Lapsele vanemaks olemine pole meelakkumine, rääkimata heaks vanemaks olemisest. Seda eriti silmas pidades kogu peredünaamikat, kus nii emal kui isal tuleb uue pereliikmega seoses ohvreid tuua ning lisaks lapsele ka teineteise tunnete ja soovidega arvestada. Just vanemluse valusamad tahud on Tšiili-Argentiina koostöös valminud psühholoogilise trilleri „Karistus“ (2022) keskmes ning, olge hoiatatud, linateose halastamatu pilguheit teemale võib teid korralikult läbi raputada.

Film suudab kaasahaarava õhustiku luua juba esimeste minutite jooksul. Ana (Antonia Zegers) roolis ning tema abikaasa Mateo (Néstor Cantillana) kõrvalistmel, sõidab paar autoga metsavahelisel teel. Nii naise kui mehe nägu reedab pinget, mille allikas peagi ka ilmsiks saab – teel Ana vanemate juurde otsustas naine oma last sõnakuulmatuse eest karistada, jättes ta hirmutamistaktikat kasutusele võttes paariks minutiks üksinda metsa. Mehe nõudmise peale pöörab naine otsa ümber rutem, kui ise ehk sooviks, et lapse karistust pikendada, kuid karistuspaika naastes leiavad nad sealt seitsmeaastase poja asemel üksnes tema mütsi. Isa asub paaniliselt last hõikama, samas kui ema näib olukorda märksa külmanärvilisemalt suhtuvat. Mateo käitumine viitab ehedale murele lapse pärast, samas kui Ana ei pelga tunnistada, et peab lapse kadumist mänguks, uskudes ehk, et see on vaid lapse viis teda karistada. Peagi on ka naine nõus politsei teavitamisega.

Paari omavahelise suhtluse käigus ning nende vestlustes sündmuskohale saabunud ohvitseriga kooruvad päevavalgele üha valusamad rääkimata tõed, kuni korraliku hoobi andva lõppvaatuseni, mis ebamugavust tekitavalt halastamatu aususega emadust lahkab. Kui filmi jooksul võib tunduda, et kõik, mida Ana oma lapse kohta ütleb (et lapsel tuleb õppida piire tajuma, et laps peab harjuma sellega, et talle ei öeldakse), käib pigem tema enda kohta, siis Ana ülestunnistus filmi viimastel minutitel paneb eelnähtut teise pilguga vaatama. Teose lõpplahendus annab ka filmi pealkirjale ootamatu tähendusvarjundi juurde. Harva võib kinoekraanil näha emaduse sedavõrd kohkumatut, ausat ning värsket käsitlust, lähiminevikust meenub vaid Xavier Dolani „Emme“ (2014), ehkki kahel filmil peale temaatika just palju ühist pole.

Ühe-võtte-filmi tegemine või pikkade montaažilõigeteta kaadrite kasutamine loo jutustamiseks näib viimasel ajal moeröögatuse mõõtmed võtvat („Lindmees“, 2014; „Sauli poeg“, 2015; „Victoria“, 2015; „1917“, 2019). Montaaži võib pidada audiovisuaalse loojutustamise üheks nurgakiviks (kuna montaaži siis veel ei tuntud, pidasid näiteks filmikunsti loojateks peetud vennad Lumière’id kinematograafiat tulevikuväljavaateta leiutiseks), mistõttu nõuab sellest loobumine filmitegijailt ilmselt mõningast enesekindlust. „Karistus“ on täielikult ühe-võtte-film, õnneks aga tasub režissöör Matías Bize enesekindlus end täielikult ära. Selline lähenemine lisab filmile cinéma vérité stiilis autentsust, mis omakorda aitab luua ning kogu filmi vältel ülal hoida katkematut psühholoogilist pinget.

Elulähedust taotleb efektiivselt ka üksnes diegeetilise heli kasutamine. Need loomingulised valikud aitavad särada filmi tõelistel staaridel – kahel peaosatäitjal Antonia Zegersil ning Néstor Cantillanal. Nende intensiivne, kuid alati realistlik mäng tagab, et tähendusrikkana mõjub nii stsenarist Coral Cruzi kirurgiliselt täpse käsikirja iga repliik kui ka iga vaikusehetk pingelisemate tuuride vahel. Käsikirja täpsusest niipalju, et nautige, kuidas on ajastatud tegelaskujude uute tahkude avaldumine! Tõsi, film keskendub rohkem emadusele kui isadusele, mistõttu on Ana tegelaskuju märksa komplekssem ning Mateo tegelaskuju võib kohati mõjuda kui põrkelaud Ana emotsioonidele. Filmi lõpplahenduses saab aga selgeks, et ka see loominguline valik kannab endas tähendust. Cantillana pigistab küll vähem kõnekast Mateo rollist maksimumi välja, kuid Zegers varastab sõu, sest just Ana karakter kutsub filmi jooksul korduvalt suhtumist temasse muutma või vähemalt tema olukorda ja seisukohti uue nurga alt vaagima.

Psühholoogilise trillerina lahendatud peredraama „Karistus“ on film, mis pakub algusest lõpuni pinget tänu loomingulistele valikutele, mis aitavad filmil mõjuda erakordselt realistlikult. Terav stsenaarium ning peaosatäitjate märkimisväärsed sooritused lahkavad vanemaks olemist, eriti emadust, harvaesineva aususega, tagades, et film jääb kummitama veel pikaks ajaks peale lõputiitreid.

Autor: Kristjan Kuusiku


“Karistus” (El Castigo, 2022)
Riik: Tšiili, Argentiina
Kestus: 1h 26min

Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

Režissöör: Matías Bize
Stsenarist: Coral Cruz
Produtsent: Adrián Solar

Operaator: Gabriel Díaz
Helilooja: Gustavo Pomeranec
Osades: Antonia Zegers, Néstor Cantillana, Catalina Saavedra, Yair Juri, Santiago Urbina

Kristjan Kuusiku Arvustus ,