31. jaanuaril 1984. aastal ärkab 15-aastane Ann Lovett varahommikul üles ja mõistab, et täna see juhtub. Ann ei lähegi kooli, vaid kõnnib linna peal ringi, kuni toob kiriku juures aias jumalaema kuju silme all ilmale poja. Tõestisündinud loo põhjal tehtud film räägib loo noore tüdruku katsumustest: oma õnnetuseks on ta jäänud rasedaks kohas ja ajas, kus see pole aktsepteeritav. Režissöör Ciaran Creagh on loonud filmi, mis on vaatajale emotsionaalne katsumus, tekitades meis viha ja nördimust, kuid samal ajal tuletades meelde ühiskonna häbiplekke.

Tegevus toimub Iirimaa väikelinnas, kus valitseb katoliiklus. Filmi pealkirjast hoolimata tuleb välja, et film pole ainult tüdrukust nimega Ann, vaid palju suurematest ja valusamatest probleemidest, keskendudes peamiselt kahele vastuolulisele teemale – religioon ja rasedus väljaspool abielu. Need elust lahutamatud asjad on teadaolevalt siiamaani üksteisega vaenujalal, mistõttu on film ka ajakohane. Osalt on peategelane vaid tugipunkt, millele sõnumi edastamiseks toetutakse – Annil on vähe dialoogi ja peamine tegevus toimub tema ümber, mitte tema endaga. Mõne erandina on paar stseeni siiski Anni omad, näiteks filmi haripunkt, kus ta sünnitab.

Stsenaariumit ei pruukinud olla lihtne kirja saada, kuna tegemist on tõestisündinud looga, milles osalenud on vaikinud üle 40 aasta. Siiski on Creagh suutnud luua naturaalselt voolava ja tugevaid emotsioone üles kerivate keerdkäikudega narratiivi. Stsenaarium toetub võimalikult palju reaalsele infole, mis põhjaliku uurimisega välja selgitati. Dialoogi puhul on tähelepanuväärne, et peategelane räägib filmi jooksul vaid ühe korra, samal ajal kui kõrvaltegelastel on märkimisväärselt rohkem kõneaega. See on kaunilt edastatud kurb metafoor sellest, kuidas Annil pole enda olukorras häält.

Filmi tegevus leiab aset ühe päeva jooksul, mil juhtumid aegamisi lahti hargnevad. Seda on hästi edasi antud režiiliselt kaameratööga, mis jälgib ühte tegelast n-ö jooksu pealt ja pärast kokku sattumist teise tegelasega liigub kaamera hoopis tolle järgi, olgu need pereliikmed, linna pastor, Anni sõbrannad või Ann ise. Selline lahendus tekitab tunde, nagu jääksid tegelasega üksi ja saaksid salaja vaadata, mida ta omaette teeb ja mõtleb. Nii annab film aegamisi ülevaate terve linna vaiksest olustikust, elanikest, nende katoliiklikest väärtustest ja rutiinsest argielust. Selline tegelaste järel käimine operaatoritööna on kukkunud välja väga loomulikuna ja tekitab tunde, nagu veedaksid ise aega tollel kurikuulsal päeval Iirimaa väikelinnas. Kaadrid on pikad ja publikul tekkis Q&A ajal isegi küsimus, kas filmitegijatel oli algselt plaan terve film ühe kaadriga filmida, ning vastus oli jah. Kahjuks polnud see aga võimalik ja filmis leidub siiski lõikeid. Mõned pikad stseenid tekitavad vahel isegi piina, kui oled sunnitud tükk aega jälgima, kuidas noor tüdruk vereloikudes ja valude käes piineldes üksi sünnitab. Need pikad stseenid on aga element, mis teeb filmi nii mõjuvõimsaks. Nii helirežii kui ka montaaž on minimalistlik ja loob terviku – miski pole üleliigne.

Kokkuvõttes pole „Ann“ kõigile, kuid peaks olema. Vaatajale ei pruugi istuda pikad stseenid ning mõnda võib häirida verise ja valusa sünnituse vaatamine. Ei saa aga eitada, et Creagh on andnud meile filmi, mida võib võtta kui ajaloo- või ühiskonnateaduste õpikut. See on film häbist ning naiivsusest ja selle tagajärgedest. Loomulikult on filmi alustalaks tüdruk, kes hooletusse jäetuna näitab oma seisukohta kõige mõjuvamal moel, öeldes (endale tollal teadmata) tervele Iirimaale ja selle tulevastele generatsioonidele, et kõik vajavad abi. „Ann“ rebib südame rinnust ja jätab sügava mulje.

Autor: Mirell Talbre


“Ann” (2022)
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 38min

Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

Režissöör: Ciaran Creagh
Stsenarist: Ciaran Creagh
Produtsendid: Ferdia Doherty, Ciaran Creagh, Niall Flynn

Operaator: Dave Grennan
Monteerija: Tony Cranstoun
Helilooja: Craig Wedren
Osades: Eileen Walsh, Zara Devlin, Ian Beattie
jt

Mirell Talbre Arvustus ,