Äsja vanglast vabanenud kohtlane noormees Kermek (Azamat Nigmanov) otsib tööd kohalikus külapoekeses (ehkki küla olemasolule viitab üksnes poodlejate kogukondlik vestlus; film on üles võetud nõnda, et iga hoone oleks kui ainus keset avarat steppi, kaugusse kulgevate elektriliinide all, eemal kõigest). Kermekile õpetatakse, kui oluline (kui väga, väga oluline) on osata kassa taga õigesti ja kiiresti kilekotikesi avada. Kermekil on aga peas hoopis muud mõtted. Fedora stiilis kaabu peas, peab ta oma suurimaks andeks Alain Deloni matkimist Jean-Pierre Melville’i neonoir-klassikasse kuuluvast „Samuraist“ (1969). Armastus filmide vastu on teda kannustavaks jõuks. See armastus nakatab vaatajat ka lavastaja Adilkhan Yerzhanovi filmilembuse kaudu: ehkki režissöör teeb muidki märkimisväärseid viiteid tunnustatud filmidele ning „Kollane kass“ ise kutsub ka karjuvate viideteta esile mitmeid võrdlusmomente, on film laetud unikaalse energiaga.

Kermekil on üks unistus. Ontliku noormehe siht on onule kuuluv maalapp Kasahstani steppides. Seal soovib idealistlik ning lihtsameelne Kermek avada kinomaja. Mälestused lapsena orbudekodus nähtud filmidest või filmide episoodidest (saame peagi teada, et ta ei ole „Samuraid“ kunagi otsast lõpuni näinud) näivad olevat ainsaks oluliseks kandamiks tema missioonil. Peagi satub ta kohalike korrumpeerunud võmmide ning kuritegelike jõukude võrku, saab varastatud ja tagaotsitava rahapaki omanikuks ning leiab endale selle kuritegeliku jõuguga rahakorjamise ringil käies kohalikust stepibordellist kaaslaseks kena näitsiku Eva (Kamila Nugmanova), kes nõustub aitama noormehel tema unistust ellu viia. Nii leiabki paarike end põgenikena keset steppi (Terrence Malicki „Laastatud maa“ (1973) kajab siin tugevalt), nautides lihtsameelselt teineteise seltskonda, sattudes ühest sekeldusest teise, üllas siht silme ees.

Eespool kirjeldatu põhjal võib tunduda, et tegu ei olegi komöödiaga. Tõsi, mitmed teemad, mida Yerzhanov käsitleb – korruptsioon, kuritegelike jõukude tegevus, prostitutsioon, kupeldamine, rasked elusaatused –, ei ole materjal, mis suu naerust kõrvuni võiks venitada. Režissöör aga läheneb neilegi teemadele läbi leidliku huumoriprisma, seda nii käsikirjas kui kaameratöö abil. Viimast iseloomustavad kirkad toonid ning sageli staatiline plaan kergelt diagonaalse rakursi all, mis laseb misanstseenil ajas humoorika väljenduse leida.

Ehkki režissöör loob terava kontrasti käsitletava materjali loomupärase tõsiduse ning selle kireva humoorika väljundi vahel, näib tema eesmärgiks olevat teha muinasjutuline maagilisse realismi kalduv film ning see on tal hästi õnnestunud. Yerzhanov on hoolitsenud selle eest, et film oleks tempokas ning teemade raskus ei morjendaks vaatajat. Ehkki filmi lõpp võtab ootamatu traagilise pöörde, ei mõju seegi nii rusuvalt. Kuigi armume filmi jooksul kahte relvituks tegevalt naiivsesse peategelasse, ei õpi me neid siiski väga lähedalt tundma. Eks ole selleski põhjus, miks film ikka eheda komöödiana mõjub. „Elu on lähedalt vaadates tragöödia, kaugelt vaadates komöödia,“ teadis žanri eeskuju Chaplin öelda.

„Kollast kassi“ tiivustab armastus kino vastu. See on nakkav. Lisaks mitmetele otsestele viidetele, nagu Kermeki Deloni jäljendused, noormees koos ühe kuritegeliku jõugu liikmega esitamas stseeni „Kasiinost“ (1995), hästi ajastatud kurikuulsa „räägid-sa-minuga?“ monoloogi („Taksojuht“, 1976) sissepõimimine, on filmis teisigi elemente, mis pakatavad armastusest filmide vastu. Peaosatäitjas Nigmanovis on Yerzhanov leidnud koomilise ande, mis hiilgab just tummfilmiliku füüsilise komöödia vallas. Nigmanovil on hea koomiline ajastus ning enamik filmi humoorikamatest episoodidest on visuaalsed, toimides hästi ka siis, kui film oleks tummfilm (nt stseen, milles Yerzhanov ja kuritegelik jõuk lähevad varastatud raha otsima, saades kuulirahesooja vastuvõtu osaliseks, kusjuures tulistaja kasutab kõrgelt sihtimiseks trampoliini abi, on üks naljakamaid, mida olen mõnda aega näinud).

Ka naispeaosatäitja Nugmanova trumbiks on tema tummfilmilik ekspressiivsus. Ilmselt oleks hea parameeter, mille põhjal hinnata, kas film võiks meeldida või mitte, mõni vendade Coenite teos, mis süngeid teemasid huumoriga segab (nt „Oo, vend, kus oled sa“, 2000). Need filmid on laetud samalaadsest energiast. Või hoopis teisest registrist võiks võrdlusmomendiks võtta mõne Roy Anderssoni filmi (nt „Laulud teiselt korruselt“, 2000). Selle paralleeli lubab tõmmata Yerkinbek Ptyraliyevi operaatoritöö: sarnaselt Anderssoni šedöövritega laseb „Kollane kass“ huumoril sageli misanstseenis lahti rulluda, kaamera on rõhutatud nurga all paigalseisev vaatleja. Need eriilmelised võrdlusmomendid aga ei lõhu filmi originaalsust. Kõigi nende filmiajaloo kihtide alt, mida linateos häbitult ja entusiastlikult kannab, koorub ikkagi välja unikaalse muinasjutulise tunnetusega teos. Või ongi võti nende võrdlusmomentide eriilmelisuses ja kokteil mõjub just seetõttu värskendavana. Raske on mitte nakatuda selle filmi energiast ja peategelaste sümpaatsusest.

„Kollane kass“ on omapärane film. Kohati rasketest teemadest hoolimata on see kerge vaatamine, omaette kummardus filmikunstile, pakatades külgehakkavast armastusest filmide vastu. Mõne vaataja jaoks võib Yerzhanovi lähenemine mõjuda ehmatavalt – süngeid teemasid käsitlev ajaviitekomöödia –, kuid neile, kes tema muinasjutuloogikaga haakuvad, võib „Kollane kass“ osutuda tõeliseks maiuspalaks.

Autor: Kristjan Kuusiku


„Kollane kass“ (Sary mysyq, 2020)
Riik: Kasahstan, Prantsusmaa
Kestus: 1h 30min

Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused”

Režissöör: Adilkhan Yerzhanov
Stsenarist: Adilkhan Yerzhanov, Inna Smailova
Operaator: Yerkinbek Ptyraliyev
Montaaž: Zerde Films
Osades: Azamat Nigmanow, Kamila Nugmanova, Sanjar Madi

Kristjan Kuusiku Arvustus ,