„Atlantis“ – meie igapäevane postapokalüptika

2019. aasta PÖFFi fantaasiafilmide žanrivaliku alt võib leida Ukraina režissööri Valentõn Vasjanovõtši draama „Atlantis“. Süvenemata võib kirjeldusega „fantaasia“ oodata mõnd eepilise võlumaailma kujutamist, siin aga viitab see määratlus pigem ulme spekulatiivsele potentsiaalile. Praeguse aja hoovusele sobivalt on selle filmi spekulatsioon pealtnäha lihtsakoeline ja tagantjärele kõhedust tekitav. Kõhedus tuli tuttav ette seoses Margaret Atwoodi romaani ja…

Read more

„Bombay roos“ – sõna otseses mõttes maaliline vaade elule Mumbais

„Bombay roos“ on India naisrežissööri Gitanjali Rao järjekordne visuaalne ja narratiivne maiuspala. Film on juba varem sel aastal suutnud festivalidel paar auhinda võita ja on nüüd läbi PÖFF-i ka Eestisse jõudnud. Kuigi film võib tunduda mõnele aeglasevõitu, üleliia pungil visuaalsest ja akustilisest sümbolismist ja väga absurdne, tihti meelega, on selle sõnum südamlik, progressiivne, kuid ka…

Read more

„Everybody Wants Some!!“ kui kulgemiskunsti musternäidis

„Everybody Wants Some“ (2016) on Richard Linklateri spirituaalne jätk tema 1993. aastal tehtud kultusfilmile „Dazed and Confused“. Käsitletav film on madala eelarvega mälestusretk kaheksakümnendate Austinisse Texases, kus filmitegija on taas leidnud noored talendid ja loonud keemia, mis ei kustu meeltest. Filmi lummav soe atmosfäär jätab vaatajasse helge tunde ja mõjub kui mõnus meenutus ajast, mil…

Read more

Ei ole piima vanadele meestele. „Vanamehe filmi“ analüüs.

„Vanamehe film“ põhineb YouTube’i videotest alguse saanud Vanamehe tegelaskujul. Ta on roppe nalju armastav vanaisa, kellel on kolm lapselast. Nemad aga elavad linnas ning käivad suviti maal vanaisa juures külas. Oma matsliku karakteri ning üle võlli keeratud nina-kinni-vanaisahäälega on Vanamees saanud noorte inimeste seas väga populaarseks ning omaette kultuuriliseks fenomeniks. Teda on kasutatud nii Eesti…

Read more

„Piitsavars“ – elust kõige kiuste

Venemaa kaasaegse kino tõusvaks täheks peetava Kabardi-Balkaaria režissööri Kantemir Balagovi („Lähedus“) teine täispikk mängufilm „Piitsavars“ võib tal avada nii mõnegi värava teel kõrgustesse. Cannes’i festivalil FIPRESCI preemia ning Un Certain Regard’i võistlusprogrammi parima lavastaja auhinna võitnud linalugu kahe naise kohanemisest teise maailmasõja järgseid verivärskeid haavu lakkuvas Leningradis rabab humaansuse ja naturalismiga, mis mõjuks üllatavalt ka…

Read more

„Lembri Uudu“: õrn vaade taasiseseisvumise taagale.

Eeva Mägi 2017. aastal valminud linateose „Lembri Uudu“ puhul on tegemist lavastatud dokumentaalfilmiga, mis kajastab väljasurevat külaelu Eestis pärast taasiseseisvumist. Möödunud aeg avaneb Saaremaale Pähkla külla jäänud vanade inimeste meenutuste kaudu. Meenutused kerkivad esile, kui külla tuleb tagasi „küla hing“, endine traktorist Lembri Uudu, kellel õnnestus surra just õigel ajal, siis, kui elu veel käis….

Read more

Tapja reserveeris üheksa istekohta – kas ühe ka sulle?

Agatha Christie „Ja ei jäänud teda ka“ on Giuseppe Bennati lavastatud giallo „L’assassino ha riservato nove poltrone“/ „The Killer Reserved Nine Seats“ (1974) näol saanud järgija, mis paneks austatud sulesepa end tõenäoliselt hauas ümber pöörama. Heas krimiloos mängib loogika olulist rolli, selles filmis ei näita teravat mõtteosavust ega heade otsuste langetamise võimet tegelastest paraku keegi. Kes on kursis…

Read more

„Nuga südamesse“ – empaatiline krimitriller, mis viib vaataja homopornotööstuse kuldajastu videvikku

Yann Gonzaleze teine täispikk lavastajatöö „Nuga südamesse“ (2018) on ühtaegu austust avaldav kaabukergitus 70ndate ja 80ndate giallo’dele kui ka nende vaimukas paroodia. Film eristub nn neo-giallo’de laines (nt „Amer“ (2009), „Berbeeria helistuudio“ (2012), „Neoondeemon“ (2016)) kui kaastundlik pilguheit 1970ndate Pariisi homopornotööstusele ja selle asukatele. Termin giallo tähendab itaalia keeles „kollane“. Omapärase žanrimääratlusena jõudis sõna kasutusele 1930ndate Itaalias välja antud…

Read more

Rainer Sarneti postmodernne „Idioot“

Rainer Sarneti Dostojevski-aineline „Idioot“ ei ilmunud 2011. aastal kinolinadele päris pretsedenditu ekraniseeringuna. Filmina on vene kirjanduse suurteost adapteeritud ka varem, kuigi märkimisväärsemad näited jäävad juba 1950. aastatesse, sh ka ehk tuntuim, Akira Kurosawa versioon.[1] Sarneti lähenemine kerkib aga eelnevate adaptatsioonidega võrreldes küllaltki esile. Nimelt võiks selle (küll ekstreemse näitena) paigutada ka „Idioodi“ teatrikohanduste nimekirja. Sarnet seob…

Read more

„Tõest ja õigusest“ ja autoritruudusest

Ma pole kindel, kas minu vastumeelsus A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ vastu tuleneb liiga varajasest tutvusest või ongi Vargamäe rahva toimetused liiga mõtlikud ja kuivad. Sotsiaalmeedias levis Tanel Toomi ekraniseeringu esimesel nädalal kogemusi linastusel nutvatest täismeestest ja nuuksumist oli kuulda ka minu külastuse ajal. Ilmselgelt on tegemist märgilise filmiga eesti kultuuriloos, sest „Tõde ja…

Read more