Tänasest alustab Filmilehel uus rubriik filmimuusika teemal! Selle juhatab sisse BFMi filmikunsti eriala esimese kursuse produktsioonitudeng Margareth Villers, kel avanes oktoobri lõpus hea võimalus teha intervjuu Sven Grünbergiga, ühe läbi aegade kõige rohkem filmimuusikat kirjutanud eestlasega. 2012. aastal valisid Klassikaraadio kuulajad ta filmisajandi muusikaloojaks Veljo Tormise ja Arvo Pärdi ees. Lisaks Eesti filmidele on Sven koostööd teinud venelaste, jaapanlaste, poolakate, soomlaste, lätlaste, sakslaste jt, jõudes välja isegi Hollywoodi. Vesteldi filmimuusika olemusest, selle rollist filmis ning muidugi ka Veiko Õunpuu kõige värskema filmi „Viimased“ heliloomingust. Intervjuu avaldame just nimelt täna, 23. novembril ehk Sveni sünnipäeval, soovides seeläbi kogu Filmilehe toimetuse poolt jätkuvalt lennukaid ideid muusika- ja helimaastikul!
Olete filmimuusikaga tegelenud üle 40 aasta ning loonud muusikalise maailma enam kui 130 linateosele. Mis teeb Teie jaoks filmidele muusika kirjutamise eriliseks?
On suur eksitus, kui arvatakse, et filmile võib igaüks muusika teha. Keegi võib olla väga hea helilooja, aga väga halb filmihelilooja. Filmimuusika teeb keeruliseks, kuid ka põnevaks see, et peab pidevalt tajuma, mis roll on muusikal kogu tervikus. Film koosneb ju teadupoolest erinevatest kunstiliikidest ning kui muusika hakkab domineerima (näiteks on liiga huvitav muusika kohas, kus peaks esiplaanil olema tekst), siis ta hakkab varjutama või lausa hävitama filmi peamist, dramaturgilist joont. Kui vaataja pöörab muusikale liiga palju tähelepanu, siis hakkab see filmi tervikut lõhkuma. Filmimuusika peab vajadusel kandma kogu filmi mõtet või vajadusel olema taustaks, või siis üldse mitte olemagi. Selline doseerimisoskus teebki filmimuusika kirjutamise tegelikult väga keeruliseks.
Ütlete, et filmimuusika peab vajadusel varju jääma ja kohati olema kindlate hetkede võimendaja. Ilmselt sellise paradoksaalsuse tõttu jääb filmi helikeel paljudele ka märkamatuks. Millised on Teie mõtted selles osas?
On üks väga rumal ütlus, et parim filmimuusika on see, mida ei märka. Sest kas me kujutame ette, et filmimuusika Oscari saab selline helilooming, mida üldse ei märgata? Selline mõtteviis annab aimu sellest, et tegelikult ei saada aru, mis filmimuusika üldse on. Teadupärast on ju olemas erinevaid vaate- ja loodusfilme, rääkimata muusikalifilmidest, kus muusika ongi kesksel kohal ning tihtipeale teksti asenduseks ja selliste filmide puhul ei saa öelda, et me ei märka muusikat. Eriti puudutab see animafilme.
Filmikriitikat kirjutades on üsna vähe tähelepanu pööratud filmimuusikale. Miks see nii on ning mis roll on filmimuusikal filmi dramaturgia seisukohalt?
Kui mind kutsuti 1993. aastal Soome Tamperesse [Tampere Kunsti ja Meedia Rakenduslikku Kõrgkooli] filmimuusikat õpetama, siis pidin nullist terve õppeaine looma, mingeid eeskujusid polnud. Mujal Euroopas ei õpetatud seda tol ajal üldse. Selleks, et mõista, mis roll on filmimuusikal filmis, peab selle rollist – vähemalt mingilgi määral – ka aru saama.
Vestlustel tunnustatud filmikriitiku Jaan Ruusiga ei tahtnud Jaan filmimuusikast rääkida, väites, et ta ei tea sellest mitte midagi. Mind hämmastas, kuidas saab olla filmikriitik, kui sa ei tea ega kirjuta filmimuusikast. Kui sa oled perearst, kuidas sa saad öelda, et sa ei tea näiteks kopsudest mitte midagi? Meenub veel üks pikantne lugu, kui aastaid tagasi sai loodud muusika ühele animafilmile. Alguse ja lõpu saime tehtud, kuid loo keskel oli režissöör ebakindel ega teadnud, mida ta tahab. Tegin filmile muusika ikkagi valmis ning lõppkokkuvõttes sai see veel ühel A-kategooria festivalil grand prix’. Peale seda Jaaniga kohtudes rääkis ta, kui huvitavalt oli lugu dramaturgiliselt üles ehitatud, kuigi tegelikult oli kogu dramaturgiline pool üles ehitatud just muusikaga.
Jaaniga seoses pole küsimus muidugi temas kui inimeses, vaid kui nähtuses. See oli tavaline nähtus, et filmikriitikud ei teadnud muusikast mitte midagi. Filmikriitikud teadsid tol ajal kirjutada ainult näitlemisest, pildist, stsenaristikast, režiist. Muusika võib tegelikult ju luua terve dramaturgilise joonise, aga filmikriitik võib hinnata tervikut – mõistmata muusika rolli selles – täiesti valesti. Filmikriitik tihtipeale ei mõistagi, kui oluline komponent on muusika ning kui oluline roll võib filmimuusikal olla dramaturgia loojana.
