Režissöör Hadas Ben Aroya teine täispikk mängufilm käsitleb huvitavaid teemasid, nagu lõhe seksuaalfantaasiate ja tegelikkuse vahel, valmisolek emotsionaalseks ning füüsiliseks avatuseks, kaasaegsete noorte eneseotsingud, uute kogemuste ning tundmuste igatsus ajal, mil kõik on kergelt ja kiiresti kättesaadav ning ära proovitud. Siiski ei mõju „Pilgud eemale“ enamjaolt – nagu filmi peategelasedki, nii palju (või vähe), kui neid tundma õpime – nii huvitavalt, kui esmamulje võib jääda. Mõneti raske on filmi selles võtmes kriitilise pilguga vaadata, kuna pakutud lähenemine kannab endas suurt osa filmi sõnumist tänapäeva sihitute vabameelsete noorte kohta. Tahes-tahtmata jääb filmi vaadates kummitama, et stsenarist-režissööri ideid annaks ehk kaasahaaravamalt esitada.
„Pilgud eemale“ tegevus (niivõrd, kui seal seda dialoogi kõrval on) esitatakse kolmes jaos. See on üks filmi tugevustest, hoolimata tõigast, et kõik episoodid pole ajaliselt ega tempokuselt sugugi ühtlased. Igal episoodil on oma kesksed tegelased, ühenduslüliks Avishag (Elisheva Weil). Esimeses osas jääb ta tagaplaanile. Fookus on hoopis Maxist (Leib Levin) rasedaks jäänud Dannyl (Hadar Katz), kes läheb noormeest peole otsima, et talle uudis edasi öelda. Stseeni jooksul näidatakse noori meeletult pidutsemas, uimasteid tarvitamas ning seksuaalsusega eksperimenteerimas. Max on peol koos uue silmarõõmu Avishagiga. Kui Danny paarikese kurameerimist tunnistab, ei suuda ta Maxile öelda seda, mida tuli talle ütlema. Nägu karjub üht, suu räägib teist. Ookean näib laiuvat selle vahel, mida Danny tunneb ja mõtleb ning mida ütleb. Sest aus olemine ei oleks sel hetkel üldse cool. Kuid viimane on olulisim – Danny tahab olla cool. On ilmne, et ta tahab olla neis küsimustes vabameelsem, kui südames suudab.
Mida soovime sisimas, millisena soovime näida teistele, kuid ennekõike iseendale – lõhe nende soovide vahel on filmi „Pilgud eemale“ tuksuvaks südameks. Filmi episoodilise ülesehituse tugevus seisneb selles, kuidas see moodustab inimahela, viidates kaudselt, et enne Danny episoodi on olnud samuti episood, mille keskmes oli veel keegi teine. Filmi kolmanda, viimase osa järel peab olema järgmine episood. Me ei tunnista neid, aga tänu filmi osadeks jaotatusele on need adutavad ning ilmestavad seda, kuivõrd huvitavad ja ootamatud võivad inimsuhted olla.
Filmi teise episoodi keskseteks tegelasteks on Max ning Avishag (märkimisväärselt suuremas rollis kui eelmises episoodis). Max tunneb Avishagiga tugevat sidet ning tunnistab seda neiule. Soovides end talle avada (ning vahest soovides ka vabameelne ja cool näida), tunnistab Max, et tal on olnud seksuaalne kogemus transsoolise naisega, mis talle meeldis. Avishag ei saa vabameelsuses maha jääda ning pärast vahekorda soovib, et noormees järgmine kord karmim ning jõulisem oleks, teda seksi ajal lööks ja kägistaks (tõeliselt kägistaks, sest pehme kägistuse teesklus on halvem kui üldse mitte kägistamine). Jõuab kord järgmise vahekorrani. Max näeb vaeva, et Avishagi fantaasiat rahuldada, kuid Avishagi tunded on seksi järel kahetised. Suunurk katki, piidleb ta end nõutult peeglist, kuid vaikib.
