Silt: PÖFF 2022

Kuigi ma märulifilmidest väga ei huvitu, tundus film piltide ja sisukokkuvõttes kirjeldatud filmi aluse – kättemaksu – järgi põnev. Erksad värvid meelitasid mind ligi nagu lilled mesilasi. Kahjuks pidin filmis endas aga pettuma, sest ka kõige tugevam osa, märul, jättis palju tahta ning langes odavama ja lihtsama variandi juurde – Hollywoodi moodi action, kus ainult heli järgi võib aru saada, et mingisugune madin on käimas. Kaklus- ning tagaajamisstseenide ajal oli liiga palju montaažilõikeid. Seda tehti nii palju ja nii tihti, et ei saanudki aru, mis päriselt toimub.

Kontseptsiooni poolest peaks film hõlpsasti vaatajaid ekraani ette saama. Üksikisast rekajuht (Alexandre Nguyen) tahab oma tütre eest kätte maksta. Ette tulevad takistused, peamiselt mõrtsukate kujul, ent armastusest tütre vastu surub mees end edasi. Selle käigus saab ta kriminaalmaailma kohta suure saladuse teada. Kättemaksulugudega on väga lihtne empaatiat tekitada, sest kaotusest tulenevad emotsioonid on väga tugevad. Siiski, kõnealuses filmis see nii hästi läbi ei tulnud. Raske oli isast peategelasele kaasa tunda, sest stsenaariumis olid augud sees. Näiteks jõuab ta erinevatesse kohtadesse nagu võluväel. Filmi lühendamiseks ei ole enamasti halb jätta välja mõttetuid kõndimise ja roomamise stseene, ent kui tegu on hästi valvatud kohaga keset suurt vett, oleks ka hea teada, kust tegelane vette astus ja kuidas ta hinge nii kaua kinni hoida suutis. Sama probleem on ka pahalaste mõisaga, kus tundub, et igat sissepääsu on ju keegi valvamas. Lisaks hoiab ühes stseenis üks pahalaste käsilastest käes torumutrivõtit, millega peaks olema väga raske teist inimest lüüa, ent tema käes tundub, nagu oleks see papist. Heli on nendel hetkedel ainus asi, mis illusiooni säilitada proovib.

Tehtud on ju ka tugevaid kättemaksufilme. Sellised on näiteks „Mandy“ (2018), „John Wick“ (2014) ja „Oldboy“ (2003). Nende puhul on filmitegijad lähenenud filmile mingisuguse eripärasusega. „Mandy“ on justkui halb unenägu, kus asjad ei ole loogilised, ent selles on siiski midagi kaunist. Selles absurdis on lihtsam uskuda peategelase meeleheidet ja väikseid vigu stsenaariumis. „John Wicki“ ja „Oldboy“ stsenaariumid on esiteks rohkem lihvitud, nii et ei teki küsimusi, kuidas tegelane kusagile sai ja kes ta üldse on. Nii ei aeta vaatajaid segadusse. Ka võitluskunsti on näidatud palju selgemalt, ilma pidevate lõigeteta, tänu millele on vaatajal palju selgem pilt peategelase oskustest, nii relvaga kui ka käsitsi. „Magnum 578“ jääb nende kõrval väga tühjaks, sest film püüab liiga palju olla nagu iga teine tavaline kassahitt-film.

Sellegipoolest soovitan filmi vaadata, kui on soovi pooleteiseks tunniks aju kinni panna ja lihtsalt lasta kirevatel värvidel natukene mõtlemist juhtida. Režissöör Lương Đình Dũng väljendas linastuse küsimuste ja vastuste ajal ka tahet teha filmile teine osa, kus minnakse sügavamale kriminaalmaailma saladustesse.

Autor: Erik Aart

---

“Magnum 578“ (578: Phát Đạn Của Kẻ Điên, 2022)
Riik: Vietnam
Kestus: 1h 48min
Linastus PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

Režissöör: Dung Luong Dinh
Stsenarist: Dung Luong Dinh
Produtsendid: Anton Nine Four Mây, Hazel Nguyen, Minh Phan, Judy Vu
Operaator: Morgan Schmidt
Monteerija: Steve M. Choe
Muusika: Dong-jun Lee
Osades: Thanh Thao, Alexandre Nguyen, Hoang Phuc, H’Hen Niê, Ngoc Tinh, Nguyen Lam Thao Tam, Ha Van Hieu, Thang Mario, Tuan Hac

„Kuniks oksad painduvad“ on draama inimesest, kes jääb kinni väiksesse linna ja kaob selle olmes. Tegemist on noore Kanada filmitegija Sophie Jarvise debüütfilmiga, mille puhul ta on tegev nii režissööri kui stsenaristina. Ta on suutnud vapustavalt avada ja näidata maailma, mis tema enda sõnul meenutab talle oma lapsepõlve. Kuid ta unustas kas meelega või mitte, et tegelane peab filmi vältel arenema.

