fedora stiilis kaabu peas, peab ta oma suurimaks andeks Alain Deloni matkimist Jean-Pierre Melville’i neonoir-klassikasse kuuluvast „Samuraist“ (1969). Armastus filmide vastu on teda kannustavaks jõuks. See armastus nakatab vaatajat ka lavastaja Adilkhan Yerzhanovi filmilembuse kaudu: ehkki režissöör teeb muidki märkimisväärseid viiteid tunnustatud filmidele ning „Kollane kass“ ise kutsub ka karjuvate viideteta esile mitmeid võrdlusmomente, on film laetud unikaalse energiaga.

    Kermekil on üks unistus. Ontliku noormehe siht on onule kuuluv maalapp Kasahstani steppides. Seal soovib idealistlik ning lihtsameelne Kermek avada kinomaja. Mälestused lapsena orbudekodus nähtud filmidest või filmide episoodidest (saame peagi teada, et ta ei ole „Samuraid“ kunagi otsast lõpuni näinud) näivad olevat ainsaks oluliseks kandamiks tema missioonil. Peagi satub ta kohalike korrumpeerunud võmmide ning kuritegelike jõukude võrku, saab varastatud ja tagaotsitava rahapaki omanikuks ning leiab endale selle kuritegeliku jõuguga rahakorjamise ringil käies kohalikust stepibordellist kaaslaseks kena näitsiku Eva (Kamila Nugmanova), kes nõustub aitama noormehel tema unistust ellu viia. Nii leiabki paarike end põgenikena keset steppi (Terrence Malicki „Laastatud maa“ (1973) kajab siin tugevalt), nautides lihtsameelselt teineteise seltskonda, sattudes ühest sekeldusest teise, üllas siht silme ees.

    Eespool kirjeldatu põhjal võib tunduda, et tegu ei olegi komöödiaga. Tõsi, mitmed teemad, mida Yerzhanov käsitleb – korruptsioon, kuritegelike jõukude tegevus, prostitutsioon, kupeldamine, rasked elusaatused –, ei ole materjal, mis suu naerust kõrvuni võiks venitada. Režissöör aga läheneb neilegi teemadele läbi leidliku huumoriprisma, seda nii käsikirjas kui kaameratöö abil. Viimast iseloomustavad kirkad toonid ning sageli staatiline plaan kergelt diagonaalse rakursi all, mis laseb misanstseenil ajas humoorika väljenduse leida.

    Ehkki režissöör loob terava kontrasti käsitletava materjali loomupärase tõsiduse ning selle kireva humoorika väljundi vahel, näib tema eesmärgiks olevat teha muinasjutuline maagilisse realismi kalduv film ning see on tal hästi õnnestunud. Yerzhanov on hoolitsenud selle eest, et film oleks tempokas ning teemade raskus ei morjendaks vaatajat. Ehkki filmi lõpp võtab ootamatu traagilise pöörde, ei mõju seegi nii rusuvalt. Kuigi armume filmi jooksul kahte relvituks tegevalt naiivsesse peategelasse, ei õpi me neid siiski väga lähedalt tundma. Eks ole selleski põhjus, miks film ikka eheda komöödiana mõjub. „Elu on lähedalt vaadates tragöödia, kaugelt vaadates komöödia,“ teadis žanri eeskuju Chaplin öelda.

    „Kollast kassi“ tiivustab armastus kino vastu. See on nakkav. Lisaks mitmetele otsestele viidetele, nagu Kermeki Deloni jäljendused, noormees koos ühe kuritegeliku jõugu liikmega esitamas stseeni „Kasiinost“ (1995), hästi ajastatud kurikuulsa „räägid-sa-minuga?“ monoloogi („Taksojuht“, 1976) sissepõimimine, on filmis teisigi elemente, mis pakatavad armastusest filmide vastu. Peaosatäitjas Nigmanovis on Yerzhanov leidnud koomilise ande, mis hiilgab just tummfilmiliku füüsilise komöödia vallas. Nigmanovil on hea koomiline ajastus ning enamik filmi humoorikamatest episoodidest on visuaalsed, toimides hästi ka siis, kui film oleks tummfilm (nt stseen, milles Yerzhanov ja kuritegelik jõuk lähevad varastatud raha otsima, saades kuulirahesooja vastuvõtu osaliseks, kusjuures tulistaja kasutab kõrgelt sihtimiseks trampoliini abi, on üks naljakamaid, mida olen mõnda aega näinud).

