Rubriik: Arvustus

  • “Amuusia” – muusika kui koletis

    “Amuusia” – muusika kui koletis

    Muusika on kui hea sõber, kelle õlal saab nutta. Samuti on temaga hea koos tantsida ja ehk isegi õppida. Aga mis saab siis, kui muusika on sinu vastu õel? Kui ta pole sinu sõber, vaid hoopis vaenlane? Muusika leiab tee meie kõrvadesse igal tänavanurgal ja liftisõidul, aga mida siis teha, kui muusika sulle vastu hakkab?

    Aga tantsida saab ka ilma muusikata. Muusika on vaid hooandja. Tants peab tulema sinust endast.

    „Amuusia“ on armastuslugu. Peaosades on Livia (Carlotta Gamba) ja Lucio (Giampiero de Concilio), kelle dünaamika on põimitud melanhoolsusest ja ahastusest elu pärast. Nende isiksused on justkui vastandid, mida demonsteerib hästi stseen, kus tuleb välja, millised on paari lemmikvärvid. Lucio lemmikvärk on kollane. Kollane sümboliseerib soojust ja rõõmu. Tema on leidnud oma monotoonses elus rahu, sest isegi väikeses Itaalia külakeses on ta aru saanud, mis on tema põhimõtted. Mis siis, et ta saaks elus tegelikult palju kaugemale jõuda. Livia lemmikvärv on aga koobaltsinine. Sinist nähakse kui külmust ja ärevust. Tema ei ole aktsepteerinud tõde ja otsib siiani kohta ning lahendust elule. See kontrast nende iseloomude vahel teeb tegelastega samastumise lihtsaks, sest iga inimene on kas hingepiina tundmas või sellest vabanenud.

    Lugu ise ei ole midagi suurejoonelist – see on üsnagi lineaarne. Mees, kes töötab motellis, näeb teiselpool vastuvõtuklaasi üksildast naist, kes soovib öömaja. Nende vahel tekib side ja nad õpivad üksteist ajapikku päriselt tundma. Aga kuna tegevus toimub enamjaolt väikeses külas, on iga väiksemgi probleem näiliselt suur. Natukene maitset argipäevasesse ellu. Marescotti Ruspoli avab filmis ka pere teemat. Livia ja tema isa vahel hõõgub konflikt, mis suvalistel hetkedel ja hästi vaikselt enda halba palet näitab. Trauma ei ole lahendatud, see on kuskil aju tagumistes soppides alati alles.

    Kuna muusika ja heli mängivad filmis väga suurt rolli, on selle õigesti kasutamine prioriteet. On näha, et kõik lauluvalikud on pikalt ja põhjalikult läbi mõeldud ning iga heliefekti ning vaikse hetke taga on olnud pikk protsess, et välja mõelda, mis töötaks kõige paremini. Filmis on teemat uuritud sügavalt ja proovitud tekitada vaatajatele sedasama tundeelamust, mida tunnevad need inimesed, kes kannatavad amuusia all. Selleks et enne filmi õigesse meeleolusse saada, soovitan filmi soundtrack’ilt pala nimega „Magnolia” (J. J. Cale).

    Filmi itaalialik kunstipool on tugev. Alati keegi suitsetab, riided ja hooned lasevad silmal puhata. Lokatsioonid on kaunid, mõned leitud, mõned valmis ehitatud. Itaalia on kuidagi ajaaugus, kus mõned kohad ja hooned on euroopalikult modernsed ja teised veel 1950-ndates kinni. Seda film ka näitab. Erilist tähelepanu väärib motell Amour, kus Lucio töötab. Ruspoli rääkis linastusel esimesest hetkest, kui ta nägi hoonet valmiskujul, kõik tuled ja valgus sees, ja see puudutas teda päriselt. Hoonel on nii palju iseloomu, et see võiks vabalt olla kolmas peategelane, sest seal juhtuvad paljud filmile olulised momendid. Iga tuba, vastuvõtt ja koridorid on valguse kaunite kunstidega kaetud – ei usu, et mõni motell üldse nii kutsuv ja soe saaks välja näha. Motellil on rääkida palju lugusid nii armukestest kui ka purunevatest abieludest.

    Amuusia on päris haigus, mille puhul kuuldud muusika muutub müraks. Pärast muusika kuulmist puudub mälu sellest laulust täielikult. Amuusiaga, nii nagu ka teiste mentaalsete häiretega, on aja jooksul sageli kaasas käinud stigmatiseerimine, mida filmi alatoonides ka tunda on.

    „Amuusia“ väärib kindlasti vaatamist. Selleks, et filmi nautida, ei pea isegi kuigivõrd loole keskenduma, sest pilt ja heli räägivad juba enda eest.

    Autor: Erik Aart

    “Amuusia“ (Amusia, 2022)
    Riik: Itaalia
    Kestus: 1h 31min
    Linastub PÖFF26 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöör: Marescotti Ruspoli
    Stsenarist: Marescotti Ruspoli
    Produtsendid: Lorenzo Fiuzzi, Bardo Tarantelli
    Operaator: Luca Bigazzi
    Monteerija: Gianluca Scarpa
    Muusika: Ford
    Osades: Carlotta Gamba, Giampiero de Concilio, Fanny Ardant, Maurizio Lombardi, Adriano Chiaramida jt

  • “Hea inimene” – inimeseks olemise pahupooled

    “Hea inimene” – inimeseks olemise pahupooled

    Eitan Anner, kes varem on võitnud PÖFFil grand prix’ filmiga „Vaikne süda“ (2016), on kinopubliku ees tagasi, et viia vaataja filmimaailma telgitagustesse. Oma uue filmiga „Hea inimene“, mis PÖFFil linastub kriitikute valikute võistlusprogrammis, suudab Anner kõnetada mitte üksnes filmitegijaid, vaid kõiki, kelle jaoks töö on midagi enamat kui pelgalt rahateenimine.

    Filmi peategelaseks on Sharon (Moran Rosenblatt), kelle tulevikku ning edasist karjääri varjutab pankrotioht. Kätte on jõudnud olukord, kus ei saa enam loota ei rikkale mehele ega pangale. Viimase võimalusena haarab ta kinni pakkumisest teha koostööd ultraortodoksse rabi Uziga (Rami Heuberger) ning tuua vaatajate ette tuntud piiblilugu kuningas Saulist. Kahe tugeva isiksuse vastandumisest hoolimata alustatakse teed ühise eesmärgi poole.

    Vana piiblilugu Iisraeli esimesest kuningast saab aga tähendusrikkamaks, kui arvata oskaks. Mees, kes muutus alandlikust ja tagasihoidlikust teejuhist uhkeks ning teisi mittekuulavaks kuningaks, hakkab mõjutama ka Sharoni tegutsemist. Läbi loo muutub naine endalegi ootamatult samasuguseks närviliseks ja „pimedaks“ juhiks, kelle tähtsaimaks eesmärgiks on ühe filmi valmimine. Unustades inimeseks olemise mõõtme, lähtub ta üksnes režissööriga tehtud lepingust ja selle nõuetekohasest täitmisest. Siinkohal tahaksin kiita Moran Rosenblatti, kelle mäng on veenev ja kandev kuni filmi lõpuni.