Robin, keda mängib vaimustavalt Grace Glowicki, elab oma õega väikeses virsikukasvatajate linnas, aga tema hallid argipäevad lõpevad. Töötades virsikute sorteerijana, märkab ta ühel päeval puuvilja sees putukat, mis paneb teda muretsema, ning teavitab sellest oma ülemust. Vastupidi Robini ootustele ei reageeri ülemus sellele mitte kuidagi ning jätkab virsikute korjamist (rõvedad kapitalistid!). Kuid Robin ei anna alla ja viib putuka teadlaste juurde, mille tagajärjel korjamine peatatakse ning terve linn tema vastu pöördub. Lisaks saab Robin teada, et ta on rase, kuid kuna lähim haigla on kaugel, siis lükkub abordi tegemine aina edasi.

Kumbki lugu ei vii aga kuhugi. Robini eesmärk muutub silmapilkselt – alguses on ta justkui huvitatud putukast, siis haaratud putuka leidmisest ning siis äkitselt (kohe järgmisel päeval) ükskõikne. Mida ta tahab? Tema teod ei vii teda eesmärgini, kui see tal üldse kunagi oli. Filmi lõpuks jääb ta samasuguseks, nagu ta oli filmi alguses. Kui konstantne ja stabiilne võib tegelane üldse olla? Isegi tema rasedus ei oma tema jaoks suurt tähendust, ta on nii suures segaduses virsikute pärast, et unustab nii lapse kui abordi tegemise. Tundub, et rasedus on lisatud vaid selleks, et Robinil kiiremini neuroos areneks.

Filmi hea külg on see, et peategelane näeb välja huvitav ja ebaloomulik. Robini näol on märgatav akne, ta kannab iseloomulikke riideid, tema figuur ei vasta tavastandarditele ning ta on küürus. Aga just see annab talle loomulikkuse ning näitab, et ta on inimene, ning – mis kõige tähtsam – ekraanile ei projitseerita tavalisi ilustandardeid. Kuid tegelane ise on tühi. Temaga juhtuvad õudsed asjad, mis peaksid teda lükkama muutuma, kuid seda ei toimu. Tema motiivid jäävad ebaselgeks ning filmi teema korporatsioonidest, kes mõtlevad ainult kasumile, on küll iseenesest hea, aga originaalseks seda pidada ei saa.

Ainuke asi, mis teeb selle filmi vaatamisväärseks, on operaatoritöö. Terve film on võetud 60 mm filmilindile, mis annab edasi suvise meeleoluga sooja atmosfääri ning näitab linna, tema elanikke ja tegelasi realistlikult. Pildid ise räägivad vaatajaga ning tunded on edastatud sõnadeta. Head muljet tugevdavad ka hästi valitud lokatsioonid.

Aga ilusad linnavaated ei kompenseeri läbitöötamata süžeed, mistõttu film mõjub pealiskaudsena. Tekib hulk vastamata küsimusi peategelase kohta, tema motiivid on ebaselged ning tegelane ise ei arene. Minu arvates ei pea tegelane filmi jooksul küll alati muutuma, aga kuna selles filmis juhtuvad Robiniga ebatavalised sündmused, mis eeldavad muutumist, siis ei peaks Robin jääma samasuguseks nagu algul.

Autor: Varvara Iljina

---

“Kuniks oksad painduvad“ (Until Branches Bend, 2022)
Riik: Kanada
Kestus: 1h 38min
Linastub PÖFF26 Debüütfilmide võistlusprogrammis

Režissöör: Sophie Jarvis
Stsenarist: Sophie Jarvis
Produtsendid: Tyler Hagan, Sara Blake, Magali Gillon-Krizaj, Michela Pini, Olga Lamontanara
Operaator: Jeremy Cox
Monteerija: Kane Stewart
Muusika: Kieran Jarvis
Osades: Grace Glowicki, Alexandra Roberts, Quelemia Sparrow, Lochlyn Munro, Cole Sparrow-Crawford jt

Võtta elu „klaas pooltäis“ suhtumisega. Isegi rasketel aegadel näha inimestes head ja armastada neid tingimusteta. Need on märgid tugevast isiksusest. Kaotusega toimetulek on raske ja igaüks tegeleb sellega isemoodi. „Vaal“ annab lootust ja paneb mõtlema sellest, mis tegelikult tähtis on – perekond.

