Tšehhi lavastaja Slávek Horáki „Havel“ jutustab kaasahaarava loo näitekirjanikust ning intelligendist Václav Havelist, kes hiljem riigipeaks saades ajalugu teeb. Filmi tegevus leiab aset aastatel 1968–1989 ning pakub vaatajale mängleva, meelelahutusliku pilguheidu Tšehhi põnevale ajaloole.

Filmi avakaadrid, kus näeme peategelast juba vana mehena suvekodus intervjuud andmas, ulatavad vaatajale kohe võtme teose lahtimõtestamiseks: Havel paljastab, et on oma elu elanud, tehes mitmesuguseid julgustükke ajendatult ei millestki muust kui suurest argpükslusest.

Stardipunktiks oleval 1968. aastal on Praha kevad täies hoos, kultuurielutegelased naudivad rõkates uuemaigulist vabadust: seks, muusika, peod ja kultuur on nende päevade lahutamatuks osaks. Filmi peategelase, tol hetkel oma ringkonnas populaarse ning jõukast perest pärit näitekirjaniku suurimaks mureks paistab olevat südametunnistusepiin oma naise Olga (Aňa Geislerová) ees, kelle selja taga ta ka teiste tähelepanu naudib. Havel (Viktor Dvořák) on olemuselt mänglev ning konflikte vältiv, ta ei paista tahtvat ennast välistesse afääridesse liialt sisse mässida, selle asemel eelistaks ta olukordi kõrvalt vaadelda ning neist hiljem ehk kirjutada.

Nõukogude Liidu taas tugevneva haardega saab vabameelne elu aga kiire lõpu ning nõuab kõigilt, kellega filmis tutvust oleme teinud, selgeid otsuseid, kuidas edasi minna. Havel ning tema sõpruskond satuvad korra vastu protesteerides musta nimekirja, mis nende harjumuspärasele elule kiire lõpu teeb. Seltskond otsustab siiski neid survestavale korrale vastu astuda. Sellega pannakse alus liikumisele, mis lõpuks neile endalegi ootamatult suurte muutusteni viib.

Nagu teatris, on ka film jaotatud selgeteks peatükkideks, mis eraldavad aastaid, etappe ja meelelaade klaarilt ning jälgitavalt. Film kätkeb endas tugevaid visuaalseid sümboleid ning kannapöördeid, mis tähelepanu kergelt ekraanil hoiavad. Kasutatakse niisiis küllaltki silmatorkavaid ja otseseid võrdkujusid, et teatavatele olukordadele kaalu lisada. Olgu selleks valguse poole sirutatud redel või pühaliku kuma keskmes istuv naine, on rõhuasetusest lausa võimatu mööda vaadata.

Läbivaks jooneks valitud teatrikeel toob paljudesse stseenidesse ka uue tasandi. Nimelt on paljud stseenid lahendatud teatrilaval toimuvana. Sedasi saab ühest keskkonnast mängleva kergusega järgmine, kui kulissid kokku kukuvad, oleme juba uues ajas ning kohas. Sel viisil on hästi edasi antud ka see, mil viisil peategelane maailma tajub ning seda läbi oma loomingu peegeldab: vaatame tihti just tema lavastatud tõlgendust toimunust. Selleks on ka hea põhjus – lugu saab ju alguse juba vanemas eas Haveli mälestustest, millesse ta intervjuu jaoks kaevub.

Nii Viktor Dvořák Havelina kui ka Aňa Geislerová Olgana sobivad oma rollidesse suurepäraselt ning teevad filmis tugevad etteasted. Tandemi dünaamika on kindlasti kogu filmi kandvaks osaks. On selgelt tunda, kuidas Olga tegelaskuju muutub filmi moraalseks kompassiks, mida Havel ka lõpuni truult järgib.

Ei saa salata, et kindlasti tuleb kinokülastajale kasuks ajaloolise tausta tundmine, kuid samas ei ole see ilmtingimata vajalik. „Havel“ on visuaalselt kütkestav ning kergesti jälgitav ning isegi kui varasem info on napp, võib see külastajat hoopis ärgitada iseseisvalt edasi uurima.

Autor: Iris Peil


„Havel“ ( 2020)
Riik: Tšehhi
Kestus: 1h 44min

Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused”

Režissöör: Slávek Horák
Stsenaristid: Slávek Horák, Rudolf Suchánek
Produtsent: Slávek Horák
Operaator: Jan Šťastný
Montaaž: Vladimír Barák
Osades: Viktor Dvořák, Aňa Geislerová, Martin Hofmann, Stanislav Majer, Barbora Seidlová

Iris Peil Arvustus