Silt: ühiskondlikud teemad

  • „Perekond“ – kui noored austraallased lähevad Ukrainasse madalaeelarvelist komöödiat tegema

    „Perekond“ – kui noored austraallased lähevad Ukrainasse madalaeelarvelist komöödiat tegema

    Filmi „Perekond“ sünnilugu on sedavõrd põnev, et vääriks ehk omaette filmigi. Esiti oli tegemist 2015. aastal valminud samanimelise lühifilmiga samadelt Austraalia tegijatelt – stsenarist Tom Swinburn ja lavastaja Jayden Stevens. Sellest täispika debüütfilmi tegemiseks seadsid nad endale ambitsioonika sihi minna väikese võttemeeskonna ja vähese rahaga Ukrainasse, et lugu seal endile võõras keeles kohalike amatöörnäitlejatega linti võtta. Tulemus on veider lanthimoslik tragikomöödia suurest üksildusest ning sellest, milleks inimesed on valmis, et seda leevendada.

    Emerson (Pavlo Lehenkyi) on eraklik ukrainlane, kes on otsustanud emotsionaalset lähedust otsida võrdlemisi omapärasel viisil, luues endale võltsperekonna. Ema, isa, vend, õde ja onu pole enamat ega vähemat kui amatööridest kohalike näitlejate trupp, kellele järjekordsel kokkusaamisel ulatada pihku imala dialoogiga paberilehed – stsenaarium, millest rangelt kinni pidades puhutakse elu sisse pühadeaegsetele perekondlikele interaktsioonidele, mida Emerson ka diletantliku pühendumusega videolindile jäädvustab.

    Täispika produktsiooni tarbeks ühendasid Swinburn ja Stevens käsikirja kirjutamisel jõud ega vaevu, õigustatult, Emersoni püüdlustele selgitavat tausta pakkuma – vaatajaile ei põhjendata, miks on mees otsustanud perekondlikku lähedust kunstlikult luua. On üksildane Emerson elanud üle mõne isikliku tragöödia? Pelgab ta, et on sotsiaalselt liiga ebakompetentne (mida tema kohmetus isegi filmi rõhutatult kohatu ja kohmetu dialoogi taustal aimata lubab)? On see Ida-Euroopa trööstitus (millele läbivalt viitavad nii kunstniku- kui ka kaameratöö)? Kombinatsioon neist kõigist?

    Stsenaristide otsus üht kindlat põhjust väga selgelt mitte välja joonistada on filmi tugevus, andes ekraanil toimuvale universaalse mõõtme. Ehkki enamik kunstlikust perekonnast ei näi kogu ettevõtmise juures hoolivat enamast kui rahast, millega Emerson nende teenuste eest tasub, on tema nooremat õde kehastav neiu (Liudmyla Zamidra) temaga sarnasemas seisus, kui esiti võiks arvata. Kogu trupist kõige improvisatsioonialtim, ei piisa talle Emersoni konstrueeritud reaalsusest. Tema vahetu olek ning suutmatus Emersoni malli järgi painduda raputavad peagi kummalist kooslust, kuni Emerson leiab end uuest rollist. Omaloodud pere kiidetud ning püüdliku poja kehastamise järel tuleb tal ühtäkki astuda nooremat õde kehastanud neiu isa kingadesse, mängides seejures ka abikaasat neiu emale Christinale (Tetiana Kosianchuk). Sündmuste kulg pöörab Emersoni senise elukorralduse täielikult pea peale, pannes nii teda kui ka vaatajat mõtisklema perekonna tähenduse üle – rollide ootamatu muutus näitab, milliseid erinevaid tühimikke võib inimene teise elus täita postindustriaalse, suurperest võõrandunud tuumpere mudeli raames.

    „Perekond“ on väga veider, peavoolu komöödiaist kõrvale kalduv linateos, mis toonilt meenutab Jim Hoskingi absurdset õuduskomöödiat „Rasvane kägistaja“ (2016, film linastus ka tolle aasta PÖFF-il), ainult ilma rõvedusteta. Poosilt ja maneeridelt, ei tee tegijad isegi saladust, on film võrreldav Kreeka uue laine kõige kaugemale jõudnud režissööri Yorgos Lanthimose loominguga. Kuidas anda professionaalsete kogemusteta ning väga erineva taustaga liikmetest (mh hambaarst ja administraator) koosnevale näitetrupile, veel keelebarjääri silmas pidades, juhiseid dialoogi isepäraseks esituslaadiks, et see haakuks filmi üldise atmosfääriga? Tuleb korraldada inspiratsiooniks ja lähtepunktiks Lanthimose oskuslikult žanreid põimiva absurdikomöödia „Homaar“ (2015) ühisvaatamine ning paluda näitlejail samasugust tooni tabada, paljastas stsenarist Swinburn filmi PÖFF-i linastuse järel toimunud küsitlusvoorus. Näitlejad said soovitule pihta ning nende emotsioonitu, justkui automatiseeritud ning elust võõrandunud esitus aitab filmi omamaailma loomisele väga palju kaasa.