    Kinosaalis olles aeg lausa lendas ja märkamatult jõudsid kätte lõputiitrid. Tegemist ei ole suuri sõnu loopiva looga. See on lihtne ja konkreetne, mis kujundab ka tempo kiireks. Nõnda sarnaneb lugu päris filmitegemisega. On päevi, mis mööduvad niivõrd kiirelt, et ei jõua söömiselegi mõelda ja üks mure ajab teist taga: kust saada raha, kus filmida, kuidas saada meeskond tööle ning kuhu see režissöör veel kadus? Teisalt on perioode, kus aeg justkui seiskub ning on mahti mõelda kõikidele eraelulistele probleemidele, mis ennist tagaplaanile jäid, kuid nüüd musta varjuna esile kerkivad.

    Kui filmi üldine tonaalsus on mustvalge, siis kaadrid valmivast filmist hoopis värvilised. Tundub, et sellega on autor tabanud naelapea pihta, andes edasi Sharoni kirge filminduse vastu. Võiks isegi öelda, et töö on miski, mis paneb ta elama ning nägema muidu hallina näivat maailma taas värvides. Miks muidu ta seda kõike teeb – on ju palju lihtsamaid viise ära elada! Teisalt on Eitan Anner suutnud välja tuua ühe filmitegijate suurima probleemi – aja balansseerimise pere ning töö vahel. Kas esiti Sharoni jaoks kõige lihtsamana näiv võimalus kõiki perekondlikke probleeme edasi lükata on õigustatud või tekib sellest hiljem veel suurem probleem?

    „Hea inimene“ võiks panna igat vaatajat mõtlema, mis või kes jääb talle alles peale tööd. Olles praegu juba kolmanda aasta filmiproduktsiooni tudeng ning seisnud silmitsi samalaadsete probleemidega, võin öelda, et suurim väärtus siin ilmas on teine inimene ja hoolimata rasketest aegadest peame üritama teda mõista ning, mis kõige tähtsam, leidma aega tema kuulamiseks. Nüüdseks pole vist raske aimata, milles peitub heaks inimeseks olemise saladus, kuid kõige õigem viis seda teada saada on filmi siiski ise vaatama minna, sest oma silm on kuningas!

    Eitan Anneri „Head inimest“ on PÖFFi raames võimalik vaadata veel ühel korral: 24.11 kell 17:30 Tartu Lõunakeskuse Apollo kinos.

    Autor: Carmen Laurend

    “Hea inimene“ (The Good Person, 2022)
    Riik: Iisrael
    Kestus: 1h 25min
    Linastub PÖFF26 võistlusprogrammis “Kriitikute valikud” ja “Fookusmaa Iisrael”

    Režissöör: Eitan Anner
    Stsenarist: Eitan Anner
    Produtsent: Itay Akirav
    Operaator: Guy Sahaf
    Monteerija: Maarten Janssens
    Muusika: Jonathan Bar-Giora
    Osades: Moran Rosenblatt, Rami Heuberger jt

  • “H4Z4RD” – film autoarmastajatelt, mis peaks meeldima kõigile, kes naudivad rooli taga istumist

    “H4Z4RD” – film autoarmastajatelt, mis peaks meeldima kõigile, kes naudivad rooli taga istumist

    Film „H4Z4RD“ on krimidraama kiirete autode armastajatele, mida eristab teistest sarnastest filmidest ootamatu huumor ja vaimustav operaatoritöö. Film meenutab parimate traditsioonide kohaselt GTA mängude seeriat, kuna siin on nii gangsterite tülisid narkootikumide pärast, tohutu verehulgaga vägivalda ning muidugi ka kiireid autosid linnamaastikke läbimas.

    Süžee on valusalt lihtne, skeem vana, kuid töötav: minevikus gangster, aga praegu eeskujulik pereisa Noah, rumala hüüdnimega HAZARD (Dimitri ‘Vegas’ Thivaios, kes on ka lisaks filmi produtsent), otsustab vastu võtta viimase tööotsa. Tema onupoeg Carlos (Jeroen Perceval) on just vanglast välja saanud, kuid see ei peata teda ohtlikku mängu tagasi tulemast. Ilmselt on ta üks neist inimestest, keda parandab ainult haud. Tal on vaja raha teenida ja lihtsaim viis seda teha on ühelt ohtlikult tüübilt narkootikume varastada ja need edasi müüa. On ainult üks probleem – tal puudub autojuht. Õnneks sobib Noah autojuhirolli ideaalselt.Ta satub sõidukiga sellistesse kohtadesse, kuhu tavalise autoga tavaolukorras kindlasti kunagi ei läheks, ning sellega juhtub igasuguseid asju. Autot püütakse määrida, purustada ja ära viia.

    Selle filmi ilu peitub detailides. Siin on selliseid hetki, mil hoiaks peast kinni ning suu jääb üllatusest ja originaalsusest lahti. Või läheb jäledustundest kinni. Iga kõrvaltegelane on läbi mõeldud ning sobib hästi loodud filmimaailma. Jääb tunne, et käitutakse loomulikult, hoolimata sellest, et tihti tehakse asju, mida tavaelus ei näe, nagu näiteks auto vägistamine. Filmis on ka üllatavalt palju dialooge ja rekvisiite, mis saavad loo jooksul uue tähenduse ning on peategelase jaoks hiljem kasulikud. Näiteks kaheeurone münt, mis on Noah’l autos kaasas kohe filmi algusest peale, mängib hiljem suurt rolli. (Kui lähete filmi vaatama, proovige kindlasti ära arvata, kuidas. Olen kindel, et see ei õnnestu!)

    Operaator, kes on istunud suurema osa filmimise ajast ilmselt autos sees, on tõeliselt meisterlikult ära kasutanud väikese ruumi. Ma pole üheski filmis näinud nii erinevaid autokaadreid. Operaatoritöö leidlikkus rõõmustab silma kohe filmi avastseenis, mida filmitakse justkui bensiinipaagi vaatepunktist. Aga see on alles algus. Filmis leidub kaadreid nii autopeeglitest, mis stseeni käigus puruneda või autost eemale lennata jõuavad, kui ka väljalasketoru vaatepunktist ning isegi autos viibinud inimeste seest. Kõige igavamateks kaadriteks on esiakna vaade timelapse’is, kui tegelane liigub punktist A punkti B. Tekib tunne, et see on lisatud vaid selleks, et kronometraaži kunstlikult pikendada. See siiski ei riku üldist muljet.

