Film „Tavalised tegelased“ on düstoopiline lugu peategelaste ja kõrvaltegelaste klassiebavõrdsusest. Seda vaadates ilmneb huvitav dissonants: filmitegelased mängivad filmitegelasi, ning see muudab filmi uskumatult usutavaks. Seda on väga raske seletada, kuid tundub, et näeme ekraanil mitte filmikaadreid, vaid pärisinimesi, kes elavadki ekraanil. Päriselu atmosfääri tugevdab fantastiline värvivalik ja originaalne, kuid täiesti usutav filmimaailm ning lisaks sellele ka suurepärane näitlejatöö (kui nad mängida ei oskaks, siis leiaksid nad end ju „tagaplaanilt“).
Kujutage ette, et istute montaažilaua taga ning teie ees on lõputu hulk video- ja heliribasid, igas ribajupikeses on filmistseen, milles on pea- ja kõrvaltegelased. Mis nendega juhtub, kui teie pilgud pöörduvad tegelastest eemale? Nad lähevad koju ja puhkavad pärast rasket tööpäeva. Rikas ja edukas peategelane läheb oma villasse, kõrvaltegelane liigub aga aeglaselt nõukogude brutalistlikus stiilis ehitatud betoonmajja puhkama. Aga kuidas on lood nendega, kes kumbagi kategooriasse ei kuulu? Mis siis, kui kangelane ei ole värviline nagu teised, vaid on pärit mustvalgete filmide ajastust või „jumalad“ teisest maailmast ei osanud valida õigeid näitlejaid ja nüüd üks alati väsinud mees peab mängima toatüdrukut nimega Hilde? Sellised teistsugused inimesed keelatakse ära, neid peetakse ohtlikeks marginaalideks ja pannakse elama omaette getosse.
Filmi peategelane on nn poolevereline – tema isa on peategelane ja ema kõrvaltegelane. Nii käib Paula (Fine Sendel) peategelaste koolis, kus ta õpib näitlemist, kuid isa otsingutel saab ta teada nendest tegelastest, keda ühiskond ei aktsepteeri. Paula nagu iga noor idealist peab võimatuks leppida sellega, et ühiskonda saab jagada parimateks ja halvemateks. Temast saab ainuke lüli kahe maailma vahel – normaalse ja selle, millest ühiskond loobunud on.
Kui osavalt segab see film ühiskonnasatiiri filmimaailmaga! Lõppude lõpuks peame kõik end mõnikord tavalisteks tegelasteks ning mõne inimese fraasid võivad meenutada ettekirjutatud dialooge. Aga kuidas teile meeldib tsensuuriaparaat, mis tekitab tegelase suu kohale tsensuuriruudud, mis ei lase sõnagi öelda? Kas pole see muinasjutt? Rääkimata neljanda seina lõhkumisest, kui võimuomajad üritavad lõigata välja stseeni, mis ei läinud plaanipäraselt. Või kaadritevahelise maailma olemasolust, mis viitab religioonile, inimeste vajadusest teada seda, mis on nende eest varjatud.
Filmi süžee on kindlasti noorukitele mõeldud – esimene armastus, sõpruse väärtus ja rasked suhted vanematega – ning filmist kujuneb pigem muinasjutt, kuid selles tõstatatud küsimused suudavad puudutada südant, panevad mõtlema elu üle ja rõõmustavad sellise maailmaga, millest keegi pole varem mõelnud.
Autor: Varvara Iljina
“Tavalised tegelased“ (The Ordinaries, 2022)
Riik: Saksamaa
Kestus: 2h 00min
Linastub PÖFF26 programmis “Festivalide paremik”
Režissöör: Sophie Linnenbaum
Stsenaristid: Sophie Linnenbaum, Michael Fetter Nathansky
Produtsendid: Laura Klippel, Britta Strampe
Operaator: Valentin Selmke
Monteerija: Kai Eiermann
Muusika: Fabian Zeidler
Osades: Fine Sendel, Pasquale Aleardi, Christian Steyer, Michael Pink jt