    Nappide vahenditega tehtud, kuid tõhus kunstnikutöö aitab tegelasi avada – võta või võrdluseks Emersoni värvitu, ilmetu korter ning Christina roosades toonides barokselt ülepakutud magamistuba. Lisaks stsenaristi rollile täitis Swinburn filmi valmimisel ka operaatori osa. Ta kaameratöö näitab tegelasi tihti kui oma keskkonna produkte ja vange, raamituna samadesse justkui ajast maha jäänud kortereisse või trööstituisse linnamaastikesse. Väidetavalt sai kogu filmi idee (ka eelnenud lühifilmi idee) alguse teraapiavormist, kus võõrad üksteisele perekonda kehastavad.

    Stevens ja Swinburn ei jää õnneks oma looga kindlasse formaati kinni. Perekond on keeruline üksus ning läbi absurdi ja veidra huumori suudab režissöör Stevens just seda aspekti rõhutada – Emersoni skriptitud perekondlikes kogunemistes leidub kübeke realismi just neil hetkil, mil ettekirjutusist kõrvale kaldutakse. Kui tihti ikka mõni suur tähtpäev täpselt plaani järgi läheb? Emersongi harjub filmi teises pooles uut perekondlikku rolli täites vaba vormi ja improvisatsiooniga, muutudes vaataja silmis hetk-hetkelt inimlikumaks. Komplekssus on midagi, mida peresuhetes hinnata, mitte peljata – see muudab need palju tänuväärsemaks.

    „Perekond“ ei paku midagi rabavalt uut – eeskujusid kantakse käiseil –, kuid materjali ja teostuse kooslus on põnev ning mõjub eksootiliselt. Tegijate otsus teha film endi jaoks võõras riigis ning võõras keeles on kindlasti ära tasunud – see kumab mõneti läbi ning mõjub värskelt. Algtõuget silmas pidades oleks nad võinud minna kergemat teed, kuid „Perekond“ on sellevõrra rikastavam kogemus, et kõike otseselt lahti ei seletata. Nagu tihti ei ole meile pereliikmed üheselt mõistetavad (on inimene eneselegi?), õpib vaataja filmi tegelasi tundma tasa ja targu, justkui katse-eksituse meetodil. Sellised ju perekondlikud suhted sageli ongi.

    Autor: Kristjan Kuusiku

  • „Marionett“ – aus ja kaasahaarav vaade Mexico City allilma

    „Marionett“ – aus ja kaasahaarav vaade Mexico City allilma

    Tänavuse PÖFFi põhivõistlusprogrammis linastunud Mehhiko film „Marionett“ on kaasahaarav krimidraama, milles rulluvad lahti nii romantilised suhted, keerulised elukäigud kui ka Mehhiko ühiskondlikud probleemid. Tõsi küll, omamata teadmisi Mexico City elukorraldusest ning sealsetest sotsiaalsetest normidest, võib filmi sisu Eesti vaatajale veidi kaugeks jääda, kuid tugeva filmielamuse annab teos sellegipoolest. On põnev, on hirmus, on ilus ja ilmselt poetab nii mõnigi saalis istuja pisara.

    „Marionett“ on režissöör Álvaro Curiel de Icaza kolmas täispikk mängufilm. Tema debüütmängufilm „Acorazado“ ilmus aastal 2010 ja kandideeris Mehhikos parima stsenaariumi auhinnale. Võrreldes paljude teiste selle aasta PÖFFi filmidega (ka samuti põhiprogrammis linastunud Kreeka filmiga „Laura Durandi veider tagaajamine“) on „Marionett“ stsenaariumi poolest sidus ja pingestatud – üks sündmus viib teiseni, igale hingetõmbepausile järgneb uus peadpööritav episood. Selline läbimõeldud ja vaatajale mõistetav jutustamine oli PÖFFi tänavuses kavas pigem haruldane nähtus.