    Koormus ajule on selle filmi puhul minimaalne, nii et tõsise kino austajad sellest katarsist ei saa. Kuid olgem ausad, sedasorti filmisõbrad filmi ilmselt vaatama ei satugi. Need aga, kes ootavad verd, kaootilisi ja naljakad süžeepöördeid ning vapustavat operaatoritööd, leiavad sellest filmist kindlasti rõõmu.

    Autor: Varvara Iljina

    “H4Z4RD“ (2022)
    Riik: Belgia
    Kestus: 1h 28min
    Linastub PÖFF26 programmis “Öised värinad” ja Kinoffi Põhiprogramm

    Režissöör: Jonas Govaerts
    Stsenaristid: Trent Haaga, Jonas Govaerts, Stef Lernous
    Produtsendid: Dimitri ‘Vegas’ Thivaios, Peter De Maegd, Tom Hameeuw, Lize Lefaible
    Operaator: Dries Delputte
    Monteerija: Maarten Janssens
    Muusika: Adam Wiltzie
    Osades: Dimitri ‘Vegas’ Thivaios, Jeroen Perceval, Jennifer Heylen

  • „Inisherini hinged“

    „Inisherini hinged“

    Jess, minu PÖFF on alanud mõjusa taaskohtumisega!

    Möödunud on 14 aastat Martin McDonagh’ režiidebüüdist „Palgamõrvarid Brügges“, kus peaosades säras näitlejatandem Colin Farrell ja Brendan Gleeson. Rõõm on tõdeda, et „Inisherini hingedes“ ristuvad kõigi kolme loomingulised teed taas ning seda tipptasemel ja meeldejäävalt.

    Martin McDonagh, kes vaid mõni aasta tagasi noppis filmiga „Kolm reklaamtahvlit linna servas“ auhindu nii Kuldgloobustel kui ka Oscaritel, on tagasi linateosega, mille puhul sisulisi paralleele saaks tõmmata pigem ehk McDonagh’ näidenditega, kuid kus järjekordselt on tegemist inimliku looga ning senistest filmidest enim on tunda just tavatult isiklikku lähenemist.

    Filmi sündmustik rullub lahti 1923. aastal väikesel Iiri saarel, kust on pärit McDonagh’ juuredki. Näitlejate jällenägemisrõõmust ja loo muinasjutulisest algusest ei tohiks aga liigselt hoogu sattuda, sest üsna järsult ja halastamatult võtab sündmustik väljamõeldud Inisherini saarel ootamatud ja tumedad pöörded. Ideaalne näide, kuidas ühe lausega on võimalik käivitada terve edasine, pea kaks tundi kestev sündmuste jada, kus katalüsaatoriks pole rohkem ega vähem kui ühe sõbra Colmi (Brendan Gleeson) otsus lõpetada teise sõbra Pádraiciga (Colin Farrell) suhtlus – äkitselt ning justkui ilma põhjuseta.

    McDonagh’ suureks trumbiks on alati suurepärane ja maitsekas stsenaarium, mis ka seekord suudab hoida vaatajat sündmustikus niivõrd sees, et ei oskagi ette aimata, kuhu suunas lugu edasi liikuda võiks ning millega lõppeb. Lugu, mis oma mahlaka ja mustast huumorist läbiimbunud dialoogiga on juba iseenesest paeluv, suudab leida õiged pidepunktid puudutamaks ka inimlikke ning ajatuid teemasid, nagu üksindus, meeleheide ning heaks inimeseks olemise võlu ja valu.

    Lisaks leiab kahe sõbra kangekaelse tüli taustal terava ja täpse asetuse ka samal ajal väljaspool saart aset leidev Iirimaa kodusõda, mis on nii helis kui pildis olemas ning ilmutab end just õigetel hetkedel, asetades kogu jälgitud loo teise perspektiivi. Seega ei ole tegemist pelgalt ühe tüliga ühel üksildasel saarel, vaid sõber sõbra vastu ning vend venna vastu võitlus toimub samal ajal kogu Iirimaal.

    Pidevalt on tajutav ka teatud genius loci ehk müstilisus ja salapära, mis on lõpuni seletamatu ning mida võimendab nii helirežii taotluslik minimalism kui ka helilooja Carter Burwelli loodud helikeel. Ning loomulikult on meisterlik kaameratöö Ben Daviselt, kes suudab olla tegelastega kaasas, kuid samal ajal anda edasi saare enda kummituslikku olustikku. Mainimata ei saa jätta ka suurepäraseid rollisooritusi Kerry Condonilt ja Barry Keoghanilt, kelleta ei moodustuks niivõrd tugev koomilis-traagiline tervik.

    „Inisherini hinged“ on film, mis peale vaatamist veel pikalt sees püsib ning lahti ei lase, liigitudes sellega kindlasti aasta meeldejäävaimate kinoelamuste hulka. Ja eks nii kipubki olema, et kui annad juba kord McDonagh’ stsenaariumile sõrme, siis võtab ta terve käe.

    Filmi on võimalik PÖFFil näha veel kahel korral:

    16.11 kell 20:30 Coca Cola Plazas
    20.11 kell 19:00 Solarises

    Ning jaanuaris 2023 ka üle Eesti!

    Autor: Margareth Villers

    “Inisherini hinged“ (The Banshees of Inisherin, 2022)
    Riik: Iirimaa, Ühendkuningriik, USA
    Kestus: 1h 49min
    Linastub PÖFF26 programmis “Screen International kriitikute valik”

    Režissöör: Martin McDonagh
    Stsenarist: Martin McDonagh
    Produtsendid: Graham Broadbent, Peter Czernin, Martin McDonagh
    Operaator: Ben Davis
    Monteerija: Mikkel E.G. Nielsen
    Muusika: Carter Burwell
    Osades: Colin Farrell, Brendan Gleeson, Kerry Condon, Barry Keoghan

  • Üksilduse variatsioonid suurlinnamelu taustal – “Chungking Express” ja “Tõlkes kaduma läinud”

    Üksilduse variatsioonid suurlinnamelu taustal – “Chungking Express” ja “Tõlkes kaduma läinud”

    Üksildust on nimetatud üheks tänapäeva maailma suurtest pandeemiatest. Viimaste kümnendite tehnoloogilised arengud võimaldavad inimestel küll järjest rohkem ja paremini kontaktis olla, kuid pole ometi vähendanud üksilduse kogemist. Pigem vastupidi. Kaasaegsed suurlinnad, kus inimasustus tihe ning igapäevaseid kontakte paratamatult palju, on täis üksildasi inimesi. Wong Kar-wai “Chungking Express” (1994) ja Sofia Coppola “Tõlkes kaduma läinud” (2003) tegelevadki üksilduse fenomeniga pulbitseva eluga metropolide südames.

