„Keegi ei märganud“ räägib keerukast ja saatusraskest juhtumist ühel sügisel Prantsusmaal. Tark ja edukas pereema Claire Morell (Maud Wyler) sünnitab teadvusetus šokiseisundis oma vannitoa põrandal lapse. Imik leitakse samal õhtul tänaval oleva prügikasti pealt kilekotti mähituna. Sellest sündmusest algab Claire’i ja tema perekonna õudusunenägu – Claire pannakse ajutiselt trellide taha alla 15-aastase inimese mõrva eest, kuni tema advokaadist parim sõbranna Sophie üritab teha kõik, et Claire pääseks karistuseta koju.

Filmi „Keegi ei märganud“ narratiiv paneb vaataja keerulisse olukorda – kas elada peategelasele kaasa või mitte? Kui vastus on ei, siis on filmi tohutult keeruline omaks võtta. Selles puudub piisav sissevaade Claire’i sisemaailma, mistõttu on raske tunda tema vastu empaatiat. Enamik filmist keskendub välismaailmale – Claire’i ja tema sõbranna katsele teda hiljem kohtus õigeks mõista. See on protsess, mille käigus eri inimesed üritavad Claire’i käest vastuseid saada. Claire on niivõrd suures meelehärmis, et ei oska end väljendada, jättes kohati isegi mulje, justkui kannataks ta mõne vaimse häire käes. Ta põikleb ja enamik ajast on tema põhiliseks repliigiks „ma ei tea“. See asjaolu sunnib vaatajat pidevalt küsima, kas Claire tegutses tõesti teadvusetult või on ta siiski potentsiaalne mõrvar.

Claire’i küsitlemise stseenid võivad frustreerida vaatajat, kes hindab sündmusrohkust ja loo kiiret arengut. Tegemist on pigem aeglaselt kulgeva narratiiviga, mis vastab reaalsusele – kohtuasjad venivad, põhjustades peredele tohutuid kannatusi. Lugu annab veidi edasi ka Prantsusmaal valitsevat vaadet abordile, mida täielikult ei aktsepteerita. See mõjutab ka prokuröre kritiseerivalt suhtuma Claire’i ja seetõttu ka kogu kohtuprotsessi. Siiski ei keskendu film otseselt raseduse katkestamise teemale. Tegemist on imiku hülgamisega, nii et ta sureb, ehk prokuröride sõnul mõrvaga. Need vastuolud, rasked küsimused, millele ükski tegelane vastata ei oska, ja segadust tekitavad vastused teevad filmi üsna keeruliseks, kuid paeluvaks kogemuseks.

Film pühendub pigem äärmiselt komplekssele narratiivile, mistõttu keskendutakse rohkem näitlejatööle loo edasiandmiseks. Kaameratöö on jäetud vaoshoituks – visuaalselt on film üles võetud üsna hallikates toonides, külma ja sügiseselt närbuva pildikeelega. Stseenid vanglas on klaustrofoobilised ja kontrastis Claire’i koduga, kus on kõrged laed, värvikas sisustus ning laual alati vein ja juust. Loo kulgedes kaob Claire’i näost aegamisi värv ja tema silmad jäävad kohtuprotsessi käigus aina tühjemaks. Näitlejatöö koha pealt on tähelepanuväärne Maude Wyleri segaduses ja šokis ilme, mis tema näol terve filmi vältel valitseb.

Pärast esilinastust seletas režissöör Béatrice Pollet lahti filmi narratiivi ja seemne, millest film idanema hakkas. Nimelt luges Pollet kunagi ajakirjast loo naise kohta, kes oli rasedust eitanud ja teadvusetult sünnitanud lapse, kelle ta uduses šokiseisundis oli välja visanud. Naisel polnud juhtumist mälestusi ja algas ränk kohtuasi. Pollet oli loost hämmastuses ja mõtles, kuidas see ometi võimalik on. Lugu inspireeris teda filmi tegema ja sellest sündiski „Keegi ei märganud“. Kuid kuidas naine ja inimesed tema ümber ei näe tema rasedust? Pollet sõnul näitavad uuringud, et naise vaimsel seisundil on nii suur efekt, et kui ta kannab last totaalses eituses, ei pruugi tema keha seda välja näidata. Laps lükkub veidi selgroo poole ja naise kõht säilib endisena. Momendil aga, kui naine teadvustab oma raseduse, hakkab rasedus välja paistma. Seda kinnitas ka Maude Wyler, kes rääkis oma kogemusest võtetel, kuidas olles viiendat kuud rase, polnud seda väliselt märgata. Pärast võtteid ja stressi taandudes hakkas rasedus välja paistma.

„Keegi ei märganud“ on kohtudraama, mis toetub tabudele – raseduse eitamine ja lapse hülgamine. Kes on huvitatud kohtuasjadest ja ülimalt komplekssest füüsilisest ja vaimsest seisundist ehk rasedusest, võivad heatujuliselt filmi vaatama minna. Film ei kajasta neid paeluvaid fakte, mis režissöör linastuse lõppedes välja tõi. Tundsin kahjumeelt, et ülejäänud vaatajad ei pruugigi neid teada saada ja võivad pärast filmi tunda end veidi segaduses olevat. Kuid Pollet ei anna meile teadlikult kindlaid vastuseid, kajastades teemat komplekssena, mida see ongi, ning jättes meid sügavalt mõtlema. Seega võib öelda, et „Keegi ei märganud“ on pigem inimestele, kes armastavad oma filmikogemuse üle järele mõelda ja teemat hiljem arutada.

Autor: Mirell Talbre


“Keegi ei märganud” (Toi non plus tu n’as rien vu, 2022)
Riik: Prantsusmaa
Kestus: 1h 34min

Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

Režissöör: Béatrice Pollet
Stsenarist: Béatrice Pollet
Produtsent: Stéphanie Douet

Operaator: Georges Lechaptois
Monteerija: Loïc Lallemand
Heliloojad: Pierre Schmidt, Mathieu Chocat
Osades: Maud Wyler, Géraldine Nakache, Grégoire Colin, Roman Kolinka, Fanny Cottençon
jt

Mirell Talbre Arvustus ,