Samas liigne või sobimatu helifoon võib dramaturgilisi liine hoopis kahjustada. Rääkides tänastest filmidest ja nende muusikaloojatest meenutaks kaht täiesti erinevat, kuid üsnagi näitlik-õpetlikku lugu. Näiteks seriaalis „Reetur“ [Ergo Kuld, 2019] pole muusikalisel helil, mis on omaette võttes põnevgi, filmi üldise dramaturgiaga liiga tihti mingit seost. Muusika ajab sageli täiesti teisi asju kui stsenaarium ette näeb. Ja kuigi filmi helilooja on üldiselt väga andekas muusik, siis antud juhul teeb tema muusika seriaalile tervikuna hoopis kahju, sest see raskendab loo jälgimist. Filmi puhul võib andekal ja tunnustatud muusikul tekkida arvamus, et film on tema muusika taust. Ego ei lase mõista, et sa ei ole kogu aeg solist, vaid vajadusel peab tõmbuma ka täiesti tagasi. “Wikmani poiste” režissöör Vilja Palm ütles, et temal oli olnud varasemalt kokkupuude heliloojatega, kes tahtsid igale poole muusikat vaid lisada ning tema üllatus oli suur, kui sai temaga vaieldud, et ei, siia ärme muusikat pane. Tegelikult on ju filmis iga heli märk millestki ja kui muusikat ei ole, siis on ka see üks hea võimalus jätta vaataja teadlikult päris elule lähemale, et mitte juhtida vaatajat mitte üheski suunas.
Muidugi on ka filme, kus liig vähene muusika pole ka ehk parim lahendus. Näiteks filmis „Tõde ja õigus“ oli muusika professionaalselt ja hästi tehtud, kuid jäeti kasutamata võimalus luua selge ja läbiv teema. Selle klassikalises stiilis filmiga seoses oleks võinud ja lausa pidanud olema mingi laul, mis oleks filmist välja kasvanud ja mida oleks saanud kasvõi kuni laulupeoni välja laulda. Antud juhul lasti see võimalus käest ära ja kasutati juba valmis laulu.
Kas Te olete tajunud, et tänapäeval teadvustatakse filmimuusika tähtsust rohkem?
Ei, minu arvates ei teadvustata ka praegusel ajal filmimuusika tähtsust piisavalt. Olen tähele pannud ka väga kurvastavat tendentsi filmitiitrite järjekorras. Kui nõukogude ajal koosnes loomingulise tuumiku järjekord stsenaristist, režissöörist, operaatorist, kunstnikust ja heliloojast, siis nüüd on tihtipeale helilooja nimi kusagil teenimatult tagapool. Eks see näita ka suhtumist, mis on läinud küll täiesti vales suunas.
Hiljuti linastus Veiko Õunpuu uus film „Viimased“, kuhu Teie kirjutasite muusika ja mis osaleb nüüd ka Oscari-rallil. Mida tooksite selle protsessi puhul esile ning milline peab olema helilooja ja režissööri vaheline suhe?
Veikot pean ma kindlasti Eesti üheks kõigi aegade andekaimaks filmirežissööriks, kelle puhul ma loodan, et midagi päris suurt on tal veel tulekul. Veiko ajab minu arvates Eesti filmimaastikul täiesti omaette unikaalset joont ning vaatamata minu pikale staažile oli see protsess erandlik. Filmis esineb palju pildisisest muusikat, mille puhul on keeruline terviku loomine, sest valmis ja eriti tuntud muusika loob juba iseseisvalt erinevaid seoseid, mida on ehk raskem filmi endaga seostada. Seetõttu oli Veikol väga vaja, et erinevad killud omavahel kokku liituksid ja moodustuks tervik. Koostöö oli väga tore ja ka inimestena me omavahel sobime. Tähtis on, et üldjoontes oleks selge, mida ta tahab selle või teise muusikaga öelda. See on oluline, sest režissöör peab oskama ennast heliloojale mõistetavaks teha.
Sellega seonduvalt meenub koostöö Grigori Kromanoviga. “Hukkunud Alpinisti hotelli” tehes olime unustanud filmi alguse muusikalise lahenduse läbi arutamata. Enne Moskva rongile minekut see meenus ja küsin temalt, mis peaks alguse stseenis muusikalises plaanis toimuma ning ta ütles midagi, mida üks režissöör filmiheliloojale ütlema ei peaks: “Tead, siin on täielik vaikus.” Selline ütlemine on tupiktee. Häda oli muidugi selles, et tol ajal päris vaikust filmis ei saanud tehnilistel põhjustel ollagi, sest filmilindilt kostus siis “munade praadimine”, tehniline müra, mitte vaikus. Kujutasin seepeale ette, kuidas lähen Moskvasse salvestama, kus üks minut Synthi100 kasutust maksis 132 rubla, ning ütlen, et salvestame… vaikust.
Hiljem said meist aga head sõbrad.
Ja lõpetuseks. Mida soovitate filmimuusikat silmas pidades noorele filmirežissöörile ja noorele alustavale filmiheliloojale?
Usun, et kõige paremaid resultaate saab siis, kui on erinevas vanuses meeskond. Kuna algajal režissööril on veel enda sfäärides keeruline pinnale ujuda, siis ma ei soovitaks võtta suvalist bändimeest muusikat tegema, vaid pigem juba kogenud helilooja. Paraku elus kipub muidugi nii olema, et grupp kogutakse oma eakaaslastest. Praegusel ajal on aga valikuid ja võimalusi täitsa olemas. Filmimuusika puhul on väga oluline, et helilooja oleks võimeline valdama ja kasutama väga erinevaid heli tekitamise võimalusi, sest filmile on väga halb, kui inimene oskab ainult ühte tüüpi koosseisuga muusikaliselt mõelda. See piirab ja ahendab kõiksuguseid võimalusi. Usun, et hea sünergia võib tekkida siis, kui on nii kogemust kui ka nooruslikkust.
Küsis Margareth Villers
Foto: Sven Grünbergi erakogu