Peale armukese surma on inglise keele õpetaja Charlie (Brendan Fraser) läinud kergema vastupanu teed ja kaotusega toimetulemiseks hakanud aina rohkem sööma. Nüüd, kui ülekaalulisus on elupäevi viimseni lühendanud, proovib ta uuesti oma tütre Elliega (Sadie Sink) kontakti luua. Film on Charlie elust selle nädala jooksul. Tütrega polnud ta nüüdseks juba aastaid rääkinud. Tütar võib tunduda pealtnäha külm ja võib-olla vahel ka jõhker, eriti selle tõttu, kuidas ta isaga räägib, ent ta süda on ikkagi õiges kohas, sest tegelikult ta oskab inimesi aidata ja on selleks võimeline.

Optimismi ja küünilisuse suhe on naljakas asi. Kuidas sa tegeled tõketega elus? Sest mõlemaga on võimalik säilitada motivatsiooni. Optimismi puhul motiveerib sind iga saavutatud eesmärgiga võimalus uuest avanenud uksest. Küüniline isik jätkab pusimist kiusust elu vastu. Charlie on tugev ja surub edasi, naeratus suul. Ta teab, et tema otsuste tõttu on surm lähedal, ent sellegipoolest ta proovib. Ta proovib, sest ta armastab oma tütart ja tahab talle vaid parimat.

Film on äärmiselt toores (heas mõttes). Kaamera vaevu liigub ning võtab dialoogi üles kui keskpärane telesari. Heli ja muusika omapärasuse poolest silma ei paista, nende juures midagi märkimisväärset ei ole. Valgustatud on väga naturaalselt, mistõttu ka värv paistab natukene tuhm välja. Just nende näiliselt tavaliste tehniliste lahenduste pärast tuleb näitlejate töö palju paremini esile. See film on võibolla viimase aja üks tugevamaid karakteritöid. Charliele on väga lihtne kaasa elada, sest nii tema välimus kui Fraseri tehtud kergelt haletsusväärne olek panevad empaatia juba filmi algusest tööle. Brendan Fraser võttis filmi jaoks väga palju kaalu juurde, ent et mitte inimest päriselt ära tappa, tulid ka grimmi ja VFXi meeskonnad appi.

Peaaegu terve filmi tegevus toimub Charlie kodus. Tegelased astuvad stseeni justkui teatris lavale. Võibolla ongi see taotluslikult tehtud, sest „Vaal“ oli algselt etendus. Just nagu Charlie on piiratud enda ümber olevate seintega, on ka vaatajad kinni nendesamade müüride vahel, mis jällegi silmale nähtamatult loovad veel rohkem empaatiat.

„Vaal“ on kindlasti vaatamist väärt. Järjekordne A24 stuudio film, mis on saanud nii kriitikute kui ka vaatajate poolt palju kiidusõnu. Kõige rohkem väärib neid filmis Brendan Fraser, kes peale pikemat pausi on tagasi kinolinal, parem kui eales varem.

Autor: Erik Aart

---

“Vaal“ (The Whale, 2022)
Riik: USA
Kestus: 1h 57min
Linastub PÖFF26 programmis “Screen International kriitikute valik”

Režissöör: Darren Aronofsky
Stsenarist: Samuel D. Hunter
Produtsendid: Darren Aronofsky, Jeremy Dawson, Ari Handel
Operaator: Matthew Libatique
Monteerija: Andrew Weisblum
Muusika: Rob Simonsen
Osades: Brendan Fraser, Sadie Sink, Hong Chau, Ty Simpkins, Samantha Morton jt

Film „Tavalised tegelased“ on düstoopiline lugu peategelaste ja kõrvaltegelaste klassiebavõrdsusest. Seda vaadates ilmneb huvitav dissonants: filmitegelased mängivad filmitegelasi, ning see muudab filmi uskumatult usutavaks. Seda on väga raske seletada, kuid tundub, et näeme ekraanil mitte filmikaadreid, vaid pärisinimesi, kes elavadki ekraanil. Päriselu atmosfääri tugevdab fantastiline värvivalik ja originaalne, kuid täiesti usutav filmimaailm ning lisaks sellele ka suurepärane näitlejatöö (kui nad mängida ei oskaks, siis leiaksid nad end ju „tagaplaanilt“).