    „Marioneti“ keskmes on Kuuba näitleja Ernesto (Rafael Ernesto Hernandez), kes on tulnud Mexico Citysse oma oskustega läbi lööma. Saatus aga tahab teisiti ning nii kohtub ta metroos kerjuse Beleniga (Fátima Molina). Kõik ei ole aga sugugi nii nagu paistab. Selgub, et kaunis Belen töötab hoopis suurema üksuse jaoks, mis hoiab linna kerjuseid oma võimu all ja kogub nende teenitud raha endale. Ernesto kutsutakse kerjajatele näitlemistunde andma, et ta neid usutavamaks vormiks, samal ajal hakkavad aga Ernesto ja Beleni vahel tekkima tugevad tunded.

    Selles filmis ei olegi miski kunagi nii, nagu esmapilgul tundub, ning pöördeid mahub veidi alla kahetunnisesse linateosesse palju. Samuti on eripalgelised tegelased, keda on keeruline hea ja halva alla liigitada, sest nendes põimuvad niivõrd erinevad maailmad. Vaataja tunneb neile kaasa ning mõistab nende otsuseid, ka kõige raskemaid. Filmi teeb eriliseks selle sotsiaalne kontekst, sest metroos toimuv ja kerjajate igapäevaelu ei ole see, mis Mehhikos kedagi kuigivõrd paeluks – pigem on see teema, millest ei räägita ega huvituta. Seda enam on imetlusväärne režissööri Álvaro Curiel de Icaza ja produtsendi Gabriela Gavica (ja teiste meeskonnaliikmete) julgus ning visadus tabuna vaadeldava teema avamisel. PÖFFil toimunud maailma esilinastusel tunnistasid autorid, et aastaid said nad eitavaid vastuseid, kuna nende idee lihtsalt ei läinud kellelegi korda. Aastatepikkune töö ja järjepidevus viisid aga viimaks teostuse ja eduni: pärast linastust jäid saali särasilmsed ning emotsioonidest tulvil inimesed, kel jagus nähtu kohta vaid positiivseid sõnu.

    Visuaalselt poolelt on „Marionett“ naturaalne ja traditsiooniline – efektikaadreid ega kiiret montaaži ei näe. Küll aga näeb ja tajub hästi keskkonda ning atmosfääri, kus tegevus toimub. Ja tegelikult parem ongi, sest selline rahulik pildikeel võimaldab vaatajal olla koos tegelastega ning keskenduda nende emotsioonidele ja läbielamistele.

    Segaseid tundeid võib tekitada filmi lõpp – tooni ja emotsiooni poolest eristub see ülejäänud filmist ning mõjub veidi ootamatult. Küll aga ei tähenda see, et film või selle lõpp oleks kuidagi kehv. Vastupidi. Siinkohal saabki vaataja üllatuse osaliseks ning võib nähtut oma tunde järgi tõlgendada.

    Režissöör Álvaro Curiel de Icaza on saavutanud oma eesmärgi ja toonud vaatajani kaasahaaraval ja emotsionaalsel kujul Mexico City pahupoole. Tema stiil on realistlik. On tunda, et otsused on langetatud loo jutustamise huvides ning läbimõeldult. „Marionett“ haarab vaatajat omapäraste tegelaskujude ning uudse keskkonna ja teemaga. Isegi kui sotsiaalsed teemad niivõrd huvi ei paku, toimib „Marionett“ väga hästi ka draama ja krimifilmina, mistõttu sobib see laiemale vaatajaskonnale. Film paneb vaataja endaga koos tunnete karussellil keerlema ja tegelastele kaasa tundma. Ja olgem ausad, seda üks hea film pakkuma peakski!

    Autor: Pilleriin Raudam

  • „Kaja“ – kuidas veedate selle aastalõpu pühadehooaja?

    „Kaja“ – kuidas veedate selle aastalõpu pühadehooaja?

    Islandi stsenarist-režissööri Rúnar Rúnarssoni eksperimentaalne kollaaž „Kaja“ (2019) koosneb 56 lühikesest vinjetist, pakkudes läbilõiget pühadeajast saareriigis – jõulude-eelsest saginast kuni uue aasta esimese aovalgeni. Vinjetid on lühikesed – filmi kestus 79 minutit tähendab, et keskmiselt kestab vinjett vähem kui poolteist minutit. Neid ei seo ühtne narratiiv ega ühised tegelased, üksnes aeg ja ruum, milles need miniatuursed lood aset leiavad, ning stiil, millega neid audiovisuaalselt esitatakse. Siinkohal on kerge tõmmata just operaatoritöö ilme poolest paralleel Roy Anderssoni „inimeseks olemise“ triloogiaga. Ometi mõjub „Kaja“ mõneti hoopis Rootsi vanameistri loomingu antiteesina.