    Nende filmide keskmes on tegelased, keda iseloomustab igatsus millegi järele. Aga mille? Ümbritsetuna inimestest ja kihavast (suurlinna)elust, tunnevad nad end ometi üksildasena. Midagi on puudu. Nihkes. Lahti ühendatud. “Chungking Expressi” kebabikioski müüja Faye (Faye Wong) unistab teistsugusest elust, fantaseerib “California Dreamin’” saatel Ameerikast ning hiljuti tüdruksõbra poolt hüljatud politseinikust nr 663 (Tony Leung). Charlotte (Scarlett Johansson) filmist “Tõlkes kaduma läinud” juurdleb iseendaks saamise üle. Miks ta ometi midagi ei tunne? Mis puudu on? Tema teed ristuvad tüdinud näitleja Bob Harrisega (Bill Murray), kes on Tokyos naeruväärselt kallist viskireklaami filmimas. Bob on oma elus küll täiesti teises kohas kui Charlotte, ent ometi maadleb samade küsimustega.

    Mõlemas filmis on oluline roll suurlinnadel endil, mida on kujutatud peaaegu eraldi tegelastena. Coppola “Tõlkes kaduma läinud” Tokyo neoontuled, reklaamtahvlid ja mänguautomaadid sümboliseerivad rohkeid võimalusi tarbida, meelt lahutada ja end unustada. See on küll peibutav, aga ka võõrastust tekitav nii Charlotte’le kui Bobile, kes on arusaamatu keele ja kultuuri keskel segaduses. Ainus koht, kus mõlemad mingit mõistmist leiavad, on hotellibaar, mis on ühtlasi üksildaste saatuste ristumiskohaks. Samuti nagu kebabikiosk “Chungking Expressis”. Kar-wai filmi tegelased on lärmakate turgude, arvukate söögikohtade ja poekestega Hong Kongis kodus. Nende üksildus on seotud rohkem igapäevaelu monotoonse tuttavlikkusega. Sama kebabikoht, samad askeldused ja samad näod, kes ikka ja jälle sama peakoka salatit tellivad. 

    “Chungking Expressis” on oskuslikult kasutatud kaameravõtet, mil tegelane justkui tardub paigale, ent teda ümbritseva liikumine kiireneb. Näiteks stseenis, kus politseinik nr 663 mõistab, et Faye kohtamisele ei tulegi. Nii tajume hästi tegelase isoleerituse tunnet iseenda maailmas ja üksilduses, samal ajal kui elu ümberringi edasi läheb. “Tõlkes kaduma läinud” filmis aga rõhutab üksildust ja melanhooliat tonaalsus. Sinine (inglise keeles on ka väljend “feeling blue” melanhoolse ja kurva tunde kirjeldamiseks) ja hall domineerivad Charlotte’i hotellitoas, aga ka tema riietuses. Lisaks väljendavad seda rohked kaadrid, kus tegelane oma toas kui üksilduse kapslis istub ja klaasi tagant igatsevalt välja vaatab. 

    Mõlemat filmi iseloomustab üksilduse vaatlus läbi sooja huumoriprisma, mis on inimlik ja helge. “Chungking Expressis” näeme, kuidas Faye leiab viisi üksilduse leevendamiseks politseinik nr 663 korteris salaja anšoovisekarpide silte ära vahetades ja esemeid ümber tõstes. Mees leiab aga tröösti oma kaisuloomade ja esemetega rääkimisest. “Te peate olema tugevad, ennast ei saa käest lasta. Elu läheb edasi”, lohutab ta neid, nagu polekski tema ise see, keda hüljati. “Tõlkes kaduma läinud” Charlotte ja Bob põgenevad ühise üksildustunde eest Tokyo ööellu, kus ennastunustavalt karaoket lauldes end taas elavana tunnevad. Igaühele oma retsept. 

    Üksildusel olevat omadus aja jooksul kuhjuda ning see pidavat tekitama tõsiseid terviseprobleeme. Sofia Coppola ja Wong Kar-wai annavad oma teostega mõista, et ilmselt kõige parem rohi üksilduse vastu on siiski inimlik kontakt. Selline tähendusrikas, mis võib tekkida juhuslikust kohtumisest ja pärast mida ei ole elu enam päris endine.

    Autor: Kati Vuks

  • „Vaino Vahingu päevaraamat“ – mängulusti täis dokumentaalfilm

    „Vaino Vahingu päevaraamat“ – mängulusti täis dokumentaalfilm

    Rainer Sarneti dokumentaalfilm „Vaino Vahingu päevaraamat“ pakub nimitegelase lähedastega tehtud intervjuude ning lavastuslike etüüdidega tema loomingu ainetel sissevaadet psühhiaatri ning kirjaniku Vaino Vahingu psüühesse. Film avab ka 60ndate ning 70ndate kultuurilist olustikku ja ühiskondlikke tingimusi, milles Vahing tegutses, mistõttu sobib kindlasti silmaringi avardamiseks ka neile, keda Vahingu looming nii väga ei kütkesta. Vahing jääb ka filmi lõpuks ikka müsteeriumiks, kuid vahest ongi nii õige. Ehk kasvatab see vaatajaskonnas isu tema loominguga (taas) tutvuda.

    „Vaino Vahingu päevaraamat“ on Eesti dokumentalistikas omaette nähtus – film seob dokumentaalkaadreid, ennekõike Vahingu kaasaegsetega (mh Maimu Berg, Jüri Arrak, Hannes Kaljujärv, Hando Runnel) tehtud intervjuusid lavastatud sissekannetega Vahingu päevaraamatutest. Esimese paralleelina torkab mulle pähe Paul Schraderi mängufilm „Mishima: elu neljas peatükis“ (1985). Too võrratu film on küll üdini fiktiivne, kuid kasutab samuti loomingulise isiku avamiseks tema teoste teatraalseid minilavastusi, põimides need tema elukäiguga ennekõike temaatilisust silmas pidades. Kahe filmi lähenemisviisid sellele lahendusele on ometi erinevad. Schrader kasutab minilavastusi edukalt filmi nimitegelase, vastuolulise Jaapani kirjaniku Yukio Mishima maailmavaate ning isikliku filosoofia avamiseks. „Vaino Vahingu päevaraamatus“ mõjuvad minilavastused aga rohkem mänguliste illustratsioonidena, ent muudavad filmi huvitavamaks ning aitavad avada loomingu/loomingulisuse teemat üldiselt. See on teema, mis oli Vahingule vägagi oluline, nagu on ka Sarnetile. Filmi „Mishima: elu neljas peatükis“ lõpuks võib vaatajal tekkida (ekslik) tunne, justkui mõistaks ta filmi nimitegelast läbi ja lõhki, seda suuresti tänu nendele minilavastustele. See tunne on mõistagi ekslik, sest tegemist on fiktiivse biograafiaga. Sarneti dokumentaalfilm justkui ei püüdlekski sellise mõistmise poole. Miks peakski? See saaks olla vaid ekslik, isegi dokumentaalfilmina. Vaino Vahing jääb jätkuvalt müsteeriumiks, nagu mitmed teda tugevalt aasinud teemadki, millele film siiski valgust heidab – mängud, piirsituatsioonid, psüühikaga mängimine, loometöö, kannatused, kunst.