Kujutage ette, et istute montaažilaua taga ning teie ees on lõputu hulk video- ja heliribasid, igas ribajupikeses on filmistseen, milles on pea- ja kõrvaltegelased. Mis nendega juhtub, kui teie pilgud pöörduvad tegelastest eemale? Nad lähevad koju ja puhkavad pärast rasket tööpäeva. Rikas ja edukas peategelane läheb oma villasse, kõrvaltegelane liigub aga aeglaselt nõukogude brutalistlikus stiilis ehitatud betoonmajja puhkama. Aga kuidas on lood nendega, kes kumbagi kategooriasse ei kuulu? Mis siis, kui kangelane ei ole värviline nagu teised, vaid on pärit mustvalgete filmide ajastust või „jumalad“ teisest maailmast ei osanud valida õigeid näitlejaid ja nüüd üks alati väsinud mees peab mängima toatüdrukut nimega Hilde? Sellised teistsugused inimesed keelatakse ära, neid peetakse ohtlikeks marginaalideks ja pannakse elama omaette getosse.

Filmi peategelane on nn poolevereline – tema isa on peategelane ja ema kõrvaltegelane. Nii käib Paula (Fine Sendel) peategelaste koolis, kus ta õpib näitlemist, kuid isa otsingutel saab ta teada nendest tegelastest, keda ühiskond ei aktsepteeri. Paula nagu iga noor idealist peab võimatuks leppida sellega, et ühiskonda saab jagada parimateks ja halvemateks. Temast saab ainuke lüli kahe maailma vahel – normaalse ja selle, millest ühiskond loobunud on.

Kui osavalt segab see film ühiskonnasatiiri filmimaailmaga! Lõppude lõpuks peame kõik end mõnikord tavalisteks tegelasteks ning mõne inimese fraasid võivad meenutada ettekirjutatud dialooge. Aga kuidas teile meeldib tsensuuriaparaat, mis tekitab tegelase suu kohale tsensuuriruudud, mis ei lase sõnagi öelda? Kas pole see muinasjutt? Rääkimata neljanda seina lõhkumisest, kui võimuomajad üritavad lõigata välja stseeni, mis ei läinud plaanipäraselt. Või kaadritevahelise maailma olemasolust, mis viitab religioonile, inimeste vajadusest teada seda, mis on nende eest varjatud.

Filmi süžee on kindlasti noorukitele mõeldud – esimene armastus, sõpruse väärtus ja rasked suhted vanematega – ning filmist kujuneb pigem muinasjutt, kuid selles tõstatatud küsimused suudavad puudutada südant, panevad mõtlema elu üle ja rõõmustavad sellise maailmaga, millest keegi pole varem mõelnud.

Autor: Varvara Iljina

---

“Tavalised tegelased“ (The Ordinaries, 2022)
Riik: Saksamaa
Kestus: 2h 00min
Linastub PÖFF26 programmis “Festivalide paremik”

Režissöör: Sophie Linnenbaum
Stsenaristid: Sophie Linnenbaum, Michael Fetter Nathansky
Produtsendid: Laura Klippel, Britta Strampe
Operaator: Valentin Selmke
Monteerija: Kai Eiermann
Muusika: Fabian Zeidler
Osades: Fine Sendel, Pasquale Aleardi, Christian Steyer, Michael Pink jt

Iga sõjafilm ei pea olema nagu „Dunkirk“. Selleks et kaasahaaravat narratiivi luua, ei pea olema suurt eelarvet ja palju plahvatusi. Tõestisündinud lool põhinev „Rebane“ on südantsoojendav film armastusest inimese ja ta lemmiku vahel, üksindusest ja kuuluvustunde leidmisest.

Film ei karda näidata sõja tagajärgi, kus näiteks terve majapidamine on laiali pillutud ja hukkunud inimesed on lihtsalt tee äärde jäetud. Natsi-Saksamaa välksõda on küll vaid taust filmile sõprusest mehe ja ta kutsika vahel, ent kindlasti ei ole selle näitamisel piirdutud õnnelike sõdurite ning suurejoonelise sõjatehnikaga. Muserdavast sõjatemaatikast hoolimata ei unusta film „Rebane“ siiski nunnumeetrit hooleta, kui väike üksik rebasekutsikas nurrub räsitud sõduri süles või kui peategelane mängib vaiksel hetkel rebasega tagaajamist. Ainuüksi nende kaadrite pärast on film aega ja tähelepanu väärt.