Taas tabab Hadas Ben Aroya hästi õhustikku, mis karjub seesmiselt, kuid karjed sumbuvad tegelaste pealiskaudsusse, nende soovisse olla enamat, kui nad tegelikult on. Kuid nagu esimeseski episoodis, ei haara palju dialoogi ja tühje, ei kuhugi triivivaid momente vaatajat endaga täiesti kaasa. Režissöör suudab siin oma mõtteid ehedamalt väljendada kui esimeses jaos, kuid karmimate seksimängudega (või üldse seksuaalfantaasiatega) seotud identiteediküsimused ei leia sügavamat käsitlust, vaid jäävad justkui õhku rippuma. Kaasakiskuvat lugu armastusest ja transsoolisusest võite otsida hoopis Neil Jordani trillerist „Nutumäng“ (1992) või Tindersticksi laulust „Chocolate“ (2012. aasta albumilt „The Something Rain“). Karmimate seksimängude moraalseid dilemmasid soovitan vaagida Peter Stricklandi filmi „Burgundia krahvinna“ (2014) vaatamise järel.
Kolmas jagu kukub esiti esimeste episoodidega samasse auku, kuid on neist siiski peajagu üle. Avishag käib vabal ajal raha teenimas koerte jalutamisega. Nii jalutab ta regulaarselt ka keskealise ülekaalulise Drori (Yoav Hayt) koera Blancat. Ühel päeval palub Dror, et Avishag võimaluse korral Blancat kauem hoiaks, mitte ainult ei jalutaks koera, vaid viibiks temaga ka kodus, kui mees oma ema operatsioonile peab sõidutama. Avishag on nõus. Maja ning õu tema päralt, otsustab ta juua ära pudeli veini ning suigub voodis unne. Kolmas episood algab sellega, kui Dror naaseb koju ning avastab neiu enda voodis magamas. Härrasmehelikult suundub mees ise diivanile ning laseb Avishagil end välja puhata. Avishag ärkab keset ööd mõttega kiiresti lahkuda, kuid mõtleb ümber, nähes Drori diivanil magamas.
Kolmas jagu on meeldivalt üllatusterohke – raske on aimata, kuhu Ben Aroya stseeniga rihib. Siin suudab ta mõjuda erakordselt värskelt ning tegelasi rohkem avada kui esimeses ja teises osas. Kõik näitlejad mõjuvad väga naturaalselt (ka Levin ja Katz), kuid Weili ning Hayti usutavus paneb kolmanda episoodi tõeliselt hingama. Nendevaheline keemia ekraanil (vanusevahest sõltumata) loob mõnusa kerge pingestatuse, surina, mis kinoekraanilt saali üle kandub. Ben Aroya ning kolmanda episoodi osatäitjad suudavad luua erakordselt õrna ja haavatava õhustiku, näidata oma tegelaskujude ebakindlust siiralt ning filtrita (mille kasutamine nutiajastul sedavõrd levinud on). See on armas stseen, milles, nagu eelnenud episoodideski, väga midagi ei toimu, kuid tegelaskujude justkui sihitu triivimine toimib paremini.
Mulle meeldib see film mõnes mõttes väga, mõnes mõttes mitte sedavõrd. Kohati mõjub film pealiskaudsena, ilmestades seeläbi keskseid tegelasi, eriti noorema põlvkonna esindajaid, kes justkui sihitult läbi elu triivivad. Paraku ei leia režissöör Ben Aroya oma lähenemise juures ankrut, mis tema teemapüstituse fookuses ning paigal hoiaks. Dialoogirohkes filmis on vähe tegevust, kuid linateose tegelased pole üldjuhul sedavõrd huvitavad (niivõrd-kuivõrd antakse võimalus nendega tõsiselt tutvuda), et nendega niisama aega surnuks lüüa (YouTube’i videoid vaadata, niisama muusikat kuulata). Ehkki just valitud lähenemine aitab filmi sõnumit tänapäeva noorte kohta edasi anda ning muudab filmi üldistusjõuliseks, ei ole see kahjuks alati kõige tähelepanu köitvam lahendus.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Pilgud eemale“ (Mishehu Yohav Mishehu, 2021)
Riik: Iisrael
Kestus: 1h 28min
Linastus PÖFF25 programmis “Värsked hoovused”
Režissöör: Hadas Ben Aroya
Stsenarist: Hadas Ben Aroya
Produtsendid: Hadas Ben Aroya, Maayan Eden
Operaator: Meidan Arama
Monteerija: Or Lee-Tal
Osades: Elisheva Weil, Leib Levin, Yoav Hayt, Hadar Katz