    Ka naispeaosatäitja Nugmanova trumbiks on tema tummfilmilik ekspressiivsus. Ilmselt oleks hea parameeter, mille põhjal hinnata, kas film võiks meeldida või mitte, mõni vendade Coenite teos, mis süngeid teemasid huumoriga segab (nt „Oo, vend, kus oled sa“, 2000). Need filmid on laetud samalaadsest energiast. Või hoopis teisest registrist võiks võrdlusmomendiks võtta mõne Roy Anderssoni filmi (nt „Laulud teiselt korruselt“, 2000). Selle paralleeli lubab tõmmata Yerkinbek Ptyraliyevi operaatoritöö: sarnaselt Anderssoni šedöövritega laseb „Kollane kass“ huumoril sageli misanstseenis lahti rulluda, kaamera on rõhutatud nurga all paigalseisev vaatleja. Need eriilmelised võrdlusmomendid aga ei lõhu filmi originaalsust. Kõigi nende filmiajaloo kihtide alt, mida linateos häbitult ja entusiastlikult kannab, koorub ikkagi välja unikaalse muinasjutulise tunnetusega teos. Või ongi võti nende võrdlusmomentide eriilmelisuses ja kokteil mõjub just seetõttu värskendavana. Raske on mitte nakatuda selle filmi energiast ja peategelaste sümpaatsusest.

    „Kollane kass“ on omapärane film. Kohati rasketest teemadest hoolimata on see kerge vaatamine, omaette kummardus filmikunstile, pakatades külgehakkavast armastusest filmide vastu. Mõne vaataja jaoks võib Yerzhanovi lähenemine mõjuda ehmatavalt – süngeid teemasid käsitlev ajaviitekomöödia –, kuid neile, kes tema muinasjutuloogikaga haakuvad, võib „Kollane kass“ osutuda tõeliseks maiuspalaks.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    „Kollane kass“ (Sary mysyq, 2020)
    Riik: Kasahstan, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 30min
    Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Adilkhan Yerzhanov
    Stsenarist: Adilkhan Yerzhanov, Inna Smailova
    Operaator: Yerkinbek Ptyraliyev
    Montaaž: Zerde Films
    Osades: Azamat Nigmanow, Kamila Nugmanova, Sanjar Madi

  • Mis piinab küll geeniust?

    Mis piinab küll geeniust?

    Tõelistele filmisõpradele on nimi Rainer Werner Fassbinder kohe kindlasti tuttav, võõraks ei tohiks see jääda ka neile, kes filmikunstist natukenegi rohkem huvituvad või kel kultuuriloos lai silmaring. Piinatud saksa loomegeenius jättis sügava jälje nii saksa kultuurilukku, filmikunstiajalukku kui ka paljude nende inimeste ellu, keda ta lähemalt tundis. Rääkides Fassbinderist, keskendutakse pahatihti sama palju või enamgi tema kirevale elule ja nõudlikule, hävituslikule loomusele kui tema loomingule. Tema lühike, kuid vägagi aktiivne ning dramaatiline elukäik justkui oodanuks sellist eluloofilmi, mille Oskar Roehler filmiga „Enfant terrible“ on vaatajateni toonud – algmaterjal on dramaturgiliselt tugev, raske oleks Fassbinderist teha igavat eluloofilmi. Vahest materjali rohkuse tõttu (keeruline leida fookust) või lavastaja taotluslikust soovist tingituna ei ole „Enfant terrible“ siiski film, mille kogemise järel võiks vaataja tunda, et mõistab Fassbinderit ühel või teisel moel paremini.