Peategelase Franzi osas on Simon Morzé, kes valmistus rolliks põhjalikult juba tükk aega enne võtteperioodi algust. Muu hulgas tegi ta talutöid (mille eest muide ka väikest raha sai), käis sõjaväes ning kohtus noore rebasekutsikaga, et viimane vanemana näitlejat ei kardaks. Selle vaeva tulemust on näha kinolinal, kus Franz on täielikult oma rolli sisenenud. Võibolla kipub emotsioon hetketi liiga suurelt välja ja tekib tunne, nagu vaataks mõnd teatrietendust. Peategelane nutab rohkem, kui arvaks, et on inimlikult võimalik. Film rõhubki just väga tugevatele emotsioonidele. Selles pole iseenesest midagi halba, ent peategelase puhul tundsin puudust eesmärgipärasemast tegutsemisest.

Tehniliselt poolelt teeb filmi emotsionaalsemaks kuvasuhe 4:3, mis niigi intiimse filmi veel soojemaks muudab. Iga väiksemgi suunurga liikumine ja põselt voolav pisar on vaatajatele vastu võtta. Ka värvid on mahedad ja teralisus muudab pilti nii, nagu oleks see päriselt filmitud teise maailmasõja ajal, mis toob vaatajad veel rohkem ajastusse sisse. Kiitust väärib ka kaameratöö. Vahel küll ebavajalikult keeruliseks aetult, on mõnes stseenis proovitud midagi uut ja põnevat. Näiteks üks kaader, mis liigub peategelasele lähemale ja seejärel mööda puud üles, kuid selleks liikumiseks tegelikult mingit motivatsiooni ei ole.

Öeldakse, et inimene on sotsiaalne loom. Kuhugi kuuluda on võimas tunne, nagu ka aidata teisi, mille eest on nad sullegi päriselt olemas. Pere on kuuluvustunde algne ja tõenäoliselt esimene vorm. Kuuluda kuhugi on armastada. Aga kui sellest on puudu? Kui seda ei olegi? Nüüdseks kultusstaatuse saavutanud filmid „Ameerika psühho“ (2000) ja „Kaklusklubi“ (1999) tekitavad tunde, et ühiskonnast väljapoole jäävad isikud on peast segi ja tahavad teistele vaid halba. „Rebane“ ilmestab vastupidist. Inimene, ükskõik mis allakäigud eluteel on juhtunud, on võimeline olema südames hea – on võimeline olema siiras.

„Rebane“ on režissöör Adrian Goigingeri neljas, kuid loodetavasti mitte viimane film. Goiginger lavastas filmi oma vanavanaisaga tehtud intervjuu põhjal, režissöör ise oli siis kõigest 15-aastane. Tema vanavanaisa ei olnud nutnud ei oma naise, lapse ega lapselapse matustel, ent kui ta rääkis oma sõbrast ja hingekaaslasest rebasest, voolasid tal pisarad.

Autor: Erik Aart

---

“Rebane” (Der Fuchs, 2022)
Riik: Saksamaa, Austria
Kestus: 1h 58min
Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

Režissöör: Adrian Goiginger
Stsenarist: Adrian Goiginger
Produtsendid: Hana Geißendörfer, Malte Can, Peter Wirthensohn, Thomas Pridnig, Gerrit Klein, Adrian Goiginger, Peter Wildling, Martin Pfeil
Operaatorid: Yoshi Heimrath, Paul Sprinz
Monteerija: Simon Blasi
Helilooja: Arash Safaian
Osades: Simon Morzé, Maximilian Reinwald, Karl Markovics, Karola Niederhuber, Marko Kerezovic jt

Katalaani Jaume Balagueró nimi ei tohiks õudukasõpradele võõras olla – laiemale publikule on ta judinaid pakkunud menuka õõvafilmiseeria „[REC]“ esimeste jagude „[REC]“ (2007) ning „[REC]²“ (2009) režissöörina, samas on tema käe all valminud ka 21. sajandi õudusfilmide latti kergitav, ehkki ilmselt mõneti vähem tuntud krimiõudukas „Head und“ (2011) peaosas Luis Tosariga. Balagueró varasema loomeportfelli põhjal võiks seega (õigustatult) eeldada, et tema uus linateos „Venus“ (2022) on üle prahi õudusfilm. Ongi. Üllatus seisneb aga selles, kuivõrd oskuslikult on režissöör siin erinevate filmižanritega žongleerinud – saalist väljudes pidin tunnistama, et pikemat aega pole ükski õudusfilm pannud mind sedavõrd kinotooli käetugesid pigistama kui „Venus“, kuid koduteel valdas mind hoopis kaif, mida ootaks pigem mõnelt õnnestunud hea-tuju-komöödialt.

