Tõelistele filmisõpradele on nimi Rainer Werner Fassbinder kohe kindlasti tuttav, võõraks ei tohiks see jääda ka neile, kes filmikunstist natukenegi rohkem huvituvad või kel kultuuriloos lai silmaring. Piinatud saksa loomegeenius jättis sügava jälje nii saksa kultuurilukku, filmikunstiajalukku kui ka paljude nende inimeste ellu, keda ta lähemalt tundis. Rääkides Fassbinderist, keskendutakse pahatihti sama palju või enamgi tema kirevale elule ja nõudlikule, hävituslikule loomusele kui tema loomingule. Tema lühike, kuid vägagi aktiivne ning dramaatiline elukäik justkui oodanuks sellist eluloofilmi, mille Oskar Roehler filmiga „Enfant terrible“ on vaatajateni toonud – algmaterjal on dramaturgiliselt tugev, raske oleks Fassbinderist teha igavat eluloofilmi. Vahest materjali rohkuse tõttu (keeruline leida fookust) või lavastaja taotluslikust soovist tingituna ei ole „Enfant terrible“ siiski film, mille kogemise järel võiks vaataja tunda, et mõistab Fassbinderit ühel või teisel moel paremini.
Roehler keskendub üksnes Fassbinderi täiskasvanueale ning peamiselt tema karjäärile (mis kurikuulsalt oli tema eraeluga lahutamatus liidus). Teose alguspunkt on Fassbinderi ülbe pealelend Müncheni Antiteatri loomingulise juhina aastal 1967, mil noormees oli kõigest 22-aastane. Sealt leidis ta esimesed kaasteelised oma lühikesele, kuid erakordselt produktiivsele loomerännakule. Avastseen näitab vaatajaile vägagi selgelt, milline enfant terrible oli Fassbinder – karismaatiline, jõulise natuuriga, sageli infantiilne ning nõudlik, teisi jalge alla trampiv hull geenius. Pöörase pealehakkamise ning elust suurema energiaga laetud mehel ei lähe kaua aega purki saada oma esimene täispikk mängufilm „Armastus on külmem kui surm“ (1969), mille press Berliini filmifestivalil välja naerab.
Tagasilöögid ei raputa meest, kes näib kindel olevat vaid kahes – eneses ja Kunstis. Kui üks noor ajakirjanik 13 aastat hiljem Berliini festivalil filmi „Veronika Voss“ (1982) pressikonverentsil nendib, et esimese filmi järel poleks keegi osanud oodata, et kümme aastat hiljem on Fassbinderist saanud maailmakuulus nimi, torkab lavastaja vastu, et keegi peale tema enda ehk tõesti mitte. Nende 13 aasta sisse jääb aga märkimisväärne hulk filme ja töid, mis küll vaatajad ja kriitikud valdavalt kahte lehte jagavad, kuid mehele väga suure tuntuse toovad. Nii hüppab episoodiline „Enfant terrible“ kaleidoskoopiliselt eri filmiprojektide – tähelepanu saavad „Whity“ (1971), „Ali: hirm närib hinge seest“ (1974), „Saatanakeedus“ (1975), „Querelle“ (1982) – ning tormiliste traagiliste armulugude (El Hedi Ben Salem, Armin Meier) vahet, kohati peadpööritava tempoga.
Roehleri jaoks on aga üheks filmi läbivaks jooneks ja motiiviks Fassbinderi mõnuainete lembus. Filmi episoodilisus teenib selle aspekti kujutamist tema elus eriti hästi. Fassbinder justkui triivib läbi elu, pilves selginemistega, ühest joobest teise, seejuures tungi tööd teha kaotamata. See mõnuainete lembus, esirinnas armastus, rumm koolaga ja kokaiin, saavad mehele saatuslikuks. Nii võtab filmi teine pool veidi tõsisema, melanhoolsema noodi. Fassbinder nagu mõistaks, et elu, mida ta seni on elanud, jõuab talle järele, ning see mõte seob eelnevad episoodid tagasivaatavaks meenutusahelaks. Vahest on Roehler loonud oma filmi, kujutades vaimusilmas ette, millise filmi võinuks Fassbinder ise teha oma elust, olnuks tal surivoodil selleks võimalus. Iga episood on kui lavastaja jaoks isiklikult oluline meenutuspilt elatud elust, mis uimastite mõju all viibitud hetkede seast esimesena meelde tuleb. Fassbinder suri üledoosi tagajärjel 37-aastasena, jättes endast maha ligi 40 filmi.
