„Tsoi“ on režissöör Alexey Uchiteli mängufilm, mis pealkirja järgi laseb arvata, et kinolinale jõuab lugu legendaarse rokkansambli Kino asutajast ja lauljast Viktor Tsoist – kuid seda ekslikult. Tõtt-öelda veedab Tsoi terve filmi helesinises kirstus ja loo tegevus leiab aset hoopis lauljast maha jäänud omaste vahel. Roki-iidoli surm vapustas tervet maailma, kuid mida võisid tunda need, kes lahkunut kõige paremini tundsid? Need, kes olid Kino palavalt armastatud lugude sünni juures? Selles omanäolises teekonnafilmis annab režissöör edasi oma mängulise nägemuse sellest, millised võisid olla Tsoi lähikondlased ja millised nende leinast ajendatud sündmused.
Filmi juhatavad sisse dokumentaalkaadrid Viktor Tsoist esitamas lugu „Spokoynaya Noch“. Loo nukker kõla loob kohe kurbliku meeleolu ja annab aimu eelseisvast traagikast. Dokumentaalkaadreid Tsoist saab filmi jooksul näha veel paaril korral ning nende raskemeelsus paneb tundma omamoodi aukartust, mille kõrval filmi lavastatud osad kohati liiga kergelt ja ebausutavalt mõjuvad.
1990. aasta 15. augustil Viktor Tsoi surmaga lõppenud autoavariid on kujutatud vahetult pärast avakaadreid. Isegi kui teadsin sündmust ette aimata, tabas avariistseen mind ootamatult. Ei mingit aeglaselt pinget kerivat helifooni ega ettehoiatavaid vihjeid juhi väsimuse või kiiruse ületamise kohta. Kõigest üürike pilk kassettmakile ja sekundiline tähelepanematus põhjustab surmava kokkupõrke vastutuleva bussiga. Nii nagu päris eluski – ei mingit build up’i, et saaksid ennast õnnetuseks ette häälestada.
Kokkupõrke järel filmi fookus muutub ja tähelepanu alla satub avarii teine osapool – bussijuht Šelets. Šeletsi jaoks ei ole sekeldustesse sattumine midagi uut ja isegi see õnnetus ei näi teda eriti kõigutavat. Mehe ükskõiksust üritab tulihingeliselt muuta sündmust uurima saadetud prokurör Ilze, kelle tunded bussijuhi vastu on naist ka varem armastatule määratud karistusi vaidlustama sundinud. Ka seekord tuleb Ilze ideele, kuidas meest avariis süüdimõistmise eest päästa. Nimelt tuleb Šeletsil taas bussi rooli istuda, võtta peale Tsoi surnukeha ja ühes lauljast maha jäänud lähiringkonnaga laip Lätist Leningradi transportida. Kaasa tulevad nii Tsoi produtsent, fotograaf, pisipoeg, armuke kui ka naine oma uue mehega. Kui Šeletsil õnnestuks oma avariisse kaasatust piisavalt kaua varjata ja sellel teekonnal reisijatega sümpaatia luua, on lootust, et tõe päevavalgele tulles on omaste kohtuotsus tema üle kasvõi veidi leebem.
Seega räägib film tegelikult bussijuht Šeletsist. Kuigi loosse on segatud palju teisi tegelasi, ei ole neid vaatajale kuigi palju avatud. Kasutatud on palju suuri plaane, ent siiski jäävad nii Tsoi naine, eksnaine kui ka ülejäänud reisijad vaatajale emotsionaalselt kaugeks ning nende motiivid ja olemus suuresti varjatuks. Mitmed paralleellugudena lahti rullunud suhteküsimused jäävad veel ka filmi lõpus vastuseta.
Suurepärase sooritusega jääb siiski silma Tsoi pisipoega Ženjat mänginud Maria Peresild, kelle süütus ja avatus kõik bussis viibijad kokku toob ja lahkarvamustele vaatamata ühisele kaastundele innustab. Ka Šeletsi kehastanud Evgeniy Tsyganovi näitlejatöö on silmapaistev. Algul endast kalgi ja matsliku mulje jätnud, muutub mees sündmuste edenedes märkamatult sümpaatseks ja paneb oma aususe ja iseendaks jäämise oskuse tõttu end imetlusega vaatama. Ilze väljapakutud plaanist hoolimata ei hüppa Šelets nahast välja, et bussis viibijate heakskiitu lunida, ja tänu sellele saab tema sees varjul olev headus päriselt omaste tähelepanu. Hetkiti tekib tunne, nagu oleks Šelets ise Tsoiga kõige sarnasem ja talle ülejäänud tegelastest lähemal seisev, hoolimata faktist, et nad kunagi enne õnnetust ei olnud kohtunud. Filmi lõpp annab samuti aimu, et just bussijuhi jaoks ei lõpe see lugu veel nii pea – Viktor Tsoi jääb temaga igaveseks kaasas käima.
Hoolimata omapärasest lähtepunktist ja taustal kõlavatest armastatud Kino lugudest ei osutunud film minu jaoks köitvaks. Retkel Lätist Leningradi ilmneb tegelaste teel küll teatavaid takistusi, kuid üldiselt puudub lool läbiv pinge ja kulminatsioon. Pidevalt leidsin end võrdlemas vaadatavat 2018. aastal valminud Kirill Serebrennikovi filmiga „Leto“, mille kaasahaaravus ja tegelastevaheline sünergia äratasid Kino justkui uuesti ellu. „Tsoi“ minu jaoks sellist energiat luua ei suutnud. Samuti tajusin kaamera liikumist kohati väga väsitavana.
Filmi tugevustest tooksin esile lisaks Ženja ja Šeletsi tegelaskujudele veel osava valguskäsitluse, millel oli ühes muusikaga oluline roll melanhoolse tunnetuse loomisel. Samuti jäid meelde mõned huvitavad helilahendused, mille puhul algul vaevumärgatavad motiivid, nagu näiteks kojameeste hõõrdumine esiklaasil või kassetilindi krõbin, omandasid stseeni edenedes olulise tähenduse ja mille kõla muutis ekraanil oleva veelgi emotsionaalsemaks ja tähendusrikkamaks. Oskuslikult oli kasutatud ka vaikust, tekitamaks ootusärevust ja vaikus-enne-tormi-pinevust.
Hoolimata filmitegijate avaldusest, et tegemist ei ole biograafilise filmiga, vaid väljamõeldud süžeega, on Viktor Tsoi pojal selle kohta teine nägemus. Praeguse seisuga on mees režissöör Alexey Uchiteli kohtusse kaevanud ja taotleb filmi keelustamist. Seega soovitaks ma tõelistel Kino fännidel film siiski ära vaadata, nii kaua kuni see veel võimalik on.
Autor: Triin Rennit
„Tsoi“ (2020)
Riik: Venemaa, Läti
Kestus: 1h 37min
Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused” ning KinoFF põhiprogrammis
Režissöör: Alexey Uchitel
Stsenaristid: Alexandr Gonorovskiy, Savva Minaev, Alexey Uchitel
Produtsent: Alexei Uchitel, Elena Bystrova, Philipp Pastukhov, Pavel Gorin
Operaator: Yuriy Klimenko
Osades: Evgeniy Tsyganov, Mariana Spivak, Paulina Andreeva, Igor Vernik