    „Kaja“ stseenide lühike kestus võimaldab vaatajail kiiresti Rúnarssoni julge lähenemisega haakuda – ei lähe kaua, kuni saab selgeks, et episoodidel puudub selge temaatiline lõim ning neid populeerivaid inimesi seob omavahel vähe peale geograafilise ning ajalise ruumi. Kui jõuabki kohale, et filmil igasugune narratiiv puudub, pole see enam oluline: režissööri ning tema võimeka meeskonna töö on lummav. Rúnarssoni ihuoperaatori Sophia Olssoni kaameratöö on staatiline, kuid filmi vaadates ei mõju see kordagi piiranguna – üldplaane ning laia sügavusvälja rakendatakse maksimaalselt, et määrata või nihestada lühikese aja jooksul ekraanil viibivate tegelaste omavahelised jõustruktuurid ning emotsionaalne kese. Ühes episoodis sõidab töödejuhataja autoga ehitusplatsile, suurhoone vundamendi ladumiseks kaevatud pirakasse auku. Lavastaja ning operaator hoiavad vaataja tähelepanu üha läheneval suuremaks muutuval autol, kuni mees sõidukist väljub. Ta kuuleb näiliselt ainsa objektil viibiva töötaja käest, et töötajad said juhi rahadega šlikerdamisest haisu ninna ning streigivad. Halbadest uudistest teavitav ehitusmees figureerib kaadris objektijuhist kõrgemal augu serval, talle ülalt alla vaadates, muutes esialgu tähtsana näiva ülemuse manitsused tööd jätkata naeruväärseks. Hoolikalt komponeeritud kaadrid ja misanstseen ning tegelaste ümber olevat ruumi venitavad rakursid rõhutavad inimeste suhet keskkonnaga, milles nad viibivad.

    Stiiliainest on ammutatud Roy Anderssoni „inimeseks olemise“ triloogiast. Kui olete näinud filme „Laulud teiselt korruselt“ (2000), „Teie, kes te elate“ (2007) ning „Tuvi, kes istus oksal ning mõtiskles eksistentsi üle“ (2014), siis võite aimata, milline lähenemine on valitud. Monteerija Jacob Secher Schulsingeri panust filmi õnnestumisse on raske üle hinnata. Just tema puhus elu sisse Ruben Östlundi auhinnatud linateostele „Vääramatu jõud“ (2014) ja „Ruut“ (2017) ning siin aitab tema tempokas ja hüpnootiline rütm vaatajail kergesti filmi eksperimentaalsuse ja stiiliga harjuda. Sigur Rósi fännide kõrvu rõõmustab muusika: Islandi postrokk-ansambli pikaaegse multiinstrumentalisti Kjartan Sveinssoni tonaalsed kõlamaastikud seovad ülejäänud filmi elemendid tervikuks.