    Roehler keskendub üksnes Fassbinderi täiskasvanueale ning peamiselt tema karjäärile (mis kurikuulsalt oli tema eraeluga lahutamatus liidus). Teose alguspunkt on Fassbinderi ülbe pealelend Müncheni Antiteatri loomingulise juhina aastal 1967, mil noormees oli kõigest 22-aastane. Sealt leidis ta esimesed kaasteelised oma lühikesele, kuid erakordselt produktiivsele loomerännakule. Avastseen näitab vaatajaile vägagi selgelt, milline enfant terrible oli Fassbinder – karismaatiline, jõulise natuuriga, sageli infantiilne ning nõudlik, teisi jalge alla trampiv hull geenius. Pöörase pealehakkamise ning elust suurema energiaga laetud mehel ei lähe kaua aega purki saada oma esimene täispikk mängufilm „Armastus on külmem kui surm“ (1969), mille press Berliini filmifestivalil välja naerab.

    Tagasilöögid ei raputa meest, kes näib kindel olevat vaid kahes – eneses ja Kunstis. Kui üks noor ajakirjanik 13 aastat hiljem Berliini festivalil filmi „Veronika Voss“ (1982) pressikonverentsil nendib, et esimese filmi järel poleks keegi osanud oodata, et kümme aastat hiljem on Fassbinderist saanud maailmakuulus nimi, torkab lavastaja vastu, et keegi peale tema enda ehk tõesti mitte. Nende 13 aasta sisse jääb aga märkimisväärne hulk filme ja töid, mis küll vaatajad ja kriitikud valdavalt kahte lehte jagavad, kuid mehele väga suure tuntuse toovad. Nii hüppab episoodiline „Enfant terrible“ kaleidoskoopiliselt eri filmiprojektide – tähelepanu saavad „Whity“ (1971), „Ali: hirm närib hinge seest“ (1974), „Saatanakeedus“ (1975), „Querelle“ (1982) – ning tormiliste traagiliste armulugude (El Hedi Ben Salem, Armin Meier) vahet, kohati peadpööritava tempoga.

    Roehleri jaoks on aga üheks filmi läbivaks jooneks ja motiiviks Fassbinderi mõnuainete lembus. Filmi episoodilisus teenib selle aspekti kujutamist tema elus eriti hästi. Fassbinder justkui triivib läbi elu, pilves selginemistega, ühest joobest teise, seejuures tungi tööd teha kaotamata. See mõnuainete lembus, esirinnas armastus, rumm koolaga ja kokaiin, saavad mehele saatuslikuks. Nii võtab filmi teine pool veidi tõsisema, melanhoolsema noodi. Fassbinder nagu mõistaks, et elu, mida ta seni on elanud, jõuab talle järele, ning see mõte seob eelnevad episoodid tagasivaatavaks meenutusahelaks. Vahest on Roehler loonud oma filmi, kujutades vaimusilmas ette, millise filmi võinuks Fassbinder ise teha oma elust, olnuks tal surivoodil selleks võimalus. Iga episood on kui lavastaja jaoks isiklikult oluline meenutuspilt elatud elust, mis uimastite mõju all viibitud hetkede seast esimesena meelde tuleb. Fassbinder suri üledoosi tagajärjel 37-aastasena, jättes endast maha ligi 40 filmi.

    Mis aga sundis meest sellise innuga töötama, armastama, elama? Vaatajale ulatatakse juhtnöörid pihku, kuid kas need ka kuhugi viivad? Mõistame, kuivõrd Fassbinder vajab armastust, kuidas vajadus armastuse järele on üks teda käima panevaid jõude. Mõistame seda sellest, kui löödud ta on, saades teada, et tema armukesel Güntheril (Michael Klammer) on naine ja lapsed. Sama hoop tabab meest, kui ta saab teada, et marokolasel El Hedi Ben Salemil (Erdal Yildiz) on naine ja lapsed. Armulugu viimasega mõjutas Fassbinderit rängalt. Ben Salem, kes hiljem Pariisis mitu inimest surnuks pussitas ning vanglas endalt elu võttis, jäi Fassbinderit tema päevade lõpuni kummitama.

