31. jaanuaril 1984. aastal ärkab 15-aastane Ann Lovett varahommikul üles ja mõistab, et täna see juhtub. Ann ei lähegi kooli, vaid kõnnib linna peal ringi, kuni toob kiriku juures aias jumalaema kuju silme all ilmale poja. Tõestisündinud loo põhjal tehtud film räägib loo noore tüdruku katsumustest: oma õnnetuseks on ta jäänud rasedaks kohas ja ajas,…
Read moreVulpes vulpes
Iga sõjafilm ei pea olema nagu „Dunkirk“. Selleks et kaasahaaravat narratiivi luua, ei pea olema suurt eelarvet ja palju plahvatusi. Tõestisündinud lool põhinev „Rebane“ on südantsoojendav film armastusest inimese ja ta lemmiku vahel, üksindusest ja kuuluvustunde leidmisest. Film ei karda näidata sõja tagajärgi, kus näiteks terve majapidamine on laiali pillutud ja hukkunud inimesed on lihtsalt…
Read moreEdukas žanrikokteil „Venus“ pakub korralikku adrenaliinilaengut
Katalaani Jaume Balagueró nimi ei tohiks õudukasõpradele võõras olla – laiemale publikule on ta judinaid pakkunud menuka õõvafilmiseeria „[REC]“ esimeste jagude „[REC]“ (2007) ning „[REC]²“ (2009) režissöörina, samas on tema käe all valminud ka 21. sajandi õudusfilmide latti kergitav, ehkki ilmselt mõneti vähem tuntud krimiõudukas „Head und“ (2011) peaosas Luis Tosariga. Balagueró varasema loomeportfelli põhjal…
Read more„Vanglalinnuke“ – vaese mehe Wes Anderson
Itaalias kasvab praegu ligi 60 väikelast vanglates. Naisvangidel, kes on vanglakaristuse ajal sünnitanud, lubatakse ema ja lapse vahelise sideme hoidmiseks kasvatada oma last kuni kolmeaastaseks saamiseni vangla territooriumil. See on argine tegelikkus, millest „Vanglalinnuke“ wesandersonliku pildikeelega lahti rebib ja muinasjutumaalt lunastust otsib. Peategelane Giacinto (eesti keeles Hüatsint, sest Roos, mis alguses tüdruku tarbeks välja valiti…
Read more„Sašake“ – kui lapse sugu oleks vanemate valida
Kuidas areneb ühest täiesti normaalsest lapsest haiglaste tungide ja väärastunud käitumisega indiviid? Seda uurib Ukraina režissöör Olexandr Zhovna, kelle põhiamet on psühholoog. Ta on töötanud üle 20 aasta vaimupuudega laste internaadis, kuid lisaks on ta ka tunnustatud kirjanik ja stsenarist, kes alustas filmide tegemist mõned aastad tagasi. Minul oli PÖFF-i raames võimalus näha tema teist…
Read more“Amuusia” – muusika kui koletis
Muusika on kui hea sõber, kelle õlal saab nutta. Samuti on temaga hea koos tantsida ja ehk isegi õppida. Aga mis saab siis, kui muusika on sinu vastu õel? Kui ta pole sinu sõber, vaid hoopis vaenlane? Muusika leiab tee meie kõrvadesse igal tänavanurgal ja liftisõidul, aga mida siis teha, kui muusika sulle vastu hakkab?…
Read more“Hea inimene” – inimeseks olemise pahupooled
Eitan Anner, kes varem on võitnud PÖFFil grand prix’ filmiga „Vaikne süda“ (2016), on kinopubliku ees tagasi, et viia vaataja filmimaailma telgitagustesse. Oma uue filmiga „Hea inimene“, mis PÖFFil linastub kriitikute valikute võistlusprogrammis, suudab Anner kõnetada mitte üksnes filmitegijaid, vaid kõiki, kelle jaoks töö on midagi enamat kui pelgalt rahateenimine. Filmi peategelaseks on Sharon (Moran…
Read more“H4Z4RD” – film autoarmastajatelt, mis peaks meeldima kõigile, kes naudivad rooli taga istumist
Film „H4Z4RD“ on krimidraama kiirete autode armastajatele, mida eristab teistest sarnastest filmidest ootamatu huumor ja vaimustav operaatoritöö. Film meenutab parimate traditsioonide kohaselt GTA mängude seeriat, kuna siin on nii gangsterite tülisid narkootikumide pärast, tohutu verehulgaga vägivalda ning muidugi ka kiireid autosid linnamaastikke läbimas. Süžee on valusalt lihtne, skeem vana, kuid töötav: minevikus gangster, aga praegu…
Read more„Inisherini hinged“
Jess, minu PÖFF on alanud mõjusa taaskohtumisega! Möödunud on 14 aastat Martin McDonagh’ režiidebüüdist „Palgamõrvarid Brügges“, kus peaosades säras näitlejatandem Colin Farrell ja Brendan Gleeson. Rõõm on tõdeda, et „Inisherini hingedes“ ristuvad kõigi kolme loomingulised teed taas ning seda tipptasemel ja meeldejäävalt. Martin McDonagh, kes vaid mõni aasta tagasi noppis filmiga „Kolm reklaamtahvlit linna servas“…
Read moreÜksilduse variatsioonid suurlinnamelu taustal – “Chungking Express” ja “Tõlkes kaduma läinud”
Üksildust on nimetatud üheks tänapäeva maailma suurtest pandeemiatest. Viimaste kümnendite tehnoloogilised arengud võimaldavad inimestel küll järjest rohkem ja paremini kontaktis olla, kuid pole ometi vähendanud üksilduse kogemist. Pigem vastupidi. Kaasaegsed suurlinnad, kus inimasustus tihe ning igapäevaseid kontakte paratamatult palju, on täis üksildasi inimesi. Wong Kar-wai “Chungking Express” (1994) ja Sofia Coppola “Tõlkes kaduma läinud” (2003)…
Read more