    Emotsionaalselt pakuvad Rúnarssoni põgusad pilguheidud kaasaegsete islandlaste ellu nii südantlõhestavaid pisteid (muuseumitöötaja puhastab eksponaatide klaaspindu ning murdub, saades ekskallimalt telefonikõne teel teada, et too lapsed endale jätab) kui ka naerutavaid vahepalu (mees soovib viisakalt maja ees parkida, kuid satub soovimatult peategelaseks Facebooki otsevideopostitusse, milles tema järel sõitnud naine teda kaks korda mõtlemata šovinistiks tembeldab), sekka omajagu törts musta huumorit (naine üritab oma emast ja pojast surnuaial head fotot saada, samal ajal kui vanaema langeb heietusse, kuidas varsti ta ise, siis lapse ema ja kunagi ka laps sinna maetud saavad). Kuigi otsest temaatilist läbijoont lugudel ei ole, ei tee lavastaja saladust sellest, mida näeb ühiskonna valupunktidena: töötajate ekspluateerimine ning suurenev ebavõrdsus leiavad korduvalt kajastamist. Ka muutuvad ajad mõlguvad tal meeles. Ühes tabavas stseenis joonistub see eriti hästi välja, kui käputäis inimesi on kogunenud suurhoone põlemist vaatama. Vanaisa jutustab lapselapsele, kuidas ta kunagi vanaemaga, kui nad noored olid, selles põlevas majas tantsis, samal ajal kui tüdruk hoone hukku oma telefonikaameraga jäädvustab. Omanik ei soovinud maja renoveerida, sest see olevat liiga kallis – odavam on Poolast valmismaju hankida. Paar minutit fikseeritud kaadrit, lühike dialoog, ja rohkem polegi vaja, et kujutada aastakümnete möödumist ja väärtuste nihkumist. Sealjuures ei ole režissöör sugugi sõrme viibutav ega manitsev ning ei moraliseeri. „Kaja“ ei ürita rääkida inimkonnast, kasutades selleks suuri žeste. Seda ehk võib pidada üheks suureks erinevuseks võrreldes Roy Anderssoni loominguga, mille tableaux vivants on Rúnarssoni kollaaži kõrval väga kunstlikult rõhutatud, täidetud teatraalse absurdiga, tegelased surmkahvatuiks grimeeritud. Kui Andersson aktsentueerib elu sürreaalsust kunstlike vahenditega, et teha grand statement inimkonna kohta, siis Rúnarsson näitab elu absurdsust läbi realismi prisma – suurt osa „Kaja“ vinjettidest võib ekslikult suisa dokumentaalkaadreiks pidada. See lisab filmile harukordset siirust, mistõttu jällegi vähesed episoodid, mis mõjuvad lavastuslikumalt, tõusevad üldpildis isegi liialt esile: eelmainitud episood parkimisel tekkinud segadusest on eraldi seisvana „Kaja“ üks naljakamaid klippe, tervikus aga nõrgemaid lülisid.

    Siiski tuleb seda filmi kogeda tervikuna, vinjettide mõju seisneb üksnes nende koosesituses, selles, kuidas mosaiigitükid kõik oma kohale langevad. Täis vaikset imetlust kõigi nende inimeste vastu, kes ekraanilt läbi käivad, on „Kaja“ suur lepitaja – see mõjub katartiliselt, sõlmides rahu vaataja ja elu vahel. Mitmes keeles on üritatud sõnaga väljendada aukartustäratavat tunnet hetkel, mil inimene taipab, et kõigil teda ümbritsevatel inimestel on sama värvikas ja kirev elu kui tal endal, et iga inimene on siiski oma huvitava loo peategelane, mitte üksnes kõrvaltegelane tema loos. „Kaja“ vinjettides esitatud väikeste inimlike puutepunktide kumulatiivne mõju on sama.

    Autor: Kristjan Kuusiku

  • „Bombay roos“ – sõna otseses mõttes maaliline vaade elule Mumbais

    „Bombay roos“ – sõna otseses mõttes maaliline vaade elule Mumbais

    „Bombay roos“ on India naisrežissööri Gitanjali Rao järjekordne visuaalne ja narratiivne maiuspala. Film on juba varem sel aastal suutnud festivalidel paar auhinda võita ja on nüüd läbi PÖFF-i ka Eestisse jõudnud.

    Kuigi film võib tunduda mõnele aeglasevõitu, üleliia pungil visuaalsest ja akustilisest sümbolismist ja väga absurdne, tihti meelega, on selle sõnum südamlik, progressiivne, kuid ka natuke kurvameelne.

    Filmis on meeletul hulgal tegelasi ja igaühel neist on jutustada oma lugu. Juba alguses poetatakse vaatajale väikeseid inforaasukesi, mille meeldejätmine end filmi jooksul mahlaselt ära tasub, kui paljude tegelaste saatuseniidid üllataval viisil kokku jooksma hakkavad. Aga kui pidevalt tähele ei pane, siis võib järg käest libiseda, sest film vahetab tihti perspektiivi, soovides käsitleda võimalikult palju probleeme erinevatest vaatenurkadest.

    Loo üks peategelane on Kamala, noor hindu neiu, kes noorema õe ja invaliidist isaga on põgenenud Bombaysse (nüüd tuntud kui Mumbai), et Kamala sunnitud abielu küüsist päästa ja uus elu leida. Teine on Salim, muslimist noormees, kes on väga südamlik, aga kelle moraal on keerukate olukordade tõttu kannatanud. Kamala soovib uut ja vaba elu, tihti unistades keelatud armastusest ja kõikide murede eest ära lendamisest. Salim leiab end aina hädisematest ja hädisematest situatsioonidest, kuid sisimas soovib ta olla tugev ja rikas matšomees nagu üledramatiseeritud superstaarid Bollywoodi filmides, kes alati pahadele vastu lõugu annavad ja oma kallima päästavad. Aegamisi Kamala ja Salim armuvad ja see kõik saab alguse roosidest.