Mis aga sundis meest sellise innuga töötama, armastama, elama? Vaatajale ulatatakse juhtnöörid pihku, kuid kas need ka kuhugi viivad? Mõistame, kuivõrd Fassbinder vajab armastust, kuidas vajadus armastuse järele on üks teda käima panevaid jõude. Mõistame seda sellest, kui löödud ta on, saades teada, et tema armukesel Güntheril (Michael Klammer) on naine ja lapsed. Sama hoop tabab meest, kui ta saab teada, et marokolasel El Hedi Ben Salemil (Erdal Yildiz) on naine ja lapsed. Armulugu viimasega mõjutas Fassbinderit rängalt. Ben Salem, kes hiljem Pariisis mitu inimest surnuks pussitas ning vanglas endalt elu võttis, jäi Fassbinderit tema päevade lõpuni kummitama.
Samuti mõistame mehe kuulsusejanu, vajadust luua midagi kestvat. Õige filmi alguses mainib ta, et soovib näha oma nime kõrvuti Jean-Luc Godardi omaga. Filmi lõpus mainib mees, et soovib luua tõelise meistriteose. Ta ei rahuldu, kuuldes vastuseks, et on ju palju väga häid filme teinud. Tõelise meistriteose tegemine võtvat aega, samas kui tema teeb filme erakordselt kiiresti, justkui põlve otsas – sageli väikese eelarvega, guerilla-stiilis, tihti vähemalt neli-viis projekti aastas. Sellest kõigest võiks ju piisata, et mõistaksime mehe loomust, tungi, energiat. Ometi ei kleepu see kõik tervikuks kokku.
Siinkohal ei saa teha etteheiteid Oliver Masuccile, kes kehastab kuulsat lavastajat maanilise energiaga: hoolimata sellest, et ta oli filmimise ajal 50-aastane, kehastab ta Fassbinderit vanusevahemikus 22–37 väga veenvalt. Kogu näitetrupp on veenev, kuid eraldi tõstaks esile veel Hary Prinzi, kes kehastab Kurt Raabi. Kurt Raab oli Fassbinderi trupis pikka aega. Kes on näinud filmi „Saatanakeedus“ (1975), milles Raab täidab peaosa, mõistab, et Prinz saab suurepäraselt hakkama rolliga, mis nõuab köielkõndi realistliku portree ja paroodia vahel.
Fassbinderi üdi ei jää tabamata ka Roehleri kunstliku lähenemise tõttu: film on üles võetud rõhutatult stuudiotingimustes, kunstlik valgus ja värvilahendused kandmas teatraalset karakterit loo keskmes. Fassbinder ei olnud pahatihti ümbritseva reaalsusega rahul, eks oli tema edasiviivaks jõuks reaalsust enda meele järgi painutada või sättida. Mis teda siiski sedavõrd painas, et inimestest oma elus ning loomingulistest projektidest hullu energiaga läbi tormata? Milles täpsemalt peitus tema külgetõmbejõud, et need, keda ta tahes-tahtmata ahistas, ikka ja jälle tagasi tema juurde pöördusid? Neile küsimustele ei anna Roehler selget vastust. Ta annab suuniseid geeniuse mõistmiseks, kuid need ei vii vaatajat sel teel piisavalt kaugele. Sellest hoolimata ei mõju film kordagi igavalt – see on tempokas, kaasahaarav, laetud maanilise energiaga, nagu selle keskne figuurgi. Ometi mõjub „Enfant terrible“ mõneti pealiskaudselt, nagu võiks olla üks päris elus enfant terrible, karismaatiline, paheline ja paeluv, kuid enesekeskselt õõnes.
„Enfant terrible“ on väga energiline ja stiilne film. Roehler kasutab maksimumini teatraalset lähenemist, rõhutatud stuudiovõtteid, valgus- ja värvilahendusi, et jutustada lugu loojast, kes ehk oligi suurem kui elu. Tugevad näitlejad tabavad filmi tooni väga täpselt ning puhuvad režissööri kunstlikule maailmale hinguse sisse. Ehkki Roehler on loonud Fassbinderist veenva ning kaasahaarava portree, ei ole tema haare piisavalt sügav, et tabada hullu geeniuse südamikku. Vaataja mõistab, et Fassbinderi näol on tegemist piinatud geeniusega, kuid mõistmine, mis on see, mis teda sedavõrd painab ja seest põletab, jääb käeulatusest välja.
Autor: Kristjan Kuusiku
„Enfant terrible“ (2020)
Riik: Saksamaa
Kestus: 2h 14min
Režissöör: Oskar Roehler
Stsenarist: Klaus Richter
Operaator: Carl-Friedrich Koschnick
Montaaž: Hansjörg Weißbrich
Osades: Oliver Masucci, Hary Prinz, Katja Riemann, Felix Hellmann, Anton Rattinger, Erdal Yildiz