    Samuti mõistame mehe kuulsusejanu, vajadust luua midagi kestvat. Õige filmi alguses mainib ta, et soovib näha oma nime kõrvuti Jean-Luc Godardi omaga. Filmi lõpus mainib mees, et soovib luua tõelise meistriteose. Ta ei rahuldu, kuuldes vastuseks, et on ju palju väga häid filme teinud. Tõelise meistriteose tegemine võtvat aega, samas kui tema teeb filme erakordselt kiiresti, justkui põlve otsas – sageli väikese eelarvega, guerilla-stiilis, tihti vähemalt neli-viis projekti aastas. Sellest kõigest võiks ju piisata, et mõistaksime mehe loomust, tungi, energiat. Ometi ei kleepu see kõik tervikuks kokku.

    Siinkohal ei saa teha etteheiteid Oliver Masuccile, kes kehastab kuulsat lavastajat maanilise energiaga: hoolimata sellest, et ta oli filmimise ajal 50-aastane, kehastab ta Fassbinderit vanusevahemikus 22–37 väga veenvalt. Kogu näitetrupp on veenev, kuid eraldi tõstaks esile veel Hary Prinzi, kes kehastab Kurt Raabi. Kurt Raab oli Fassbinderi trupis pikka aega. Kes on näinud filmi „Saatanakeedus“ (1975), milles Raab täidab peaosa, mõistab, et Prinz saab suurepäraselt hakkama rolliga, mis nõuab köielkõndi realistliku portree ja paroodia vahel.

    Fassbinderi üdi ei jää tabamata ka Roehleri kunstliku lähenemise tõttu: film on üles võetud rõhutatult stuudiotingimustes, kunstlik valgus ja värvilahendused kandmas teatraalset karakterit loo keskmes. Fassbinder ei olnud pahatihti ümbritseva reaalsusega rahul, eks oli tema edasiviivaks jõuks reaalsust enda meele järgi painutada või sättida. Mis teda siiski sedavõrd painas, et inimestest oma elus ning loomingulistest projektidest hullu energiaga läbi tormata? Milles täpsemalt peitus tema külgetõmbejõud, et need, keda ta tahes-tahtmata ahistas, ikka ja jälle tagasi tema juurde pöördusid? Neile küsimustele ei anna Roehler selget vastust. Ta annab suuniseid geeniuse mõistmiseks, kuid need ei vii vaatajat sel teel piisavalt kaugele. Sellest hoolimata ei mõju film kordagi igavalt – see on tempokas, kaasahaarav, laetud maanilise energiaga, nagu selle keskne figuurgi. Ometi mõjub „Enfant terrible“ mõneti pealiskaudselt, nagu võiks olla üks päris elus enfant terrible, karismaatiline, paheline ja paeluv, kuid enesekeskselt õõnes.

    „Enfant terrible“ on väga energiline ja stiilne film. Roehler kasutab maksimumini teatraalset lähenemist, rõhutatud stuudiovõtteid, valgus- ja värvilahendusi, et jutustada lugu loojast, kes ehk oligi suurem kui elu. Tugevad näitlejad tabavad filmi tooni väga täpselt ning puhuvad režissööri kunstlikule maailmale hinguse sisse. Ehkki Roehler on loonud Fassbinderist veenva ning kaasahaarava portree, ei ole tema haare piisavalt sügav, et tabada hullu geeniuse südamikku. Vaataja mõistab, et Fassbinderi näol on tegemist piinatud geeniusega, kuid mõistmine, mis on see, mis teda sedavõrd painab ja seest põletab, jääb käeulatusest välja.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    „Enfant terrible“ (2020)
    Riik: Saksamaa
    Kestus: 2h 14min

    Režissöör: Oskar Roehler
    Stsenarist: Klaus Richter
    Operaator: Carl-Friedrich Koschnick
    Montaaž: Hansjörg Weißbrich
    Osades: Oliver Masucci, Hary Prinz, Katja Riemann, Felix Hellmann, Anton Rattinger, Erdal Yildiz