    Filmi teised tähtsad rollid on Kamala noorem õde, Tara, tema kurttumm sõber ja Tara inglise keele õpetaja, kes on üks toredamaid tegelasi filmis tänu oma naljadele ja ka südamliku loo tõttu. Tema kasvatabki aias roose ja aitab tahtmatult kokku tuua Kamala pere, Tara sõbra ja ka Kamala ning Salimi. Roosid on ka justkui omaette tegelased ja me näeme üllatavalt palju filmi tegevusest esmaisikus, läbi rooside „silmade“.

    Film mängib palju vaataja ootustele, eriti kui oled varem Bollywoodi filme näinud. Tihti parodeeritakse sealsete filmide stereotüüpe, kuid samas näidatakse üles armastust India kultuuri ja rahva vastu. Muidugi ei tähenda see, et film kardaks olla poliitiline. Lugu toob esile väga tõsiseid probleeme, olgu tegu hindude ja islamiusuliste vaheliste konfliktidega, lapstööjõuga, naiste kohtlemisega, korruptsiooni või tsensuuriga. Film ei anna probleemidele kindlat lahendust, pigem paneb see nendele probleemidele mõtlema. Näiteks lapstööjõud pole töötades ilmselgelt parimates tingimustes, aga valitsus, kes proovib lapstööjõu kasutamist vähendada, on täis korrumpeerunud politseinikke, kes lapsi hirmutades taga ajavad, et nad kinni püüda ja ümberõppeasutusse viia. Kumbki pool pole täiuslik, kuni ei tagata inimese heaolu.

    Tugev rõhk on filmis helil ja muusikal. Helidisain on suurepärane ja samuti muusikavalik, mis alati sulandub hästi loos parasjagu toimuvasse ja selle meeleolusse. Tihti tuleb muusika kas tänavalt ja seal muusikat mängivalt rahvalt, kes parajasti pidutseb, vinüülplaadilt või telekast – alati suudetakse see looga integreerida. Filmi muusika võib väga meeldida neile, kel kas või väikegi huvi idamaise muusika vastu.

    Kuna tegu on animatsiooniga, siis on väga tähtis osa visuaalil. See on üldjuhul suhteliselt hea. Stiil on lihtne ja maaliline ning muutub pidevalt, kui fookus tegelaselt tegelasele nihkub ja kui tegelased fantaseerima hakkavad. Kamala näeb kõike väga poleeritud ja traditsioonilises, kuid fantastilises stiilis. Salim näeb tihti asju sellises stiilis, nagu on suurem osa filmist, aga tegelaste välimus ja monteerimise stiil on väga üle dramatiseeritud ning Bollywoodi action-filmide laadis. Tara õpetaja näeb kõike mustvalge ja vanamoodsana, nagu olid asjad tema nooruses, ning roosid näevad kõike esmaisikus läbi roospunaka kuma.

    Vahel on tunda probleeme stiili hoidmise ja kaadrisagedusega. Lugu ennast puudused eriti ei häiri, sest narratiiv on kogu aeg huvitav. Muidugi, kui olla Disney, Don Bluthi või Miyazaki toodetud poleeritud animatsiooni armastaja, hullumeelne kõrge kaadrisagedusega sakuga-fänn või tulihingeline arthouse’i jumaldaja, võib film väikese pettumuse valmistada, aga tuleb meeles pidada, et filmi kallal töötas 60 kunstnikku tervelt poolteist aastat ja tulemus on üllatavalt hea. Siiski soovitan hinnata filmi pigem loo ja sõnumi pärast, sest visuaalselt ei paku film midagi, mida poleks varem loendamatuid kordi lühifilmides silmatorkavamalt tehtud.

    Filmi tugevaimad küljed on kirju tegelaskond, asjakohaste probleemide tõstatamine, vapustav muusikavalik ja sagedased narratiivsed üllatused. Kui on vähegi huvi India kultuuri ning idamaise animatsiooni ja filminduse vastu, siis vastab „Bombay roos“ usutavasti ootustele ning võib oma sarmiga ka paar head naeratust välja teenida.

    Autor: Joonatan Vahar