„Everybody Wants Some“ (2016) on Richard Linklateri spirituaalne jätk tema 1993. aastal tehtud kultusfilmile „Dazed and Confused“. Käsitletav film on madala eelarvega mälestusretk kaheksakümnendate Austinisse Texases, kus filmitegija on taas leidnud noored talendid ja loonud keemia, mis ei kustu meeltest. Filmi lummav soe atmosfäär jätab vaatajasse helge tunde ja mõjub kui mõnus meenutus ajast, mil kulgemine oli veel võimalik.
Filmis puudub pinge, konflikt või lihtsamalt öeldes draama – koostisosa, mis tavaliselt käitub kui filmi katalüsaator. Linklater endale omaselt otsustab lool kulgeda lasta: film räägib noorest pesapallurist Jake’ist, kes on gümnaasiumi seljatanud ja suundub ülikooli, et teha sporti, leida armastus ja panna pidu. Teda ootab ees kirju meeskond. Linklateril on õnnestunud maalida vägev pilt spordimeeskondade iseloomulikest veidrikest, vürtsitades tegelasi ajastu eripäradega. Eeskätt kogeme filmi peategelase Jake’i kaudu, kes läbib rebasena meeskonna siirderituaale, et võtta vastu kolme päeva pärast algav ülikoolielu.
Jake toimibki vaataja jaoks kulgemispartnerina: Linklater oskab leida sisu argisest ja selle näiliselt tühisest ainest. Tema esimene film „Slacker“ (1990) ilmutas sellist eripärast inimlikku tunnetust, mida keegi ei ole veel suutunud matkida. Tema triloogia „Before …“ on imeline näide sellest, kuidas siiras pilguheit inimeste igapäeva võib vahel mõjuda tõelisemalt kui ükski pingutatud emotsioon või eepiline lugu, mis väärtustab hetke asemel kogu elu.
Kulgemises on emotsioon vahetu, seda ei survesta üksi filmitehniline võte, see säilitab distantsi objektiga. Ometi loob Linklateri käsitlus ja inimlik tunnetus kontakti, vaataja ei näe kinolinal tegelasi, vaid kuuleb ja tunneb ära sõbra. Linklateri filme vaadates tajud, et ta ei sunni oma seisukohti peale, vaid laseb sündmusel, sõprusel või armastusel juhtuda. Kulgemiskunsti võib vaadelda kui taoistlikku arusaama: hetked tulevad ja selles lõputus kaoses valitseb ainult olemine. Ka Artur Alliksaar on väljendanud seda ideed, kirjutades: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.“ Vahest viimane võtabki kõige täpsemini kokku tunnetuse, mis läbib Linklateri filme.
See kehtib ka „Everybody Wants Some!!“ kohta. Filmi sündmustik leiab aset kolmel ülikooli alguse eelsel päeval. Kaheksakümnendate Texasest kumab läbi hipikultuuri sugemeid ja rõõmu – Linklater tabab vahetult ajastu zeitgeist’i. Filmist aimub ka režissööri enda idealiseeritud mälestusi tollest ajast. Linklateri filmid on alati põimitud isikliku tajuga ajast ja ruumist, nõnda ka „Everybody Wants Some!!“.
Peab tõdema, et ülimalt mõnus on vaadata filmi, milles puudub pretensioonikas taotlus olla sügav ja tegemist on pigem atmosfääriloomega, kus tugevuseks on trupi mäng – värvikad tegelased, kes õrnalt kraabivad stereotüüpilisi vorme. Režissöör soovib näidata midagi lihtsat ja puhast. Sõprus, pidu ja armastus on filmi tuum, mille tabamine on nii vahetu, et märkamatult saab film läbi, pärast aga tekib õrn kurbus – midagi siirast lõppes.
Film on visuaalselt sama soe ja lihtne, aga ometi on õhus alati midagi erilist. Kergelt ülespuhutud tegelased ja sündmused jäävad siiski väga usutavaks. Vahest selle elemendi poolest on film kõige enam võrreldav vaimse eelkäijaga „Dazed and Confused“. Mõneti mõjub film väga idealistlikuna: Linklater justkui heietaks millestki, mis on üldse kadunud või vähemalt tema enda jaoks kadunud, aga ometi ei muutu ta nostalgitsevaks. Austin Texases ei saa enam iialgi selliseks, nagu see tollal oli, ja režissöör kannab kõvasti hoolt, et ajastu saaks tema tunnetuse järgi tõetruu maigu.
Vahetu arusaamisega ajastust, tegelastest ja kulgemisest pakatav linateos on mõnus vaadata. Filmis puudub punnitatud tahe olla midagi enamat, kui ta on. See on nauditav pilguheit aega ja ruumi, kuhu pole ise sattunud, aga kui peaks, siis sooviks, et need oleksid just needsamad inimesed, kellega koos ülikooliaastad vastu võtta. Vahest on teos liiga vähe tähelepanu saanud: võib uskuda, et selles peitub sama suur kultuslik potentsiaal nagu filmil „Dazed and Confused“.
Autor: Johannes Magnus Aule