„Vanamehe film“ põhineb YouTube’i videotest alguse saanud Vanamehe tegelaskujul. Ta on roppe nalju armastav vanaisa, kellel on kolm lapselast. Nemad aga elavad linnas ning käivad suviti maal vanaisa juures külas. Oma matsliku karakteri ning üle võlli keeratud nina-kinni-vanaisahäälega on Vanamees saanud noorte inimeste seas väga populaarseks ning omaette kultuuriliseks fenomeniks. Teda on kasutatud nii Eesti Laulu vaheklippides kui ka TV3 menusaates „Su nägu kõlab tuttavalt“. Sellest nähtusest on nüüd valminud absurdikomöödiast nukufilm „Vanamehe film“.
Mikk Mägi ja Oskar Lehemaa loodud maailmas on väga tähtsal kohal piim. Nii olulisel kohal, et külas keerlebki kogu elu selle ümber (külaelanikud tulevad suurte purkidega kindlal ajal kindlast kohast seda juurde hankima). Kohalike elanike piimavarustajaks on aga Vanamees isiklikult, kellel on küla peale ainus lehm. See pole aga alati nii olnud. Vanamehe koolipingiaegadel tegutses selles rollis Piimavana. Kui aga Piimavana lehm põgenes ning lüpsmata udar plahvatas sama võimsalt kui tuumapomm, kaotas Piimavana oma aukoha külas ning vajus igavese unustuse hõlma. Aastad möödusid, kuid Piimavana kibestumus jäi alles, sest tema veres voolas ju piim (sõna otseses mõttes)! Kui tema ei saa olla küla piimavarustaja, siis ei saa seda ka keegi teine! Just sellest vastuolust kasvabki välja filmi tegevustik ja konflikt.
Lisatasandina on sisse toodud Vanamehe kolme lapselapse „puhkus“ maal, kus elu liigub telefoniäppidest maaelu rakendustesse. Teadmata, kuidas asjad käivad, otsustab Priidik (vanuselt keskmine lapselaps) kahjutundest lehma vabadusse päästa. Algab kolme tegelase jaht lehmale. Vanamees tahab lehma tagasi saada, Piimavana soov on lehm tappa ning Priidik püüab vanaisal lehma kättesaamist takistada, et ta enam looma ei väärkohtleks. See nõiajaht viib neid ebatavalistesse keskkondadesse, kust ei puudu hipid, puudutusi armastav puu ning Jaagup Kreemi alla neelanud massiivne karu.
Filmi läbib must huumor, mis ühendab kõiki tegelasi. Parimaks esindajaks on vaieldamatult Vanamees, kes käibki oma naljadega hea maitse noateral. Nii võib filmist leida hetki, mis panevad ka kõige patriootlikuma eestlase kõva häälega naerma, kuid ka olukordi, kus nalja venivuse tõttu läheb pilk kellale. Viimase näiteks võib tuua stseeni, mis kompositsiooniliselt viitab Vanamehe seksuaalsele tegevusele lehma taga, kuid vaataja teada lüpsab ta lehma. Tegevus kestab umbes 20 sekundit, kuid saalitäis rahvast istus minu külastuse ajal vaikselt toolidel. Oli tunne, nagu oleksin filmi „A Clockwork Orange“ peategelane Alex, kes on kinosaali tooli külge aheldatud, silmad ekraanile naelutatud.
Absurdikomöödias esineb ka hetki, mida võiks kategoriseerida äraleierdatud naljadeks. Mitu korda on nalja vaataja jaoks lahti rulludes puänt juba teada. Iseloomulikuks näiteks on ratastoolis Piimavana kiirustamine lehma järele. Esmalt näeme suurplaanis Piimavana, kelle taga maastik mööda tuhiseb. Järgmisel hetkel viiakse vaataja üldplaani, kus näeme, et tegelikult sõidab Piimavana üsna aeglaselt. Nali töötaks ehk paremini, kui vaataja varem ei teaks Piimavana ratastoolist. Samasugune ettearvatus tekib kohe, kui avatakse massiivse puu ja Vanamehe traktori sisse-välja sõitmise stseeni. Isegi kui nalja lõpu kohta on tekkinud eeldus, on filmitegijate ülesanne keerata see pahupidi ja üllatada vaatajat. Kahjuks on selles filmis nii mõnigi potentsiaalselt humoorikas koht jäänud ühetasandiliseks.
Kuigi autorid on väitnud, et nad ei ole „Vanamehe filmi“ stseene luues refereerinud ühtegi teist filmi, siis nii mitmeski kohas tabab äratundmisrõõm. Nii võib näha sarnasust hipide metsafestivali ja filmi „Klassikokkutulek 3“ mantralaagri vahel. Varem nähtu tuli pähe ka Vanamehe ja Piimavana titaanide duelli ajal, kus mõlemad olid muutunud hiiglasteks ja tulistasid teineteist piimajoaga. Transformeerumise protsess tuletaski meelde „Transformerite“ filme, kuid kõige enam meenutas see stseen kultusfilmi „Harry Potter ja surma vägised: osa 2“ Voldemorti ja Harry viimast lahingut, kus piimajoa asemel oli võlukepist väljuv maagiline juga, mis liikus „Vanamehe filmi“ piimajoaga sarnaselt edasi-tagasi. Piimavana ise oma kondise näo ja sassis juustega meenutas aga tahes-tahtmata õudusfilmi „Saag“ kurja geeniust John Kramerit. Uskudes tegijate juttu, siis küllap polnud need tahtlikud assotsiatsioonid. See näitab aga, kui suurte hiiglaste õlgadel seisavad uue põlvkonna filmitegijad.
