Tänavuse PÖFFi põhivõistlusprogrammis linastunud Mehhiko film „Marionett“ on kaasahaarav krimidraama, milles rulluvad lahti nii romantilised suhted, keerulised elukäigud kui ka Mehhiko ühiskondlikud probleemid. Tõsi küll, omamata teadmisi Mexico City elukorraldusest ning sealsetest sotsiaalsetest normidest, võib filmi sisu Eesti vaatajale veidi kaugeks jääda, kuid tugeva filmielamuse annab teos sellegipoolest. On põnev, on hirmus, on ilus ja ilmselt poetab nii mõnigi saalis istuja pisara.
„Marionett“ on režissöör Álvaro Curiel de Icaza kolmas täispikk mängufilm. Tema debüütmängufilm „Acorazado“ ilmus aastal 2010 ja kandideeris Mehhikos parima stsenaariumi auhinnale. Võrreldes paljude teiste selle aasta PÖFFi filmidega (ka samuti põhiprogrammis linastunud Kreeka filmiga „Laura Durandi veider tagaajamine“) on „Marionett“ stsenaariumi poolest sidus ja pingestatud – üks sündmus viib teiseni, igale hingetõmbepausile järgneb uus peadpööritav episood. Selline läbimõeldud ja vaatajale mõistetav jutustamine oli PÖFFi tänavuses kavas pigem haruldane nähtus.
„Marioneti“ keskmes on Kuuba näitleja Ernesto (Rafael Ernesto Hernandez), kes on tulnud Mexico Citysse oma oskustega läbi lööma. Saatus aga tahab teisiti ning nii kohtub ta metroos kerjuse Beleniga (Fátima Molina). Kõik ei ole aga sugugi nii nagu paistab. Selgub, et kaunis Belen töötab hoopis suurema üksuse jaoks, mis hoiab linna kerjuseid oma võimu all ja kogub nende teenitud raha endale. Ernesto kutsutakse kerjajatele näitlemistunde andma, et ta neid usutavamaks vormiks, samal ajal hakkavad aga Ernesto ja Beleni vahel tekkima tugevad tunded.
Selles filmis ei olegi miski kunagi nii, nagu esmapilgul tundub, ning pöördeid mahub veidi alla kahetunnisesse linateosesse palju. Samuti on eripalgelised tegelased, keda on keeruline hea ja halva alla liigitada, sest nendes põimuvad niivõrd erinevad maailmad. Vaataja tunneb neile kaasa ning mõistab nende otsuseid, ka kõige raskemaid. Filmi teeb eriliseks selle sotsiaalne kontekst, sest metroos toimuv ja kerjajate igapäevaelu ei ole see, mis Mehhikos kedagi kuigivõrd paeluks – pigem on see teema, millest ei räägita ega huvituta. Seda enam on imetlusväärne režissööri Álvaro Curiel de Icaza ja produtsendi Gabriela Gavica (ja teiste meeskonnaliikmete) julgus ning visadus tabuna vaadeldava teema avamisel. PÖFFil toimunud maailma esilinastusel tunnistasid autorid, et aastaid said nad eitavaid vastuseid, kuna nende idee lihtsalt ei läinud kellelegi korda. Aastatepikkune töö ja järjepidevus viisid aga viimaks teostuse ja eduni: pärast linastust jäid saali särasilmsed ning emotsioonidest tulvil inimesed, kel jagus nähtu kohta vaid positiivseid sõnu.
Visuaalselt poolelt on „Marionett“ naturaalne ja traditsiooniline – efektikaadreid ega kiiret montaaži ei näe. Küll aga näeb ja tajub hästi keskkonda ning atmosfääri, kus tegevus toimub. Ja tegelikult parem ongi, sest selline rahulik pildikeel võimaldab vaatajal olla koos tegelastega ning keskenduda nende emotsioonidele ja läbielamistele.
Segaseid tundeid võib tekitada filmi lõpp – tooni ja emotsiooni poolest eristub see ülejäänud filmist ning mõjub veidi ootamatult. Küll aga ei tähenda see, et film või selle lõpp oleks kuidagi kehv. Vastupidi. Siinkohal saabki vaataja üllatuse osaliseks ning võib nähtut oma tunde järgi tõlgendada.
Režissöör Álvaro Curiel de Icaza on saavutanud oma eesmärgi ja toonud vaatajani kaasahaaraval ja emotsionaalsel kujul Mexico City pahupoole. Tema stiil on realistlik. On tunda, et otsused on langetatud loo jutustamise huvides ning läbimõeldult. „Marionett“ haarab vaatajat omapäraste tegelaskujude ning uudse keskkonna ja teemaga. Isegi kui sotsiaalsed teemad niivõrd huvi ei paku, toimib „Marionett“ väga hästi ka draama ja krimifilmina, mistõttu sobib see laiemale vaatajaskonnale. Film paneb vaataja endaga koos tunnete karussellil keerlema ja tegelastele kaasa tundma. Ja olgem ausad, seda üks hea film pakkuma peakski!
Autor: Pilleriin Raudam