Hollandi režissööri Alex van Warmerdami film „Nr 10“ linastus PÖFF-i põhivõistlusprogrammi raames. Film räägib salapärase minevikuga näitlejast Günterist (Tom Dewispelaere), kelle elu ei pruugi üldsegi olla niivõrd tema enda kontrolli all, kui ta arvab. Lihtne seebiooperlik afäär on aga algus palju suurejoonelisemale loole. Rohkem ei tohiks ega ausalt öeldes oskakski filmi kohta öelda …
„Nr 10“ on film, mis vääriks ilmselt palju põhjalikumat analüüsi, kui mina olen siin suuteline pakkuma. Väga raske on midagi öelda, ilma teost täielikult lahti võtmata, aga olen otsustanud austada filmitegijate soovi ning proovin lugu ja selles esinevaid pöördeid mitte liialt reeta. Ei soovi kelleltki võtta filmi esmakordse kogemise rõõmu.
Pealtnäha ei paista „Nr 10“ silma millegi erilisega. Tegu pole filmiga, kust leiaks Argento stiilis valgustust, Noé kaootilist kaameratööd või Edgar Wrighti filmide kiiretempolist montaaži. See on aga kergesti andeksantav, sest eesmärk on ikkagi jutustada lugu, mitte tekitada vaatajale peavalu. Miski muu pole van Warmerdami jaoks oluline. Eriti võttes arvesse, et lugu väärib tõepoolest tähelepanu.
Õpikupõhisest filmist on asjad väga kaugel. Puuduvad traditsioonilised arengukaared ja struktuur. Peategelaste motivatsioonidest ja emotsioonidest on raske aru saada. Terve filmi vältel on raske öelda, kas Günter üldse peaks vaatajale meeldima. Sama palju kui puuduvaid stseene tundub olevat ka üleliigseid, milleta lugu traditsioonilises mõttes ehk paremini töötaks. Günteri „kannatuste“ põhjustajad näidatakse ära väga varakult. Nende motiivid jäävad lahtiseks, aga vaataja saab nende plaanidest juba mingisuguse ülevaate, mis vähendab saladuslikkust. Eriti esineb puuduvaid ja üleliigseid stseene esimeses kolmandikus, kus tegeldakse kõrvaliste tegelaste eraeludega sama palju kui Günteriga, keda saab julgelt peategelaseks nimetada alles teise kolmandiku alguses. Enamik kõrvalliinidest ei vii lõpuks kuhugi, sest fookus liigub täielikult Günterile ja tema perele.
Tavaliselt saaks kõike seda ja muudki filmile ette heita, aga siin paistab, nagu oleks iga filmis tehtud otsus teadlik valik. Kogu kupatus tundub nagu mingi suurejooneline praktiline nali, mida võib tuttavatele näidata ainult 1. aprillil.
Võibolla on kõik tegelikult väga selge ja ma lihtsalt proovin ennast lohutada, kuna ei suuda midagi sügavmõttelist filmi kohta arvata. Saan ainult öelda, et kogemus oli unikaalne ja väga nauditav. Kas see on hea või halb? Oli kogu film nali? Mis oli selle nalja eesmärk? Kas mingi eesmärk peab üldse olema? Kas tegu on halva filmiga, millel pole midagi öelda? Kas tegu on meistriteosega, mida analüüsitakse kümne aasta pärast filmikoolides üle maailma? Olen ma eesel? Kas keegi oskab neile küsimustele vastata? Kas keegi peaks neile küsimustele vastama?
Kujutasin vaimusilmas ette režissöör van Warmerdami (kellest polnud enne ühtegi pilti näinud), kes kahjuks ise linastusele tulla ei saanud. Nägin halli peaga mehikest esireas istumas ja itsitamas. Ta ei pea nägema filmivaatajate nägusid. Piisab saalis valitsevast atmosfäärist, mis paikneb kusagil segaduse ja täieliku uskmatuse vahepeal. Filmi kohta ütleb paljugi see, et lõputiitrite algus ajas publiku naerma. Ei saa olla kindel, et naerdi sellepärast, et oli naljakas. Pigem tundus, et tegu oli kaitsereaktsiooniga, mis asendas küsimusi mida? kas ongi kõik? misasja? kuidas see võimalik on?
Ma ei eita, et olen festivali jooksul juba näinud paremaid filme kui „Nr 10“ ja usun, et näen kindlasti veel, aga vähemalt praegu on väga raske kujutleda, et tuleb veel ette film, mis pakuks sama omapärast kogemust, sellist, mille järel ei saaks panna pahaks kümneminutilist aplausi ega vilekoori.
Autor: Markus Jõeveer
“Nr 10“ (No. 10, 2021)
Riik: Holland, Belgia
Kestus: 1h 40min
Linastus PÖFF25 põhivõistlusprogrammis
Režissöör: Alex van Warmerdam
Stsenarist: Alex van Warmerdam
Produtsent: Marc van Warmerdam
Operaator: Tom Erisman
Monteerija: Job ter Burg
Muusika: Alex van Warmerdam
Osades: Tom Dewispelaere, Frieda Barnhard, Hans Kesting, Anniek Pheifer, Dirk Böhling