Venemaa kaasaegse kino tõusvaks täheks peetava Kabardi-Balkaaria režissööri Kantemir Balagovi („Lähedus“) teine täispikk mängufilm „Piitsavars“ võib tal avada nii mõnegi värava teel kõrgustesse. Cannes’i festivalil FIPRESCI preemia ning Un Certain Regard’i võistlusprogrammi parima lavastaja auhinna võitnud linalugu kahe naise kohanemisest teise maailmasõja järgseid verivärskeid haavu lakkuvas Leningradis rabab humaansuse ja naturalismiga, mis mõjuks üllatavalt ka kogenud meistri käe all valminud filmi puhul.
Sügis 1945. Mitte siit ilmast pärit välimusega, valgete juuste ja kulmudega, pikk ja kiitsakas – sellest ka hüüdnimi Piitsavars – ning kohmetu olekuga Ija (Viktoria Mirošnitšenko) töötab haiglas sõjaveteranide hooldusõena, olles isegi vigastatute hulgas – ta kannatab posttraumaatilise stressihäire käes, mis väljendub hingamisraskuste ja katatooniliste stuuporite hoogudes. Tema lähikonda kuuluvad elunäinud haiglajuhataja, altpoolt kaela halvatud patsient Stepan, eelkooliealine poisslaps Paša ning rätsepana elatist teeniv naabrinaine. Peagi naaseb rindelt Maša (Vassilissa Perelõgina), Ija sõbranna, kes näib talle kõiges tugevat kontrasti pakkuvat. Punapea Maša on tagasihoidliku Piitsavarre kõrval energiline, enesekindel, kuid samuti sõjast armistatud.
Kahe sõjas kannatanud noore naise toimetulekut psühholoogilise ja emotsionaalse teravusega lahkav film vaagib raskeid küsimusi, pannes vaataja mõtlema, mida võikski elu või surm enam tähendada pärast selliseid läbielamisi. Käputäiest tegelastest ning ehedast ajastutruust olustikust piisab, et saada aimus, kuidas sõda on harjumuspärased väärtusskaalad segi paisanud. Kogu linn näib kannatavat samade sümptomite käes nagu Piitsavars, langedes vahel kui koolnukrampidesse, suutmata liigutada, hing kinni jäämas, et siis ilmsile vappuda ja üritada eluga toime tulla. See on raske film, mis maalib sünge pildi, kuid Balagov ei ole unustanud, kuivõrd palju võib väiksemaiski detailides peituda soojust ja humaansust. Elulähedane atmosfäär tõstab filmi paljude teiste sõjateemat käsitlevate linateoste seast esile. Sellest hoolimata on see täis ootusärevust tegelaste käitumise suhtes, hoiab pinget üleval, ning vaid filmi keskel võtab Ija ja Maša vaheline dünaamika mõõtmed, mis löövad kõikuma teose naturalistliku, loomuliku hoiaku.
„Piitsavars“ ei anna vastuseid tõstatatud küsimustele, kuid see ei näigi olevat olnud Balagovi eesmärk – paistab, et teda on rohkem huvitanud tegelaste tunded ja tihtipeale sõnatud väljendused. Kuidas pannagi sõnadesse seda, mida tegelased on üle elanud ja elavad ikka veel? Mirošnitšenko ja Perelõgina peen mäng ei pruugi alati anda selgust Ija ja Maša mõtete kohta, kuid nende tunded laevad ka ekraani ees mugavalt istuva publiku.
Balagov valitseb filmi tooni enesekindlalt, kuid selle saavutamiseks on ta leidnud väärikad kaasteelised. Sergei Ivanovi kunstnikutöö rabab autentsuse ja detailirohkusega, ent pole kordagi nii jõuline ega silmatorkav, et tegelased selle varju jääksid. Operaator Ksenija Sereda loob vaikivatest kontrastidest omamoodi märkamatult terviku. Sageli ekraani kaunistavad punane ja roheline toon (näiteks tegelaste rõivastel ja seintel) on valgustatud, justkui nende piirid häguneksid nagu vastandeil, mis tõmbuvad teineteise poole, või selleks, et näidata võtmehetkedel, kuidas Ija ja Maša, kuigi nii erinevad ja nii erinevail viisidel, lähtuvad siiski ühest tõukepunktist, mis neid ühendab – kuidas mõtestada elu pärast sõda. Kontrast seisneb ka selles, kuidas Balagov ja Sereda lasevad tegevusel kulgeda vaheldumisi hästi komponeeritud liikumatu kaadri sees, andes kaamerale objektiivse vaataja rolli, ja tegelasi pikalt jälitava kaadri tiivul, muutes kaamera üheks tegelaseks. Selles mõttes meenutavad filmi vormilisemad hetked tehniliselt Rumeenia režissööri Radu Jude filmi „Armidega südamed“ (2016), mis Eesti vaatajaile võiks tuttav olla PÖFFilt, samas kui vaba voolamisega kaadrid toovad meelde meie publikule samuti tuntud Ungari lavastaja László Nemesi loomingu („Loojang“, 2018). Ehkki need filmid võivad vaatajale anda aimu, mida „Piitsavarrest“ oodata, on Balagovil kujunemas oma käekiri, mille sünni tunnistajaks film tõotab olla.
Häirivast sõjatemaatikast hoolimata jutustab „Piitsavars“ loo elust ja ellujäämisest, leides midagi väga üldinimlikku keset ühiskonda, mille moraalinormid on ümber pööratud ja väärastunud, eriti nendel, kes on sõjast sügavalt raputatud. Raputada saab ka vaataja – filmis kujutatud maailmale ei ole tihti kerge tunnistajaks olla. Balagov aga tüürib oskuslikult mööda sentimentaalsusest ning näitab ehedalt kahe peategelase otsinguid uue sõjajärgse korra mõtestamisel, jutustades loo mitte lihtsalt elust, vaid elust kõige kiuste.
Autor: Kristjan Kuusiku