„Venus“, ehkki ennekõike korralik õudusfilm, on igati õnnestunud žanrikokteil. Ehk aitas sellele saavutusele vundamenti laduda ka filmi produtsent (samuti ennekõike just õõvafilmide režissöörina tuntust pälvinud) Álex de la Iglesia, kes Balagueró sõnutsi oli tema poole pöördunud ettepanekuga, et mehe järgmine film võiks kuuluda de la Iglesia õudusfilmide antoloogiasse „Hirmu kollektsioon“. Sellesse kuuluvaid ning plaanitavaid linateoseid peab produtsendi nägemuse kohaselt siduma vaid üks element – Kosmiline Õudus. Nii kutsub de la Iglesia aegadeülest õuduste universumit, mille üleloomulike ning inimkonda ähvardavate jõududega antoloogia tegelastel rinda tuleb pista.

Loo, selle ülesehituse ning kõikvõimalike muude loominguliste valikute osas on de la Iglesia andnud Balagueróle ning „Venuse“ stsenaristile Fernando Navarrole aga täiesti vabad käed. Säärane loomepriius pidi autoritele küll meeltmööda olema – filmi vaadates võib tekkida tunne, et produtsendi eeskujul otsustasid ka stsenarist ja režissöör vältida igasuguseid liigseid ettekirjutusi, lastes lool pigem omasoodu areneda. Lõpptulemus on õudusfilmi kohta värskendavalt orgaaniline. Õudusfilmid on sageli hoolikalt konstrueeritud (ehk kunstlikud) žanritooted, kuid nii nagu ühtki elu ei saa ilmselt vaid ühe või teise žanri kitsastesse raamidesse suruda, on samamoodi keeruline sildistada filmi „Venus“.

Film algabki kosmilist õõva tõotava pahaendelise ettekuulutusega suurest varem märkamatust taevakehast, mis peagi päikese varjutavat ning maa pimedusega katvat ning mille saatel kolm naisterahvast oma huku leidvat. Kuid juba esimese viie minuti jooksul võtab film hoopis krimitrilleri tuurid. Loo tõukab käima ebaõnnestunud rööv. Silme ees hägune nägemus paremast tulevikust, on noor klubitantsijatar Lucía (Ester Expósito) võtnud nõuks oma elujärge parandada, varastades ülemuste selja tagant suurema koguse ecstasy-tablette, et need maha müüa. Neiu jääb klubis töötavale allilmapätile vahele ning järgneb verine kähmlus. Raskelt haavatuna õnnestub Lucíal siiski põgeneda ning ainsa turvalise kohana tuleb talle pähe oma õe korter ühes Madridi äärelinna kõrghoones. Juba järgmisel päeval kaob õde jäljetult ning Lucía tunneb kohustust hoolt kanda noore, vaevu kooliealise õetütre Alba (Inés Fernández) eest.

Lugu jätkub tugeva peredraamana, kuid Navarro ja Balagueró, tuues painajalikes episoodides kihthaaval päevavalgele Venuse-nimelise kõrghoone tumedat minevikku, ei lase vaatajal kuni märulist pakatava lõppvaatuseni siiski unustada, et tegemist on õudusfilmiga. Sealjuures laveerib režissöör osavalt erinevate õudusfilmi alamžanritega, segades psühholoogilist õudust kehalisega, võpatushetki räigete, veriste kaadritega. Pinge püsib laes kuni lõputiitriteni.

Balagueró oskab vaatajaid hirmutada, pole kahtlustki, ning koos stsenarist Navarroga väärivad nad tunnustust selle eest, et on suutnud mitmed eriilmelised žanrid toimiva tervikuna tuksuma panna. Siinkohal väärib mainimist ka filmile vürtsi lisav must huumor, sageli just samas kõrghoones elava kolme vanema naisterahva tegelaskujude abil, mis seda žanrite kokteili tasakaalustada aitab, hoides süngemad allhoovused vaataja teadvuses ka rahulikumatel hetkedel.