    „Vaino Vahingu päevaraamatu“ lõputiitritest näeme, et filmil oli kaks võttemeeskonda: dokumentaalvõtete meeskond ning Spiel’i (mängu) võtete meeskond. Mängulisus, piirsituatsioonid ja psühhoanalüüs olid olulised elemendid 60ndate ning 70ndate teatriuuenduses, mille lippu hoidis kõrgel Vanemuise teater Tartus, siis kui linn oli huvitavaid karaktereid täis (nendeta „linn mandub“, kommenteerib Kaljujärv huumoriga ühes intervjuus). Sellest uuendusperioodist on pärit ka Spiel’i mõiste. Lisaks neile kahele suunale on filmis ka arhiivikaadreid, katkendeid intervjuudest Vahingu endaga ning lõike muust tolleaegsest meediast, nt Jaan Toominga filmidest „Lõppematu päev“ (1971) ning „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1977). Neist esimene, eksperimentaalne lühifilm „Lõppematu päev“, kannab endas ajastu vaimule omast Spiel’i.

    Mängulisus iseloomustab ka Sarneti ja tema näitetrupi lavastatud etüüde. Kõik need leiavad aset ühes ühe uksega ruumis, mille sisustus vastavalt vajadusele muutub, kuid jääb alati rõhutatult minimaalseks. Vahingut kehastavad eri etüüdides erinevad näitlejad. Neis kasutatakse dramaturgilisi võtteid, mis just tollele perioodile omased. 60ndate püüdlus torkab silma ka lummavas mustvalges kaameratöös ning muusikavalikus (film algab etüüdiga, milles Tiina Tauraite tantsib The Beatlesi saatel, nii nagu seda võiks teha keegi mõnes Fellini filmis). Mängulisust pakuvad ka ootamatud momendid, kus film justkui peaks kaadriga lõppema, ent ei tee seda päriselt – selle asemel heidab etüüd valgust veel ka sellele, milline on lavastusprotsess, mis saab siis, kui režissöör on hõisanud „stopp!“.

    Kui minilavastused on lahendatud kaunis mustvalges, siis dokumentaalkaadrid, intervjuud on üles võetud värviliselt. Intervjuude käigus õpime Vahingut tundma talle lähedal olnud, temaga seotud inimeste sõnade kaudu. Filmile annab kindlasti tugeva lisaväärtuse omaaegse kultuurilise ja ühiskondliku tausta avamine ning see, et vahel nihkub tähelepanu rohkem Vahingule, vahel rohkem teda paelunud teemade ringile, seejuures kordagi fookust päris kaotamata. Seeläbi õnnestub filmil üheaegselt hästi suisa kaks järjestust – Vahingu elulugu puudutav süžeeliin ja temaatiline süžeeliin. Milleks mängud, milleks piirsituatsioonid, psüühikaga mängimine? Mis on kunst?

    Lisaks Vahingu elu avamisele saavad intervjueeritavad neil teemadel kõneleda ning mõtestada Vahingut kui persooni läbi nende teemade paremini, kui see ilmselt ilma õnnestuks. Kui etüüdid on mängulised illustratsioonid Vahingu päevikusissekannetele ning loomingule, mis astuvad omamoodi dialoogi intervjuudes käsitletavate teemadega, siis intervjuude (nii arhiiviintervjuud Vahingu endaga kui ka dokumentaalfilmi tarbeks tehtud intervjuud) abil antakse aimdus sellest, mis Vahingu mõttemaailma mõjutas – tema lapsepõlv, kus oli küll armastust, kuid vähe selle väljanäitamist, tema keerulised suhted naistega, tema huvi abstraktse vastu. See on põhjus, miks ta esialgu psühhiaatriat õppima suundus ning sealjuures ka antidepressantide toimemehhanismidest arusaamist oluliselt avardas, ent millele hiljem kirjanduse kasuks selja pööras. Seda kõike on piisavalt, et tekiks huvi enama järele, mistõttu võib loota, et film suunab vaatajaskonna mehe loomingu juurde.

    „Vaino Vahingu päevaraamat“ on Eesti filmimaastikul kurioosne dokumentaalfilm, ei meenu mulle ükski teine, mis üllataks sedavõrd mängulise lähenemisega, mis seob dokumentalistikat ning lavastuslikkust. Dokumentaalvõtted annavad põgusa, kuid kahtlemata huviväärse pilguheidu Vahingu elukäiku ning teda paelunud teemade valdkonda, minilavastused illustreerivad seda kõike paraja lustiga. Ehkki filmi lõpuks ei saa ükski vaataja ilmselt öelda, et ta nüüd Vahingut väga hästi tunneb ja mõistab, on film kaasakiskuv ja hariv vaatamine.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Vaino Vahingu päevaraamat“ (2021)
    Riik: Eesti
    Kestus: 1h 20min

    Režissöör: Rainer Sarnet
    Stsenarist: Rainer Sarnet
    Produtsent: Marianne Kõrver
    Operaator: Erik Põllumaa
    Monteerija: Martin Männik, Marianne Kõrver
    Osades: Mari Abel, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik

  • „Karjaimmuunsus“ – Ädilhan Jeržanov annab taas pimedatele öödele värvi

    „Karjaimmuunsus“ – Ädilhan Jeržanov annab taas pimedatele öödele värvi

    Ädilhan Jeržanov ei tohiks pöfihuntidele sugugi võõras nimi olla. Vägagi tegus Kasahstani režissöör oli eelmise aasta novembris meie kinoekraanidel esindatud kahe filmiga, „Kollane kass“ (2020) ja „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ (2020), neist viimane oli mu silmis üks silmapaistvamaid saavutusi eelmise PÖFF-i programmis. Mehe stiil on läbi kolme filmi sarnane, eriti tugeva paralleeli annab tõmmata „Kollase kassiga“. Tema ühiskonnakriitiline huumor on „Karjaimmuunsuses“ (2021) samuti jantlik ja veiderdav, teemaks jätkuvalt Kasahstanis lokkav korruptsioon. Küll nauditav, ei küündi „Karjaimmuunsus“ siiski Jeržanovi eelmise aasta panuse kõrgusele.

    Loo keskmes on Selkeu (Danijar Alšinov), korrumpeerunud, valelik, ent pidevalt lõbusat tuju ülal hoidev politseinik eikellegikolkas Karatases, kus tema sõnutsi on altkäemaksud ning salakaubavedu ja rahapesu sageli ainsaks viisiks, kuidas elanikkond võiks ots otsaga kokku tulla. Tema partneriks on endine võmm Žamžõš (Nurbek Mukušev), kellega koos tahab Selkeu pageda Karatasest suurde linna. Selle tarbeks on nad loonud tantsutrupi Võrukaelad, millega loodetakse linnas läbi lüüa. Tantsuliigutuste lihvimiseks ning puusade hööritamiseks neil paraku palju aega pole, eriti siis, kui koroonapandeemia otsapidi Karatasesse jõuab.

