See värske Taani komöödia räägib loo Gutterbee-nimelisest USA väikelinnast, mida on tabanud suurem immigratsioonilaine. Linna kardetuim mees Jimmy Jerry Lee Jones Jr. (W. Earl Brown) tahab santi olukorda päästa, samas ajab ta linnast välja kõiki, kes ei kuulu gruppi „valge ameeriklane“. Draama lükkab käima saksa vorstikestele pühendunud Edwardi (Ewen Bremner) kolimine Gutterbeesse. Ta leiab kaaslaseks lindprii Mike’i (Anthony Starr) ning üheskoos hakkavad nad tagurlikku linna rajama saksa vorstirestorani.
„Gutterbee“ on üles ehitatud totrate tegelaste najale: varem mainitud vorstientusiast Edward, kauboi ja lembelaulikust gangster Jimmy ning tema hädine poeg Hank (Joshua Harto), linna šerif T.J. Brown (Chance Kelly), kelle kinnisidee on oma juuksepiiri taganemine, ning peategelane Mike, kes on vabanenud vanglast suurte lootustega hakata ausaks meheks.
Filmi kummalist tutvustust lugedes tekkis tunne, et tegemist on uue suurepärase Taani komöödiaga ning ootused olid kõrged, kuid huumor jäi seekord kahjuks magedaks. Suure kinosaali väljamüüdud seansil oli terve filmi jooksul kuulda paari naerupahvakut, kuid kõik muud pressitud naljad, mida filmis oli meeletult palju, kukkusid läbi. Komöödiat polegi lihtne teha ning „Gutterbees“ olid naljad täiesti valesti ajastatud, pidevalt korduvad ning hea koha pealt ära lõigatud. Vorstinalju oli väga, väga palju!
See-eest oli läbikukkunud huumori taga huvitavalt kirjutatud originaalne väga südamlik lugu ning ühiskonnakriitika tabas õigeid kohti. Eriti huvitav oli vaadata, kuidas režissöör Ulrich Thomsen on ette võtnud usutemaatika. Üks pahategelane on vaimulik Luke Hosewall (Clark Middleton), kes korraldab linna kirikus rahakogumisüritusi ning hakkab sihikindlalt püüdma vorstirestorani hävitada, kui avastab, et see temalt kliente röövib. Iseloomult karm ja sihikindel, kuid välimuselt kääbuskasvu, püüab Luke oma vastaseid hirmutada, kutsudes neile peale jumalaviha. Mehe eesmärk aga on puhtalt materiaalne ning igas situatsioonis jääb Luke naerualuseks.
Peale huumori ülesehituse tekitas küsimusi filmi stilistika. Mõne stseeni puhul on Thomsen valinud veidi sitcom’ile omase lähenemise, kaamera kihutab ja kõigub tegelaselt tegelasele ning isegi öösiti on kõik tegelased korralikult välja valgustatud. Seega dramaatilist efekti pole ta proovinud tekitada. Need kaadrid on aga kõrvu äärmiselt dramaatiliste kaadritega linnas tegutsevast kukest, mõned ilusad looduspildid veel lisaks. Silma torkab suur ebakõla ning lõpuks jääbki mulje, et kontseptsioon ei ole kinolinal nii õnnestunud, nagu tegijad võisid vaimusilmas ette kujutada.
Põnev on „Gutterbee“ juures see, et kogu ühiskonnakriitika, mis sealt läbi kajab, on väga aktuaalne, kuigi filmi tegevus leiab aset paarkümmend aastat tagasi. Thomsen ise on maininud, et kõik filmi tegelased põhinevad inimestel, kellega režissöör on päriselus kokku puutunud. Kindlasti tunneb ka vaataja ära mingeid stereotüüpe ning ilmselt kõik näevad Jimmy tegelases praegust USA presidenti.
Autor: Inger Põder