Veneetsia filmifestivali Orrizonti programmis esilinastunud ning loo autorile Ivan Ostrochovskýle ning stsenarist-režissöör Peter Kerekesile sealt parima stsenaariumi auhinna toonud „107 ema“ on omapärane segu dokumentaal- ja mängufilmist. Film linastub PÖFF-i programmis Doc@PÖFF, kuid ärge laske end sellest eksitada. Ehkki enamik naisi kehastavad ekraanil iseennast (või versiooni iseendast), on film siiski rohkem mängufilmi poole kreeni. Peaosatäitja Marina Klimova jaoks on see üks kahest filmist, mis 2022. aasta Oscarite jagamisel parima rahvusvahelise filmi auhinda jahtima läheb (lisaks Slovakkiat esindavale filmile „107 ema“ on tal roll ka Ukraina konkurendis „Halvad teed“, 2020).

„107 ema“ tegevus leiab aset Odessa naistevanglas, kus trellide taha sattunud rasedatel naistel (mõnel puhul ka trellide taga rasestunud naistel) on võimalik oma lapsi kuni nende kolmanda eluaastani iga päev kindlatel ajavahemikel kindel arv tunde ööpäevas hoida. Peter Kerekes soovis esialgu teha filmi tsensuurist ja tsensoritest. Odessa naistevanglas tutvus ta Irinaga (Irina Kirjazeva), vangivalvuriga, kelle tööülesandeks muu hulgas on pokri pistetud naistele saadetud kirjade lugemine ning sobimatu teksti redigeerimine musta markerpliiatsiga. Filmis kehastab naine versiooni iseendast: ta elab üksinda, põhiliseks suhtluskaaslaseks ema, kes soovib väga endale lapselast ning sel teemal pidevalt tütre kallal urgitseb.

On tunda, kuidas Irinagi soovib, et perekond lapse võrra rikkam oleks, kuid naisel pole elukaaslast, ema küsimustele järelpõlve loomise kohta vastab ta puiklevalt. Last igatsedes puutub ta iga päev kokku emadega, kes vangistuses viibimisest hoolimata soovivad ja saavad lapsi. Irina peab nendega regulaarselt vestlusi, mitmed neist kinnitavad, et järelsugu annab nende elule mõtte, on kõige olulisem ning hinnalisem väärtus siin ilmas. Lesja (Marina Klimova) lugu läheb talle korda. Lesja peab kongis veetma seitse aastat. Kiremõrv – tuusiku teispoolsusesse teenis mees armukese pidamise eest. Vaid kolm esimest aastat saab ta oma last näha, piiratud ajal, piiratud tingimustes. Film pühendab palju aega näitamaks justkui nähtamatut hoidvat sidet, mis vangivalvuril kurjategijaga võib tekkida, hoolimata suhte rangest ametlikkusest. Erilise hoole osaliseks saab ka Lesja poeg, kellega Irina rohkem aega veedab. Just selle suhte vaoshoitus, vaikne, pea nähtamatu hool muudab selle eriliseks ning südantsoojendavaks.

Kerekes võttis filmi üles mitme aasta vältel, kuid piiratud ajaga, mis tal vangidega koos veetmiseks anti. Kurjategijatest naiste hingeelu õppis ta selle aja jooksul hästi tundma. Lesja lugu on küll filmi tuksuvaks südameks, kuid lugusid koorub seal välja teisigi. Nagu pealkiri viitab, on lastega naisi kinnipidamisasutuses kokku 107. Kõigi lugude jaoks mõistagi aega pole, kuid sõna saavad mitmed vangid, selgitades oma tegude tagamaid. Niisamuti näeme vangide omavahelist suhtlust ning vanglarežiimi omapäraseid õpitube, mis peaks motiveerima naisi oma tegude üle järele mõtlema ning neid rehabiliteerima (nt kallile kadunukesele kirja kirjutamine, mõrvarelva tähistavale sõnale, nagu „nuga“, uue tähenduse leidmine). Alguses võib tunduda, et filmil puudub seetõttu fookus, kuid linateose kulgedes tuleb Lesja ja Irina side üha rohkem ilmsiks ning film n-ö loksub paika.

Teiste kinnipeetavate lood täidavad tõhusalt vanglaõhustiku tabamise eesmärki. Sama otstarvet täidab ka dokufiktiivne lähenemine. Ehkki mängufilmilisus on vahel hästi tajutav, ei torka see kordagi liialt silma ega kõrva. Kaadrid on kaunilt komponeeritud, misanstseen on kõnekas, kuid mitte ülemäära stiliseeritud, et säilitada naturalism. Tõetruudust lisavad filmile muidugi Lesja lugu, teiste naistegi lood, mis võetud elust enesest, kuid nende lugude ja üldise olustiku traagilisusest hoolimata suudab „107 ema“ pakkuda vaatajaile kuiva, elulist huumorit. Nende naiste teod võivad olla koledad, nagu on inetu ka nende ohvrite käitumine, mis kuritööle ajendas, kuid Kerekes, ehkki naiste lugudest huvitatud, läheneb asjale tervislikult distantsilt. Lähedalt vaadates on elu tragöödia, kaugelt vaadates komöödia, nagu Chaplin kunagi ütles. „107 ema“ misanstseen sekundeerib sellele sageli.

„107 ema“ väärib tähelepanu, leides soojust sealt, kust seda ehk oodata ei oskakski. Dokufiktiivne lähenemine annab filmile realismi, aidates mõista, et lugu (ja väiksemad lood), mis ekraanil lahti rullub, on võetud elust enesest. Hästi tabatud olustik viib vaataja kahtlusteta päris vanglasse. Kurvast temaatikast hoolimata ei nõrise film traagikast ega dramaatilisusest, vaid hoiab subjekti(de)ga mõõdukat, elutervet distantsi, pakkudes mitmeid naerupahvakut esile kutsuvaid momente, mis ainult aitavad filmil elulisena mõjuda.

Autor: Kristjan Kuusiku


“Pilgud eemale“ (Mishehu Yohav Mishehu, 2021)
Riik: Iisrael
Kestus: 1h 28min

Linastub PÖFF25 programmis Doc@PÖFF

Režissöör: Peter Kerekes
Stsenaristid: Ivan Ostrochovský, Peter Kerekes
Produtsendid: Ivan Ostrochovský, Ivana Kurincová, Jiří Konečný, Denis Ivanov, Peter Kerekes, Vít Klusák, Filip Remunda

Operaator: Martin Kollar
Monteerijad: Martin Piga, Thomas Ernst

Muusika: Lucia Chuťková
Osades: Maryna Klimova, Iryna Kiryazeva, Lyubov Vasylyna

Kristjan Kuusiku Arvustus ,