    Selkeu endine naine Turia (Asel Sadvakasova) on üks valgetes kitlites ja maskides asjaajajatest, kes saabuvad Karatasesse koroonaolukorda kaardistama ning nakatunuid karantiini panema. Temaga on kaasas ta uus abikaasa Gurbeken (Jeržan Džamankulov), organites soojemal istekohal peesitav politseiametnik, kelle silmis on kõik seaduse ees võrdsed. „Miks ta peab nii keeruline olema?“ pärib Žamžõš Selkeult teesklematu mõistmatusega, kui Gurbeken ähvardab nende mõlema kohta korruptiivse ettepaneku eest ettekande teha. Nii algab kohalike korrumpeerunud võmmide ning linnast tulnud reegleid austava seadusesilma vahel kemplemine, milles mõlemad osapooled olukorda oma soovidele ja tahtmistele vastavalt kallutada soovivad. Näitlejate trupp on vaatajaile Jeržanovi varasematest filmidest kindlasti tuttav ning Jeržanovi stiili täitsa omaks võtnud. Rollisooritustes on küllaldaselt mängulusti, niisamuti hiilgavad nad füüsilise koomikaga, mis meenutab Emir Kusturica töid.

    Jeržanovi kahe eelmise filmi tasemele aga „Karjaimmuunsus“ ei küündi. „Kollane kass“ võlus peategelase südameid sulatava naiivsusega, millest Selkeul ning Žamžõšil puudu jääb. „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ oli väga fokusseeritud ning tugeva selgrooga film (tugeva selgrooga peakangelannale kohaselt), „Karjaimmuunsus“ aga selle kõrval võrdlemisi laialivalguv. Jeržanov tõestab, et tal on hea silm – kadreering on kaunis ning enam kui vahest ükski teine kaasaegne režissöör mõistab ta, kuidas visuaalset huumorit väga filmilikult edasi anda. Olulist rolli selles mängib oskuslik misanstseen. Heaks näiteks on stseen, milles alt paremalt nurgast ilmub kaadrisse hanerivi kuulide eest kaitsva kilbi taha kogunenud võmme, kes kohaliku salaviinakaupleja Zambeke (Bauõržan Kaptagaj) karantiini peavad toimetama. Viimane ei kuuletu linnast tulnud autoriteetidele, redutades relvaga oma maja katusel. „Härra Zambeke, täitke oma kodanikukohust!“ karjutakse talle hanerivist, mille peale too tule avab.

    Jeržanovi loodud maailmas on sellised vaheseigad lahendatud lõbusa huumoriga, kuid võrreldes ta eelnevate filmidega on „Karjaimmuunsuses“ märkimisväärselt vähem seiku, mis südamest naerma ajavad. Lõbus tonaalsus kannab filmi sujuvalt kaadrist kaadrisse sellest hoolimata, et kõik naljad siin nii hästi ei toimi, kuigi tundub, et üritatud on rohkem kui küll. Samuti kannatab film mitme kõrvalsüžeeliini pärast, mis otsapidi kuhugi välja ei jõua. Jeržanov on väga tegus, tehes aastas kaks-kolm filmi, kuid „Karjaimmuunsus“ tundub toores, kuidagi rutakalt tehtud, vajaks ehk veel pisut lihvimist.

    „Karjaimmuunsus“ tõestab, et kasahhist filmilavastajal Ädilhan Jeržanovil on jätkuvalt hea huumorimeel ning võrratu vaist visuaalse komöödia osas. Võimalik, et „Karjaimmuunsus“ avaldanuks mulle rohkem muljet, kui poleks samalt režissöörilt eelmise PÖFF-i ajal tugevamaid teoseid näinud. Samas ei saa väita, et film mulle ei meeldinud. Jeržanovi omapärane stiil väärib tunnustust ning kellele samuti meeldisid „Kollane kass“ ning „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“, neil soovitan kindlasti ka tema uusim film kavasse võtta.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Karjaimmuunsus“ (Onbagandar, 2021)
    Riik: Kasahstan, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 34min
    Linastus PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Ädilhan Jeržanov
    Stsenarist: Ädilhan Jeržanov
    Produtsent: Serik Abishev, Daniyar Alshinov, Ablaikhan Ashimov, Olga Khlasheva
    Operaator: Yerkinbek Ptyraliyev
    Monteerija: Adilkhan Yerzhanov
    Muusika: Sandro Di Stefano
    Osades: Daniyar Alshinov, Nurbek Mukushev, Yerzhan Zhamankulov, Assel Sadvakassova, Bolat Kalymbetov

  • „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ viib nostalgilisele sõidule NSVL-i

    „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ viib nostalgilisele sõidule NSVL-i

    Bulgaaria dokumentaalfilm „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ (2021) on pidevalt paaris tegutsevate režissööride Georgi Bogdanovi ning Boris Missirkovi film sotsialismimaade autokultuurist. Linateos jälgib mitut autosõpra ning jutustab fragmentaarselt sellest, millist rolli autod nende elus mängivad. Autod on filmi käimatõmbavaks hobujõuks, kuid hinge annavad linateosele siiski autode omanikud, kellesse filmitegijad suhtuvad lembusega. Vanema põlvkonna vaatajad viib tõsielufilm kindlasti väikesele tiirule mälestuste alleel, kuid publiku nooremaid päid, kui nad just autodest sisse võetud pole, ei pruugi film nii väga kõnetada.

    Ajaloolise ning ühiskondliku tausta lahtiharutamisega ei vaevu režissöörid vaeva nägema. Miks nad peaksidki, kui seda teeb Ronald Reagan? Filmi juhatab sisse USA endise presidendi kommunismi pihta suunatud nali sellest, kuidas autoost Nõukogude Liidus välja näeb: ostja peab ostu soorituse hetkest masinat ootama kümme aastat, lihtsalt hea oleks teada, kas ta saab auto kätte kümne aasta pärast hommikul või päevasel ajal. Noh, et teaks arvestada. Torulukksepp ju samuti kutsutud. Kulunud nali ehk, kuid „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ sissejuhatuseks sobib see huumor hästi, just esitajalt, kes juhtis NSVL-i suurimat vastast viimasel kümnendil, mil ida ja läänt eraldas raudne eesriie.

    Nalja kulumise põhjust otsides võibki näpuga just Reagani poole näidata, sest vaevalt on maailm tunnistanud teist nõukogude anekdootide sellise kaliibriga austajat. Siin aga annab see sobiva varjundi järgnevale, helgetes toonides ülesvõetud dokumentaalfilmile. Segi paisatud fragmentides mitmest riigist, nagu Venemaa, Bulgaaria, Tšehhi, Saksamaa, ka Norra, saavad nõukogude autodesse hingestatud nostalgiaga suhtuvad autosõbrad oma kiindumuse tagamaid näidata, sellest rääkida.

