Rubriik: Arvustus

  • „Laura Durandi veider tagaajamine“ehk selle filmi peale ei ole mõtet oma aega kulutada

    „Laura Durandi veider tagaajamine“ehk selle filmi peale ei ole mõtet oma aega kulutada

    Pühapäeval, 24. novembril PÖFFi raames maailmas esilinastunud „Laura Durandi veider tagaajamine“ pani mind mõtlema. Korduvalt. Kas jalutada nüüd minema? Või nüüd? Või nüüd? Või nüüd? Noist ellujäämisinstinkti välgatustest hoolimata jäin siiski paigale, kuid mitte sellepärast, et minus oleks tärganud kergelt masohhismi kalduv iseloomujoon, vaid et julgeda täie enesekindlusega väita, et tegemist on täieliku sõnnikuhunnikuga. Selleks tuleb virn endal enne läbi kühveldada. Sest mine tea, teinekord leidub fekaalilasuski pärleid ja teemante ja muid metafoore.

    „Laura Durandi veider tagaajamine“ peaks olema komöödia. Kõik viitab sellele, kentsakast ideest tavapärase buddy / road movie valemini välja. Mis on aga puudu, on naljad. Kõige kurvem, et see pole taotluslik, vaid nalja on üritatud teha ja see paistab valusalt läbi. Komöödiat oleks prussinud justkui maavälised tulnukad, kes ei saa nalja kontseptsioonist korralikult aru. Huumor on kogu filmi vältel rabe ning forsseeritud, naljadel puudub ülesehitus ja/või punchline ning situatsioonide potentsiaal jäetakse igal võimalusel kasutamata. Ligi neljasajapealise publiku seast kostis vaid mõni üksik kõkutus siin-seal mõne rumala, slapstick’i laadis koha peal.

    Võib-olla – tajudes, et puhta komöödiafilmina oleks tegu täieliku läbikukkumisega – otsustas režissöör Dimitris Bavellas minna veidi kunstilisemat ja pretensioonikamat teed pidi, et mõni võiks tema käkerdist satiiriks või mõnel muul viisil sügavamaks pidada, kui see kuseloik tegelikult on. Näen seda ainsa põhjusena, miks siin-seal kasutada filmielemente, mis loo seisukohalt mitte midagi ei muuda ega juurde ei anna, vaid pigem jätavad filmist mulje kui untsuläinud tudengieksperimendist.

    Filmi „lugu“ on samuti igatpidi lohakas, et mitte öelda laisk. Ma pole kindel, kumb on halvem, aga lohakas vähemalt teeb midagi. Teisalt on mõnikord parem üldse tegemata jätta. Igatahes sarnaselt filmis leiduvate „naljadega“ on loos palju lahtiseid, üleliigseid ning kasutuid otsi, mille olemasolu on venitanud filmi kahetunniseks ajusurmaks. Ühel hetkel üritatakse peategelastele mingisugust kindlat karakterit külge määrida, järgmisel hetkel pole see enam oluline või pole seda üldse olemaski. Mitte miski ei juhtu orgaaniliselt, tegelastest või situatsioonidest lähtuvalt. Kõik olukorrad on lavastatud nüristavalt tajutavalt, ilma sisemise motivatsioonita, millele kindlasti ei aita kaasa ka puine näitlejatöö.

    Kui Makis Papadimitriou „portreeritud“ Antonis jääb mugavalt ignoreeritava keskpärasuse raamesse, siis tema sõbra Christose rollis olev, Andy Sambergi look-alike’i moodi Michalis Sarantis mõjub Pinocchiona õhupallide keskel. Võib-olla oleks monteerija Giorgos Georgopoulos suutnud Sarantise näitlemist kohati siluda, lõigates tühja jõllitamisega täidetud kaadreid lühemaks, aga ma saan täiesti aru, kui ka temal sellest kõigest täiesti siiber oli.

    Kogu filmi jooksul meeldisid mulle kaks asja. Esiteks lugu, millega film algas. See kõlas lubavalt ja lootustandvalt, kuid kahjuks järgnes sellele peagi pettumus. Teiseks oli samuti muusikapala, aga seekord lõputiitritele eelnev. Rohkem ei oska ma selle filmi juures midagi soovitada. Peale selle, et kui võimalik, vaadake midagi muud. Kui mitte, ärge vaadake midagi. Vähemalt ei kuluta närve ega ajurakke.