Kui filmile midagi ette heita, siis vahest seda, et mitmed süžeepöörded on juba filmi keskel võrdlemisi etteaimatavad, mistõttu pakuvad nende paljastamise hetked pigem äratundmisrõõmu kui jalustrabavaid üllatusmomente. Kindlasti on eriti sellistel hetkedel filmi trumbiks pühendunud osatäitmine Ester Expósitolt, kes kooskõlas linateose žanrihüplemisega kehastab filmi alla kahetunnise kestuse jooksul veenvalt otsekui mitut erinevat rolli – eluga pahuksisse sattunud klubitantsijatari, murelikku pereliiget, märulikangelannat.

Oma esimeses filmirollis särab ka noor Inés Fernández, kes võidab teenitult vaataja sümpaatia ning poolehoiu. Vanessa Garde’i filmimuusikat on pahatihti kasutatud ehk liiga tugevate emotsionaalsete reaktsioonide esilekutsumiseks, mis saavutab kohati just vastupidise efekti, kuid Pablo Rosso operaatoritöö leiab võimalusi luua ning ülal hoida pinget ka piiritletud tegevuskohas, nagu üks korterelamu seda on.

„Venus“ on küll inspireeritud kaasaegsele kosmilisele õõvale aluse pannud kirjaniku H. P. Lovecrafti lühijutust „Ulmad nõiamajas“ (mis tänu kirjastusele Viiking verivärskelt ka eesti keeles kaante vahele jõudnud), kuid selle seose eos teadmine võib tekitada petlikke ootuseid. Mindud on siiski täitsa oma rada pidi. Lovecrafti tulihingelistele fännidele serveeritakse algmaterjalile truumat mugandust Guillermo del Toro Netflixi õudusantoloogias „Kurioosumite kabinet“ (2022). „Venus“ pakub see-eest märksa originaalsemat adrenaliinipommi.

Autor: Kristjan Kuusiku

---

“Venus“ (2022)
Riik: Hispaania
Kestus: 1h 40min
Linastub PÖFF26 programmis “Öised värinad”

Režissöör: Jaume Balagueró
Stsenaristid: Jaume Balagueró, Fernando Navarro
Produtsendid: Álex de la Iglesia, Carolina Bang
Operaator: Pablo Rosso
Monteerija: Luis De La Madrid
Helilooja: Vanessa Garde
Osades: Ester Expósito, Ángela Cremonte, Inés Fernández, Federico Aguado, Fernando Valdivielso jt

Itaalias kasvab praegu ligi 60 väikelast vanglates. Naisvangidel, kes on vanglakaristuse ajal sünnitanud, lubatakse ema ja lapse vahelise sideme hoidmiseks kasvatada oma last kuni kolmeaastaseks saamiseni vangla territooriumil. See on argine tegelikkus, millest „Vanglalinnuke“ wesandersonliku pildikeelega lahti rebib ja muinasjutumaalt lunastust otsib.

Peategelane Giacinto (eesti keeles Hüatsint, sest Roos, mis alguses tüdruku tarbeks välja valiti ja mille tulevane isa õlale lasi tätoveerida, ei sobinud poisslapse nimeks) on kasvanud üles vanglas. Aga see ei ole tavaline vangla, see on tema kodu, kus ta oma lapsepõlve veetis, kõndima ja lugema õppis. Giacinto (Adriano Tardiolo) tunneb ennast koduses vanglas nagu kala vees ega suuda vabas maailmas hakkama saada. Ikka ja jälle jookseb ta tagasi turvaliste vanglaseinte vahele.

Itaalia režissööri Andrea Magnani teine täispikk film on loomult värvikirev, koomiline, maagiline, omasoodu ujuv muinasjutt. Karakteersete tegelaste, multifilmilike elementide, vaimukate naljade ja huvitava teemapüstitusega filmil on potentsiaali avada ka vanglalaste teema psühholoogilisemat poolt, mis toetaks välist muinasjutulist vormi, kuid kahjuks on mindud üldise nalja otsimise teed. Kui Giacintot vanglast ära viiakse ja ta lahkuvast bussist, käsi vastu aknaklaasi, vanglaametnikule järele hüüab „Jack, Jack, Jack!“, on see armas referents filmile „Titanic“ (rež. James Cameron, 1997). Siiski jääb arusaamatuks, miks vanglaametnikule selline ameerikapärane nimi on pandud, kui kõikidel teistel tegelastel filmis on kõlavad itaalia nimed. Kui tõesti selle ühe nalja pärast, siis võiks avada ka tagamaad, kuidas sai paksude tumedate vuntsidega itaalia mees endale sellise ebahariliku nime. Peategelase jooksumotiiv on nii pildilt kui montaažilt hämmastavalt sarnane kultusstseenidega filmist „Forrest Gump“ (rež. Robert Zemeckis, 1994). Filmi kõige ohtlikum vang Rocky meenutab nii olemuslikult kui visuaalselt John Coffeyt filmist „The Green Mile“ (rež. Frank Darabont, 1999). Referentsid tuntud filmidele on alati toredad, kui nad on põhjendatud või arenevad edasi, kuid paraku jääb antud filmi puhul mulje, et kogu nali referentsis endas seisnebki. Need mõjuvad ühekordsete ja eraldiseisvatena ega kanna endas loo sügavamat sisu.