    Näeme nõukogude aja muuseumit ja selle omanikku, näeme paarikest, kes armusid teineteisesse ühise autolembuse ajel, tutvume poliitikuga, kes on oma ihu ja hinge matnud vana kooli auto restaureerimisse (ja uhke on ta masin tõepoolest). Näeme ka endist rallisõitjat John Hauglandi taas rallitamas ja kuuleme, kuidas pageti ühelt kuuendikult planeedist teisele poole raudset eesriiet. Esiti tekitab filmi mosaiikne ülesehitus, pidev ühelt loolt teisele hüppamine kerget segadust ja mõjub ebakoherentselt, kuid aitab samas huvi eesootava suhtes ülal hoida, paneb mõtlema, kuhu film omadega välja peaks jõudma ning mida sellega öelda tahetakse.

    Asjaolu, et fookus pole niivõrd masinatel, kuivõrd nende omanikel ja austajatel, lisab filmile soojust ja inimlikkust. Lugudele on lähenetud mitmeti: on hetki, kus autosõbrad räägivad otse kaamerasse, ning selliseid, kus kaamera nende tegevust tumma kõrvaltvaatajana jälgib. Ühe autosõbra juurest teise juurde, siis kolmanda, siis tagasi, siis neljanda juurde jne hüpates hakkavad lood ilmet võtma alles veerandi kuni poole filmi peal. Kui esialgu töötab see filmi kasuks, siis mida kaader edasi, seda ilmsemaks saab, et autovõõrale vaatajale või kellelegi, kes ei saa nendest autodest ega nendega seotud lugudest nooruse tõttu korralikku nostalgialaksu, ei paku see film kuigi palju.

    Filmi helgetest toonidest (nii emotsionaalses kui ka sõna otseses mõttes – filmi režissöörid täitsid mõlemad ka operaatori kohuseid) ning filmis esinevate inimeste heldimusest sotsialismiaegse vastu võib mõista, et „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ ongi loodud ennekõike kui ajamasin, mis viib vaataja ajas tagasi. Ehkki Reagani anekdoot on igati sobilik avang, ei ava see siiski piisavalt taustsüsteemi. Jah, põgusalt näeme ka autotööstust, kuid tõesti põgusalt. Laiema ajaloolise ning ühiskondliku tausta avamine annaks filmis esinevatele inimestele ning nende autodele rohkem konteksti ning aitaks nende huvi paremini mõista. Ehkki autosõprade lood on paeluvad ning nende sõnadest ja tegudest kumab läbi, et nad on südamega asja juures, jääb film selle suure huvi tagamaade ning põhjuste väljaselgitamisel pealiskaudseks. Pidevalt on tunne, et film võiks olla midagi enamat, öelda midagi enamat, kuid pakub lõppeks siiski vaid lühikest lõbusõitu. See sentiment varjutab kahjuks huvi, millele film ebatavalise ülesehitusega alguses hääled sisse lõi.

    „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ on lõbus ja tore vaatamine, mille puhul on tunda, et see on valminud asjaosaliste armastusest nõukogude autotööstuse toodangu vastu. Film on huvitavalt lahendatud, kuid see lahendus sõidab teelt välja, kui filmi lõpuks jääb nähtu suhtes veidi tühi tunne – teemat vaid kraabitakse pealispinda pidi. Seega ei maksa oodata pikka ja pingelist rallit, pigem seadke end valmis kergeks nostalgiliseks lõbusõiduks. Film pole küll rangelt ega liigse asjatundlikkusega vaid autohuvilistele tehtud, kuid võiks sellele kontingendile enim huvi pakkuda.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Autod, mis viisid meid kapitalismi“ (The Cars We Drove into Capitalism, 2021)
    Riik: Bulgaaria
    Kestus: 1h 33min
    Linastus PÖFF25 #pöfftrending programmis

    Režissöör: Georgi Bogdanov, Boris Missirkov
    Stsenarist: Georgi Bogdanov, Boris Missirkov

  • „Ajast väljas“ – eksperimentaalne ja lummav visuaalne kiri

    „Ajast väljas“ – eksperimentaalne ja lummav visuaalne kiri

    Belgia film „Ajast väljas“ (2021) on omaette eksperiment. Tegemist on unikaalse lahendusega nukufilmi vallas ja tõenäoliselt üks isikupärasemaid filme tänavusel PÖFF-il. See on unenäoline, fragmentaarne mälestus elust Maal, nii selle sõna laiemas tähenduses kui ka ühe suguvõsa võtmes, esitatud rabava stiiliga visuaalides ning kirjana, mille viimane inimene Maal esitab esimesele inimesele, kes sündinud Marsi pinnal.

    Aasta on 2056. Inimesed on Maalt lahkunud, linnad on rohtu kasvanud, suured hooned, kõrghooned, paneelmajad on looduse ees taandumas. Peaaegu kõik inimesed on lahkunud, maha on jäänud vaid eakad. Nende seas on Gaspard ehk vanim, võib-olla viimane inimene Maal, kes saab peagi saja-aastaseks. Enne siit ilmast lahkumist on tema soov anda oma lapselapsele Zeriale, esimesele inimesele, kes sündinud Marsi pinnal, aimdus sellest, milline on elu Maal. „Kui sa mind otsima tuled, kallis Zeria, oled esimene inimene, kes näeb Maad esimest korda,“ nendib Gaspard oma kirjas mitu korda. Gaspard ei saa olla kindel, kui palju Zeria teab tõde, kui palju tema eest varjatakse inimkonna tausta, kuid Gaspard ilmselgelt tahab, et lapselaps teaks. Et ei unustataks.

     „Laiub surm nagu lävi / läbi hommikuao. / Aga olnu ei hävi, / sest et mälu ei kao.“ Nii algab Artur Alliksaare luuletus „Kuskil ajajõe taga“. Harry Cleveni eksperimentaalne stop-motion- animatsioon „Ajast väljas“ paneb mõtlema sellele, mis saab, kui olnu hävib, kui mälu kaob. Elu Maal, nii nagu inimesed aastatuhandeid elanud on, on filmis peaaegu hävinud. Mälu, see on kadumas. Gaspard on kõrges eas, tema meenutused lapsepõlvest, tema mälestused on fragmentaarsed, hüplikud. Ta ei ole ilmtingimata usaldusväärne jutustaja, hoopis vastupidi. Film viitab võimalusele, et ta on viimane elus inimene Maal, nagu vihjatakse ka, et elu Maal peakski kuuluma minevikku. Inimkond on ühe suurima eluviisimuutuse lävel, kui mälukandjad Maal hukkuvad. Kas inimkond Marsil peaks mäletama midagi elust Maal? Kui, siis mida? Milleks? „Ajast väljas“ paneb neile eksistentsiaalsetele küsimustele mõtlema.

