Katalaani Jaume Balagueró nimi ei tohiks õudukasõpradele võõras olla – laiemale publikule on ta judinaid pakkunud menuka õõvafilmiseeria „[REC]“ esimeste jagude „[REC]“ (2007) ning „[REC]²“ (2009) režissöörina, samas on tema käe all valminud ka 21. sajandi õudusfilmide latti kergitav, ehkki ilmselt mõneti vähem tuntud krimiõudukas „Head und“ (2011) peaosas Luis Tosariga. Balagueró varasema loomeportfelli põhjal võiks seega (õigustatult) eeldada, et tema uus linateos „Venus“ (2022) on üle prahi õudusfilm. Ongi. Üllatus seisneb aga selles, kuivõrd oskuslikult on režissöör siin erinevate filmižanritega žongleerinud – saalist väljudes pidin tunnistama, et pikemat aega pole ükski õudusfilm pannud mind sedavõrd kinotooli käetugesid pigistama kui „Venus“, kuid koduteel valdas mind hoopis kaif, mida ootaks pigem mõnelt õnnestunud hea-tuju-komöödialt.

„Venus“, ehkki ennekõike korralik õudusfilm, on igati õnnestunud žanrikokteil. Ehk aitas sellele saavutusele vundamenti laduda ka filmi produtsent (samuti ennekõike just õõvafilmide režissöörina tuntust pälvinud) Álex de la Iglesia, kes Balagueró sõnutsi oli tema poole pöördunud ettepanekuga, et mehe järgmine film võiks kuuluda de la Iglesia õudusfilmide antoloogiasse „Hirmu kollektsioon“. Sellesse kuuluvaid ning plaanitavaid linateoseid peab produtsendi nägemuse kohaselt siduma vaid üks element – Kosmiline Õudus. Nii kutsub de la Iglesia aegadeülest õuduste universumit, mille üleloomulike ning inimkonda ähvardavate jõududega antoloogia tegelastel rinda tuleb pista.

Loo, selle ülesehituse ning kõikvõimalike muude loominguliste valikute osas on de la Iglesia andnud Balagueróle ning „Venuse“ stsenaristile Fernando Navarrole aga täiesti vabad käed. Säärane loomepriius pidi autoritele küll meeltmööda olema – filmi vaadates võib tekkida tunne, et produtsendi eeskujul otsustasid ka stsenarist ja režissöör vältida igasuguseid liigseid ettekirjutusi, lastes lool pigem omasoodu areneda. Lõpptulemus on õudusfilmi kohta värskendavalt orgaaniline. Õudusfilmid on sageli hoolikalt konstrueeritud (ehk kunstlikud) žanritooted, kuid nii nagu ühtki elu ei saa ilmselt vaid ühe või teise žanri kitsastesse raamidesse suruda, on samamoodi keeruline sildistada filmi „Venus“.

Film algabki kosmilist õõva tõotava pahaendelise ettekuulutusega suurest varem märkamatust taevakehast, mis peagi päikese varjutavat ning maa pimedusega katvat ning mille saatel kolm naisterahvast oma huku leidvat. Kuid juba esimese viie minuti jooksul võtab film hoopis krimitrilleri tuurid. Loo tõukab käima ebaõnnestunud rööv. Silme ees hägune nägemus paremast tulevikust, on noor klubitantsijatar Lucía (Ester Expósito) võtnud nõuks oma elujärge parandada, varastades ülemuste selja tagant suurema koguse ecstasy-tablette, et need maha müüa. Neiu jääb klubis töötavale allilmapätile vahele ning järgneb verine kähmlus. Raskelt haavatuna õnnestub Lucíal siiski põgeneda ning ainsa turvalise kohana tuleb talle pähe oma õe korter ühes Madridi äärelinna kõrghoones. Juba järgmisel päeval kaob õde jäljetult ning Lucía tunneb kohustust hoolt kanda noore, vaevu kooliealise õetütre Alba (Inés Fernández) eest.

Lugu jätkub tugeva peredraamana, kuid Navarro ja Balagueró, tuues painajalikes episoodides kihthaaval päevavalgele Venuse-nimelise kõrghoone tumedat minevikku, ei lase vaatajal kuni märulist pakatava lõppvaatuseni siiski unustada, et tegemist on õudusfilmiga. Sealjuures laveerib režissöör osavalt erinevate õudusfilmi alamžanritega, segades psühholoogilist õudust kehalisega, võpatushetki räigete, veriste kaadritega. Pinge püsib laes kuni lõputiitriteni.

Balagueró oskab vaatajaid hirmutada, pole kahtlustki, ning koos stsenarist Navarroga väärivad nad tunnustust selle eest, et on suutnud mitmed eriilmelised žanrid toimiva tervikuna tuksuma panna. Siinkohal väärib mainimist ka filmile vürtsi lisav must huumor, sageli just samas kõrghoones elava kolme vanema naisterahva tegelaskujude abil, mis seda žanrite kokteili tasakaalustada aitab, hoides süngemad allhoovused vaataja teadvuses ka rahulikumatel hetkedel.

Kui filmile midagi ette heita, siis vahest seda, et mitmed süžeepöörded on juba filmi keskel võrdlemisi etteaimatavad, mistõttu pakuvad nende paljastamise hetked pigem äratundmisrõõmu kui jalustrabavaid üllatusmomente. Kindlasti on eriti sellistel hetkedel filmi trumbiks pühendunud osatäitmine Ester Expósitolt, kes kooskõlas linateose žanrihüplemisega kehastab filmi alla kahetunnise kestuse jooksul veenvalt otsekui mitut erinevat rolli – eluga pahuksisse sattunud klubitantsijatari, murelikku pereliiget, märulikangelannat.

Oma esimeses filmirollis särab ka noor Inés Fernández, kes võidab teenitult vaataja sümpaatia ning poolehoiu. Vanessa Garde’i filmimuusikat on pahatihti kasutatud ehk liiga tugevate emotsionaalsete reaktsioonide esilekutsumiseks, mis saavutab kohati just vastupidise efekti, kuid Pablo Rosso operaatoritöö leiab võimalusi luua ning ülal hoida pinget ka piiritletud tegevuskohas, nagu üks korterelamu seda on.

„Venus“ on küll inspireeritud kaasaegsele kosmilisele õõvale aluse pannud kirjaniku H. P. Lovecrafti lühijutust „Ulmad nõiamajas“ (mis tänu kirjastusele Viiking verivärskelt ka eesti keeles kaante vahele jõudnud), kuid selle seose eos teadmine võib tekitada petlikke ootuseid. Mindud on siiski täitsa oma rada pidi. Lovecrafti tulihingelistele fännidele serveeritakse algmaterjalile truumat mugandust Guillermo del Toro Netflixi õudusantoloogias „Kurioosumite kabinet“ (2022). „Venus“ pakub see-eest märksa originaalsemat adrenaliinipommi.

Autor: Kristjan Kuusiku


“Venus“ (2022)
Riik: Hispaania
Kestus: 1h 40min

Linastub PÖFF26 programmis “Öised värinad”

Režissöör: Jaume Balagueró
Stsenaristid: Jaume Balagueró, Fernando Navarro
Produtsendid: Álex de la Iglesia, Carolina Bang

Operaator: Pablo Rosso
Monteerija: Luis De La Madrid
Helilooja: Vanessa Garde
Osades: Ester Expósito, Ángela Cremonte, Inés Fernández, Federico Aguado, Fernando Valdivielso
jt

Kristjan Kuusiku Arvustus