18. novembril toimus PÖFFi raames Läti, Tšehhi ja Leedu koostöös valminud filmi „Sildimaalija“ rahvusvaheline esilinastus. Kõigest paar päeva varem oli see linateos kogunud Läti riiklike filmiauhindade jagamisel lausa neli autasu, jäädes alla vaid PÖFFi tänavusele teisele Läti lapsukesele „Hingede torm“, mis võitis kuus auhinda. Parima näitlejatöö (lätlane Dāvis Suharevskis), parima kõrvalosatäitja (tšehhitar Brigita Cmuntová), parima stsenaariumi (Viesturs Kairišs, stsenarist ja režissöör) ja parima muusika autasud noppiski endale „Sildimaalija“1 ning õnneks saab filmi festivali jooksul suurelt ekraanilt veel kord vaadata.
Filmi juhatas sisse produtsent Guntis Trekteris sõnumiga, et inimesed on ka rasketel aegadel, kus tundub, et nende jaoks justkui valikuvabadust pole, võimelised vastu võtma otsuseid. Meie filmi kangelane sildimaalija Ansis (Dāvis Suharevskis) ei ole otsuste vastuvõtmise toiduahela tipus. Tal puuduvad läikivad saapad, mustad nahkkindad ja pagunid, mida tänaval kõndides aknapeegeldusest imetleda. Meie kangelane on käsutäitja. Tal on veidi kulunud linasest püksid, mis ilma traksideta üleval ilmselt ei püsiks, rõhutades nõnda tema kleenukest lipuvardakuju. Ta käed on määrdunud, aga mitte verest nagu võimulolijail, vaid kõigest värvist, olgu see siis trepi ülemisel astmel seisvale jõule meelepäraselt roheline, punane, valge või must. Leivaraha teenimise kõrval võtab noormees kätte tegeleda ka maalikunstiga, mis toetab hinge, ning tema südamesse leiavad tee kaks naist: Zizele, kes on varaka juudi kaupmehe tütar, ja kohalik läti neid Naiga. Kuigi armukolmnurk kisub tuliseks, on Euroopas toimuv siiski suurem ja raputab ka Ansise kodukohta. Kuid kas ka Ansist ennast?
Vaataja tõmmatakse 1930.–1940. aastatesse, asukohaks määratakse Läti ning ajaloole kleebitakse sümboolselt peale tilt. Pilt on viltu ja seda 99 protsenti ajast, olgu see kiitus originaalsusele, aga ka hoiatus vaatajale. Operaator Viesturs Kairišsi otsus iseloomustab ebastabiilset ja räbalat aega, kuid produtsendi sõnul on see ka viide maailmakuulsa juudi päritolu kunstniku Mark Chagalli loomingule. Chagall ei üritanud kunagi maalida tegelikkust, vaid kõike läbi oma fantaasia, luues teoseid nii fovismi kui ka kubismi mõjuväljas. Filmi vaadates võib erilist tähelepanu osutada ka ühele protsendile ajast, mil kaamera loodis on, sest sel hetkel viiakse meid pärismaailmast fantaasiasse ning kaadrid mõjuvad kui liikuvad maalid.
Kui silmale on kunstiliseks valikuks märgatav sirgjoonelisusest kõrvalekaldumine, siis kõrvale on kõlavaim tolle aja mitmekultuuriline muusikavalik. Filmi helirežissöör Justė Janulytė tegi valikute eel põhjalikku uurimistööd, otsides nii vana latgali kui ka juudi muusikat ning salvestades leitud noodid taas kuuldavaks. Meeldejäävaim neist on kankaanilik muusikapala, mis produtsendi sõnul on inspireeritud vanast juudi pulmalaulust, lisades korduva motiivina tragikomöödiale groteskset maitset. Muusikale lisaks kõlavad keeled, sest sündmused peegeldavad aega, mil poliitilised jõud muutusid ja Lätis oli selgelt mitmekultuuriline ühiskond. Filmis võib kuulda vene, saksa, jidiši ja muidugi läti keelt. Eriliselt tungib esile latgali keel, mida praeguseks kõneleb vaid 150 000 – 200 000 inimest2.
Kuigi režissööril õnnestus leida latgali keelt kõnelevate meeste seast see üks ja õige 25-aastane Dāvis Suharevskis, kes kehastab Ansist, siis tšehhitarist kõrvalosatäitja Brigita Cmuntová pidi sõlmeajava keele filmi tarbeks nullist selgeks õppima. Seetõttu on filmis kasutatud ka palju dublaaži, mis õnneks tugevalt kõrva ei kriibi. Dāvis Suharevskis kiitis oma kaasnäitlejat, lisades, et tegu ei ole mitte ainult tubli õppijaga, vaid ka väga šarmantse inimesega. Võib-olla tõi just hea koostöö kaasnäitlejatega noormehele parima näitleja autasu. Veelgi suurema tähtsuse omandab see põhjusel, et tegu oli igapäevaselt hoopis bioloogiat õppiva3 peaosatäitja debüüdiga kinolinal. Publiku palvel võrdles noormees end ka filmis kehastatud Ansisega, tuues võrdluses humoorikalt välja, et Ansis on tüdrukutega temast kindlasti palju oportunistlikum, koputades korraga lausa kahe neiu aknale.
Vaatajatena pääseme nii neidude kui ka kõrvaltegelaste ellu läbi usutava ning intiimse keskkonna. Filmi kunstnik Ieva Jurjāne on teinud kõvasti tööd, et luua autentne atmosfäär, andes vajaliku katalüsaatori näitlejatele ümberkehastumiseks. Nii Bersteini pood kui ka Naiga isa apteek on viimse detailini kaunistatud ajalooliste purkide, pudelite, kastide ja vitriiniga. Apteekri kabinetis filmi võluretsepti küll ei paljastata, aga naabrid asuvad sellega uhkelt võistlema teiste PÖFFi põhivõistlusprogrammi nominentidega. Neil, kes üleaedsetel silma peal tahavad hoida, tuleks kindlasti, mask peas, 26. novembril kino poole sammuda, sest seda filmi peaks kindlasti vaatama suurelt ekraanilt. Kuigi, tilt’i saab virtuaalkinos kergemini väikest ekraani pöörates sirgeks reguleerida.
Autor: Elis Rumma
1FNE at 2020 Latvian National Film Awards: Blizzard of Souls Leads with Six Awards
2S. Lazdiņa, H. F. Marten, “Latgalian in Latvia: A Continuous Struggle for Political Recognition”
3Viestura Kairiša “Pilsēta pie upes” – kinorepertuārā! + 10 fakti
„Sildimaalija“ (PILSĒTA PIE UPES, 2020)
Riik: Läti, Tšehhi, Leedu
Kestus: 1h 58min
Linastub PÖFF24 põhivõistlusprogrammis
Stsenarist ja režissöör: Viesturs Kairišs
Produtsent: Guntis Trekteris
Operaator: Gints Bērziņš
Montaaž: Armands Zacs
Helirežissöör: Justė Janulyutė
Kunstnik: Ieva Jurjāne
Osades: Dāvis Suharevskis, Agnese Cīrule, Brigita Cmuntova, Gundars Āboliņš, Juozas Budraitis