    Kui keegi peaks jutustama elust Maal, siis millest muust võiks ta pajatada kui isiklikust kogemusest. Nii on ka Gaspardi kiri täis seiku isiklikust elust, mis sageli traagilist laadi, kuid sekka leidub ka rõõmsamaid hetki. Kogu filmi vältel kuuleme peaaegu ainult üht inimhäält – Gaspard lugemas valjult kirja, rahulikus tempos, mõtlikult, justkui järgmist mõtet, järgmiseid sõnu hoolikalt kaaludes. Merlin Delensi esituses leiab iga mõte, iga sõna filosoofilis-eksistentsiaalse tähenduse.

    Filmi paeluv visuaalne lahendus segab harjumatut (mitte häirivas mõttes) omapärast segu mudelitest, makettidest, nukkudest, vahel ka reaalsetest inimfiguuridest nukumaskide taga. Unikaalne lähenemine toimib – ehkki see mõjub veidi võõrastavalt, vähemalt alguses, annab see lisamõõtme filmi filosoofilistele mõttetriividele. Harry Cleveni nukud on väheplastilised, ühetaolised hallid näod, nii Gaspard kõrges eas, isikud tema lapsepõlvemeenutustest kui ka inimesed Marsil. See tõstatab mälu ja identiteedi küsimuse. Mis saab inimkonnast kui kollektiivsest identiteedist Marsil, kui unustatakse, milline oli elu Maal? Rohtu kasvavad linnad, metsalaaned ja jäised maastikud on mudelid, maketid, kuid väga hästi teostatud.

    Film kulgeb meditatiivses tempos, kuid visuaalne keel on lummav ning aitab tähelepanu ülal hoida. Enamik filmist kulgeb halli varjundeis, mis koos teiste stilistiliste elementidega annab filmile noir’iliku õhustiku. Ekspressiivne on ka filmi heliriba, olgu siis heliks vaikne klaverimäng või jõuline abstraktsioon. Viimase näiteks võib tuua lõigu, mil Gaspard meenutab oma karmikäelise isa kasvatusmeetodeid: isa avab auto tagumise ukse, taamal vaiksed loodushelid, mis valjenevad džunglihelide kakofooniaks, kui isa noore Gaspardi autost välja murule kisub, et too muru kardaks.

    „Ajast väljas“ pole ilmselt film igale maitsele, selle unikaalne visuaalne keel ning helidisain, meditatiivne tempo ja eksistentsiaalsed teemapüstitused mälu ning identiteedi vallas on mõneti rasked seedida. Kuid sättides end filmi sageduslainele, tasub see kogemus igati ära. Režissöör Harry Cleven on saanud valmis tõeliselt omapärase filmi, mis pole hetkekski vähemat kui lummav, isegi kui temaatika võib mõjuda ängistavalt.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Ajast väljas“ (Zeria, 2021)
    Riik: Belgia
    Kestus: 1h 1min
    Linastus PÖFF25 programmis “Põhjusega mässajad”

    Režissöör: Harry Cleven
    Stsenarist: Harry Cleven
    Produtsent: Benjamin Stiénon
    Osades: Johan Leysen

  • Miks pahad inimesed on pahad ja mitte head?

    Miks pahad inimesed on pahad ja mitte head?

    „Teised“ on tänapäeva sotskriitiline draama, milles režissöör Aleksandra Terpinska toob ekraanile igapäevaelu armusuhted ja tupikud, nõrutatud läbi räppmuusika ja musta huumori. Peategelase, wannabe-räppari Kamili ainus siht elus on salvestada album, kuid tema kõrgeid unistusi segavad ellu viimast „teised“, kes temasse ei usu. Kamil leiab end rikka ja rinnaka „meeleheitel koduperenaise“ Iwona tiiva alt, kus on vahel hea valgel diivanil peatuda ja lahkumisel taskuraha küsida. Iwona ja Kamili seksiseiklused aga ei vii tegelasi armastuse ja õndsuse poole, vaid igaüks selles hallis maailmas on lõksus omaenda eksistentsis ja peab seal kuidagi hakkama saama. Õhus on küsimus, miks ei suuda keegi õnnelik olla.

    Valisin selle filmi esialgu üsna skeptiliselt, sest draama ja räppmuusika peale kinno üldiselt kohe ei jookseks. Esimesed kümme minutit oli raske filmi sisse elada, tunne oli, justkui oleks mind vaatajana palgatud 90-minutilise muusikavideo operaatoriks. Kuid aja möödudes põimusin siiski tegelastega niivõrd, et huvi ei kadunud kordagi. Just režissööri kadestamisväärsed käsitööoskused ja hea tunnetus laulude, stseenide ja aegruumi vaheldamisel hüpnotiseerisid mind täielikult ekraanile.

    Hoiatan ette – et saada maksimaalset filmielamust, peab tulenevalt keelebarjäärist olema kogu aeg kohal, sest film nõuab vaatajalt palju tähelepanu nii keele kui ka tempokuse tõttu. On kahju, et kõige teravamad ja iroonilisemad kalambuurid jäävad teiskeelsele vaatajale tõlgete tõttu lahjemaks. Kuigi keel jätab vaataja natuke kõrvale, siis puudujäägi korvab teatud määral tohutult hea näitlejatöö. Filmi veavad tugevad ratsanikud, kelle režissöör kaariku ette rakendas ilmselt meelitusega „Kas sa tahaksid mängida midagi erilist?“, ja näitlejad mängisid tegelasi tõepoolest eriliselt hästi. Usun, et režissöör sütitas näitlejaid piisavalt huvitava väljakutsega, mis väljendub ka ekraanil. Karaktereid tugevdab vaataja jaoks ka režissööri suurepärane koostöö filmi kunstnikuga, sest just keskkond, kostüümid ja värvivalik annavad puuduoleva info ning loovad kokkuvõttes usutavad tegelased ja tervikliku maailmapildi, mis asendab tüviteksti kohatisi puudujääke ja teeb loo arusaadavamaks.

    Minu jaoks jäid nõrgaks vaid muusikaline põhi ja räppar-Jeesuse karakter, mille režissöör algtekstile juurde lisas, kuid see on juba maitse asi. Aleksandra Terpinska on nüüdsest üks režissöör, kelle järgmiseidki filme jään huviga ootama. Kuigi film „rikub“ paljusid klassikalisi filmireegleid, suudab just see film tuua pimedatesse öödesse värskust. Soovitan seda kindlasti vaatama minna, sest tegu on väga julge ja terava debüütfilmiga.

    Autor: Elis Rumma

    “Teised“ (Inni ludzie, 2021)
    Riik: Poola, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 46min
    Linastus PÖFF25 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöör: Aleksandra Terpinska
    Stsenaristid: Dorota Maslowska, Aleksandra Terpinska
    Produtsendid: Beata Rzezniczek, Klaudia Smieja
    Operaator: Bartosz Bieniek
    Monteerijad: Magdalena Chowanska
    Muusika: Marek Aureliusz Teodoruk
    Osades: Magdalena Kolesnik, Sebastian Fabijanski, Jacek Beler, Piotr Witkowski, Sonia Bohosiewicz