    Autor: Sven Kütt

  • Emotsionaalselt värskendav „Põleva tütarlapse portree“

    Emotsionaalselt värskendav „Põleva tütarlapse portree“

    Screen Internationali kriitikute programmis linastuv ning PÖFFil kaks saalitäit välja müünud „Põleva tütarlapse portree“ on Prantsuse ajaloodraama, milles rullub lahti kahe naise armastuse lugu. Rahva suur huvi on igal juhul põhjendatud – film on end juba tõestanud Cannes’i filmifestivalil, kus pälviti Queer-Palmioks ning parima stsenaariumi auhind. Kindlasti on ka film ka PÖFFi favoriitide seas. Ja tõepoolest, „Põleva tütarlapse portree“ on hea vaheldus filmidele, mis kubisevad efektikaadritest, kuid milles jääb vajaka sisust. Selliseid küsitavaid filme võib sel aastal PÖFFi kavast paraku rohkelt leida. „Põleva tütarlapse portree“ aga eristub selgelt oma stiilipuhtuse ning paeluva süžee poolest.

    Film jutustab noorest naisest Marianne’ist, kes kutsutakse saarele maailma naist nimega Héloïse. Viimase emal on väga konkreetne soov – saada Héloïse’ist maal Milanos elava jõuka kosilase jaoks. Héloïse aga keeldub poseerimast ning Marianne saab ülesande teda salaja maalida.

    Žanriliselt liigitub Céline Sciamma kirjutatud ning lavastatud film nii ajaloo, draama, erootika kui ka LGBT alla. Tuleb tõdeda, et erootikat filmis just palju pole ja see ei üllata, sest enamikus LGBT-filmides käiakse seksistseenidega ettevaatlikult ümber (meenub näiteks „Call Me By Your Name“). Ja seda millegipärast eriti siis, kui tegemist on naisi käsitleva LGBT-filmiga. Sciamma lahendab erootilise iseloomuga stseenid väljapeetult ning see filmi puhul just kütkestabki. Näeme kahte tegelast teineteisele avanemas ning nendevahelist sidet iga hetkega tugevnemas.

    Režissöör Sciamma on loo peategelasteks paigutanud kaks naist, mis praeguses maskuliinsusele kalduvas maailmas mõjub värskendavalt. Kuid lisaks kahele peategelasele – kinnisele ja müstilisele Héloïse’ile ning teda maailma saabuvale Marianne’ile – saadab neid toatüdruk Sophie. See pole pelgalt armastuslugu, vaid ka kolme naise sõpruse lugu. Niisugune üksteise toetamine mõjub südantsoojendavalt ning tuletab meelde, et naiste vahel, olgu ükskõik mis sajand, valitseb alati teatav solidaarsus ning mõistmine.

    „Põleva tütarlapse portree“ kulgeb rahulikult ja maaliliselt. Marianne’i ja Héloïse’i armastus põleb aeglaselt ning madala leegiga ja see põimib vaataja aina enam loosse sisse. Põimib, kuni pole enam väljapääsu. Armastuslugu kulmineerub hingetuks tegeva stseeniga ning kinost välja jalutades on südames ülevus, nagu oleks ise just ühe suure tunde läbi elanud. Pastelne ja muinasjutuline, sekka rohkelt loodust – just selliselt võiks filmi visuaalse poole kokku võtta. „Põleva tütarlapse portree“ eristub oma minimaalsuse ja naturaalsusega. Huvitavad karakterid on paigutatud usutavasse, kuid lihtsasse keskkonda ning see võimaldab vaatajal keskenduda loole endale.

    „Põleva tütarlapse portree“ sisaldab rohkelt eri žanreid ning kõnetab seetõttu eri tausta ja eelistustega filmivaatajaid. Film mõjub tänavuse PÖFFi kavas värskendavalt ning jääb tugevaid emotsioone pakkudes kindlasti pikemaks ajaks meelde. Sobib kõigile, kes soovivad minna kinno elamuse järele.