Autistlike kalduvustega noormeest Giacintot ei ähvarda vabas maailmas miski muu kui lastekodu poistelt peksasaamine. Ta ei taha ega püüagi toime tulla vanglaseintest väljaspool, kuhu ta on heidetud. Selleks sunnib teda vanglaametnik Jack (Giovanni Calcagno), kes ei saavuta „rumala politseiniku“ imago tõttu isalikku sidet autistist poisiga, mida filmi edasist kulgu arvesse võttes on taotletud. Kõik tegelased vaikiva Giacinto ümber on stilistiliselt hüpernormaalsed, kuid Giancinto mõjub oma käitumises täiesti normaalsena ega ühildu kummagi maailmaga. Jean-Pierre Jeunet’ 2001. aasta filmis „Amélie“ seikleb autistist peategelane samuti muinasjutulises maailmas, kuid sügavama sideme saab ta luua vaid tegelasega, kellega tal on midagi ühist.

Väga vaimukas on stseen, kus Giacinto lõpuks vanglaametnikuna tagasi vanglasse tööle tahab tulla. Automaatsed külje peale avanevad uksed lähevad katki ja Giacintol tuleb tehnilise rikke kiuste vanglasse sisse pugeda. Visuaalselt koomiline ja naljakas ning nauditav ka metafoorilisel tasandil. Samuti nagu 30 aastat järjepanu täpselt samas seisukorras kestvad teetööd sildiga „Meie kõigi heaolu hüvanguks“. Meelde jääb ka peategelase „kangestunud kätega“ jooks, mis on leidlik ja iseloomulik ning filmi lõpuks peategelast defineeriv element.

Küll aga mõjub rabeda ja formaalsena Giacinto finaaljooks kohalikul rahvamaratonil. Kuna peategelase peamine soov kuuluda vanglamüüride vahele saab justkui lahenduse, tuuakse pealiskaudsete vahenditega sisse vahepeal ära unustatud emaliku suhte liin kõige kurikuulsama vangi Rockyga (Nina Naboka). Sellise suhte usutavaks loomiseks oleksin oodanud rohkemat kui arbitraarsete esemete kinkimist, mis hiljem sügavamat tähendust ei omanda. Kuna Giacinto jooks vabaduse suunas toetub varasemale nigelalt ülesehitatud suhtele Rockyga, mõjub finaal kas arusaamatult või klišeena.

Filmi algus on tugev ja lennutab vaataja esimeste sekunditega wesandersonlikku maagilisse ja värvilisse muinasjutumaailma – tempokas, naljakas ja põnev. Sellise hoo ja kuklas hoomatava valupunktiga (vangla jätab inimesele oma jälje) olid minu ootused ehk liiga kõrgeks aetud, et edasise hüpliku voolu ja emotsionaalselt sidumata tegelastega kaasa minna. Filmi keskel vajus lugu fookusest välja ja otsis peavarju värvikate karakterite seast, kuid leidis lõpuks tee leierdatud lõpuni, kutsumata peategelases esile muutust. Kui teie tegelaste suhtes nii nõudlikud ei ole, on tegelikult tegemist südamliku ja humoorika, kõrge fantaasialennuga komöödiafilmiga, mis pimedatel sügisõhtutel mõjub helgelt ja soojendavalt.

Autor: Kristjan Poom

---

“Vanglalinnuke“ (Jailbird, 2022)
Riik: Itaalia, Ukraina
Kestus: 1h 28min
Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

Režissöör: Andrea Magnani
Stsenarist: Andrea Magnani
Produtsendid: Chiara Barbo, Massimo Di Rocco, Andrea Magnani, Luigi Napoleone
Operaator: Yaroslav Pilunskiy
Monteerija: Luigi Mearelli
Helilooja: Fabrizio Mancinelli
Osades: Adriano Tardiolo, Giovanni Calcagno, Nina Naboka, Aylin Prandi, Gianluca Gobbi, Maksim Kostyunin jt