Iga sõjafilm ei pea olema nagu „Dunkirk“. Selleks et kaasahaaravat narratiivi luua, ei pea olema suurt eelarvet ja palju plahvatusi. Tõestisündinud lool põhinev „Rebane“ on südantsoojendav film armastusest inimese ja ta lemmiku vahel, üksindusest ja kuuluvustunde leidmisest.

Film ei karda näidata sõja tagajärgi, kus näiteks terve majapidamine on laiali pillutud ja hukkunud inimesed on lihtsalt tee äärde jäetud. Natsi-Saksamaa välksõda on küll vaid taust filmile sõprusest mehe ja ta kutsika vahel, ent kindlasti ei ole selle näitamisel piirdutud õnnelike sõdurite ning suurejoonelise sõjatehnikaga. Muserdavast sõjatemaatikast hoolimata ei unusta film „Rebane“ siiski nunnumeetrit hooleta, kui väike üksik rebasekutsikas nurrub räsitud sõduri süles või kui peategelane mängib vaiksel hetkel rebasega tagaajamist. Ainuüksi nende kaadrite pärast on film aega ja tähelepanu väärt.

Peategelase Franzi osas on Simon Morzé, kes valmistus rolliks põhjalikult juba tükk aega enne võtteperioodi algust. Muu hulgas tegi ta talutöid (mille eest muide ka väikest raha sai), käis sõjaväes ning kohtus noore rebasekutsikaga, et viimane vanemana näitlejat ei kardaks. Selle vaeva tulemust on näha kinolinal, kus Franz on täielikult oma rolli sisenenud. Võibolla kipub emotsioon hetketi liiga suurelt välja ja tekib tunne, nagu vaataks mõnd teatrietendust. Peategelane nutab rohkem, kui arvaks, et on inimlikult võimalik. Film rõhubki just väga tugevatele emotsioonidele. Selles pole iseenesest midagi halba, ent peategelase puhul tundsin puudust eesmärgipärasemast tegutsemisest.

Tehniliselt poolelt teeb filmi emotsionaalsemaks kuvasuhe 4:3, mis niigi intiimse filmi veel soojemaks muudab. Iga väiksemgi suunurga liikumine ja põselt voolav pisar on vaatajatele vastu võtta. Ka värvid on mahedad ja teralisus muudab pilti nii, nagu oleks see päriselt filmitud teise maailmasõja ajal, mis toob vaatajad veel rohkem ajastusse sisse. Kiitust väärib ka kaameratöö. Vahel küll ebavajalikult keeruliseks aetult, on mõnes stseenis proovitud midagi uut ja põnevat. Näiteks üks kaader, mis liigub peategelasele lähemale ja seejärel mööda puud üles, kuid selleks liikumiseks tegelikult mingit motivatsiooni ei ole.

Öeldakse, et inimene on sotsiaalne loom. Kuhugi kuuluda on võimas tunne, nagu ka aidata teisi, mille eest on nad sullegi päriselt olemas. Pere on kuuluvustunde algne ja tõenäoliselt esimene vorm. Kuuluda kuhugi on armastada. Aga kui sellest on puudu? Kui seda ei olegi? Nüüdseks kultusstaatuse saavutanud filmid „Ameerika psühho“ (2000) ja „Kaklusklubi“ (1999) tekitavad tunde, et ühiskonnast väljapoole jäävad isikud on peast segi ja tahavad teistele vaid halba. „Rebane“ ilmestab vastupidist. Inimene, ükskõik mis allakäigud eluteel on juhtunud, on võimeline olema südames hea – on võimeline olema siiras.

„Rebane“ on režissöör Adrian Goigingeri neljas, kuid loodetavasti mitte viimane film. Goiginger lavastas filmi oma vanavanaisaga tehtud intervjuu põhjal, režissöör ise oli siis kõigest 15-aastane. Tema vanavanaisa ei olnud nutnud ei oma naise, lapse ega lapselapse matustel, ent kui ta rääkis oma sõbrast ja hingekaaslasest rebasest, voolasid tal pisarad.

Autor: Erik Aart


“Rebane” (Der Fuchs, 2022)
Riik: Saksamaa, Austria
Kestus: 1h 58min

Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

Režissöör: Adrian Goiginger
Stsenarist: Adrian Goiginger
Produtsendid: Hana Geißendörfer, Malte Can, Peter Wirthensohn, Thomas Pridnig, Gerrit Klein, Adrian Goiginger, Peter Wildling, Martin Pfeil

Operaatorid: Yoshi Heimrath, Paul Sprinz
Monteerija: Simon Blasi
Helilooja: Arash Safaian
Osades: Simon Morzé, Maximilian Reinwald, Karl Markovics, Karola Niederhuber, Marko Kerezovic
jt

Erik Aart Arvustus