Tegelaste karakterid väärivad aga kiidulaulu. Võibolla ehk parimaks tunnustuseks on kommentaar ühelt vaatajalt, kes soovis filme ka teiste tegelaste (külajoodik, Priidiku väikevend, Piimavana, lehm jt) kohta. Ta tõi võrdluse, et kui filmistuudiol Marvel Studios on oma MCU (Marvel Cinematic Universe), kus toimetavad kõik superkangelased, siis ootaks ka „Vanamehe filmi“ tegijatelt selle VCU-d (Vanamehe Cinematic Universe). Sellel heade sõnadega priiskaval kommentaaril on tõepõhi all. Iga olulisem tegelane filmis on usutav, selged on nende tahtmised ning eellugu. Samuti on iga tähtsam roll teistest eristuv ning joonistuvad välja iseloomud, mis toetavad loo arenedes nende valikuid. Küll aga on kohati keeruline mõista, kellele peaks vaataja kaasa tundma. Loogiline peategelane on Vanamees, kuid aeg-ajalt oleme niivõrd haaratud Priidiku maailmapäästja iseloomust, et sümpaatsemaks tegelaseks muutub hoopiski tema. Teisalt jällegi tuletab end meelde Piimavana traagiline minevik, mis teeb temast hoolimata eemaletõukavast välimusest kaasaelatava tegelase (nagu Todd Phillipsi filmis „Jokker“). Miks mitte aga peategelaseks valida hoopis Märt Avandilt hääle saanud lehm, kes üritab kohutava inimkarja seas nautida lõputuid rohelisi rohumaid?
Kaasaelamine niivõrd paljudele tegelastele saadab üsna mitmesuunalise sõnumi. Kui arvestada filmi algust ja lõppu, siis tahavad tegijad näidata, et maal on sama värviline ja kirgas elu kui äppide kiirteel. Lisamõtteid toovad juurde aga tegelaste tahted ja vajadused. Priidik oma olemusega annab selgelt teada, et loomade väärkohtlemine on vale ning igaüks peab seisma selle vastu. Ka siis, kui seda teevad sinu lähedased (filmis Vanamees). Piimavana õpetab vaatajale, et igas inimeses peitub suur kogemustepagas, mis selgitab, miks ta käitub üht- või teistpidi. Priidiku väikevend tõestab, et kuigi tehnoloogia võib pakkuda innovaatilisi lahendusi mitmesugustele probleemidele, jääb see alati kahe teraga mõõgaks. Vanamees ise aga näitab vaatajale, et iga inimene on võimeline muutuma. Ka kõige matslikum põikpäine oma põhimõtetega harjunud vanainimene. Võta üht või viska teist, hilisemat muljetamist ja mõtteainet pakub film kamaluga.
Tehniline pool nõuab samuti kiidusõnu. Enim jääb silma nukuanimatsioon. Tegelikult oleks õigem öelda, et filmi vaadates ei paista see üldse silma, sest nukud liiguvad lahedalt, isikupäraselt ja loomulikult. Animatsiooni püha graal on kindlasti koht filmis, kus näeme ekraanil korraga umbes viitteist nukku sujuvalt igas suunas paaniliselt jooksmas. Ma ei taha ette kujutadagi, mis on sellise kaadri ekraani- ja teostusaja suhe.
Ka helikujundus on suurepäraselt teostatud. See toetab sisu ja aitab vaatajat emotsionaalselt suunata. Hirmsates kohtades muutuvad kriiksumised ja krääksumised helis niivõrd intensiivseks, et film lausa vahetab žanri õudusfilmiks. On näha, et ka montaažilõigetega on lõbutsetud. Kui näed ühes kaadris suurplaanina Vanamehelt rihma saava Priidiku tagumikku ning kohe järgmises kaadris maastikul kulgevat kahte küngast, siis tajud filmitegijate põhjalikku ettevalmistust ning vanameheliku huumori vilju kõikides tootmisosakondades.
Kokkuvõtlikult võin pärast „Vanamehe filmi“ vaatamist täissaaliga kinos Sõprus öelda, et tegu on kenasti tehtud rahvafilmiga. Kultuurilise fenomenina on see kindlasti suur hitt laiema publiku seas, aga oma ropu musta huumoriga trotsib USA animafilmide „South Park“ ja „Rick and Morty“ eeskujul hea maitse piire. Lõdva püksirihmaga naljade tõttu seda Eesti filmide riiulil „Tõe ja õiguse“ kõrvale ei paneks, kuid “Klassikokkutuleku” seltsis on koht olemas küll. Veelkord müts maha tehnilise tiimi ees, kes viis nukufilmide teostuse Eestis mitme sammu võrra edasi.
Siiski on elus asju ja tegevusi, mille hiilgeaeg lõpeb pärast ühekordset kasutamist. „Vanamehe film“ on üks nende seast.
Autor: Sander Lebreht