    Autor: Pilleriin Raudam

  • „Jänespüks Jojo“ – väikesed natsid, suured südamed

    „Jänespüks Jojo“ – väikesed natsid, suured südamed

    Kümneaastane tulihingeline nats Jojo (Roman Griffin Davis) avastab, et tema ema (Scarlett Johansson) peidab kodus juuditüdrukut (Thomasin McKenzie). Üksi, koos oma kujuteldava sõbra Hitleriga (Taika Waititi), peab Jojo otsustama, mida tüdrukuga peale hakata. Stsenarist-lavastaja Taika Waititi toob oma sarmi Natsi-Saksamaale ning tulemuseks on humoorikas ning südamlik üleskasvamise lugu, milles jääb vajaka vaid väheke terviklikkust.

    Waititi stilistika on aastate jooksul muutunud üha värvikamaks, hoogsamaks ning tinglikumaks. „ Jänespüks Jojo“ annab Teise maailmasõja aegsele Saksamaale helge grimmi, mis on küll omalaadne ning värskendav, kuid paraku ei tööta alati loo kasuks. Kui Waititi varasemas filmis „Poiss“ (2010) oli rakendatud mõjuvat kontrasti, et vastandada laste unistused reaalsusega, siis teemalt lähedane „ Jänespüks Jojo“ jääb pigem vaid unistuste maailma. See otsus on filmitegijatel ajastut arvestades ilmselt taotluslik, kuid fantastiline olustik ning hoogne montaaž ei lase Jojol vägagi reaalseid emotsioone ja mõtteid alati loomulikul viisil seedida.

    Olenemata filmi üldjoonelisest kergemeelsusest käsitleb „ Jänespüks Jojo“ jõhkrat aega suure siirusega. Waititi tõestab taas oma osavust komöödia ja tragöödia ning südantsoojendava ja südantlõhestava kiirel vaheldamisel. Kui üks stseen paneb publiku ninast kokakoolat purskama, siis järgmine sogastab selle kokakoola pisaratega. Igal tegelasel on oma kummalised eripärad ja suured unistused ning isegi kui nende suhted ei arene just eriti ootamatul viisil, on raske neile mitte kaasa elada.

    Lõpuks polegi selle filmi eesmärk Kolmandat riiki suure süngusega süvitsi käsitleda. Hitler kujuteldava sõbrana mõjub küll paberil riskantselt, kuid see kujuteldav Hitler on nii totter ning haletsusväärne, et ei tohiks kellegi silmis vastuolu tekitada. Loo sisemised konfliktid pole küll nii detailsed nagu mõnes samalaadses Waititi teoses, aga tegemist on ikkagi osavalt teostatud ning meeltlahutava filmiga, mis võiks igas vanuses inimestega suhestuda. Miks mitte isegi tänapäevaste kümneaastaste tulihingeliste natsidega?

    Autor: Matiias Viiking Ojaveski

  • Tere tulemast Gutterbeesse!

    Tere tulemast Gutterbeesse!

    See värske Taani komöödia räägib loo Gutterbee-nimelisest USA väikelinnast, mida on tabanud suurem immigratsioonilaine. Linna kardetuim mees Jimmy Jerry Lee Jones Jr. (W. Earl Brown) tahab santi olukorda päästa, samas ajab ta linnast välja kõiki, kes ei kuulu gruppi „valge ameeriklane“. Draama lükkab käima saksa vorstikestele pühendunud Edwardi (Ewen Bremner) kolimine Gutterbeesse. Ta leiab kaaslaseks lindprii Mike’i (Anthony Starr) ning üheskoos hakkavad nad tagurlikku linna rajama saksa vorstirestorani.

    „Gutterbee“ on üles ehitatud totrate tegelaste najale: varem mainitud vorstientusiast Edward, kauboi ja lembelaulikust gangster Jimmy ning tema hädine poeg Hank (Joshua Harto), linna šerif T.J. Brown (Chance Kelly), kelle kinnisidee on oma juuksepiiri taganemine, ning peategelane Mike, kes on vabanenud vanglast suurte lootustega hakata ausaks meheks.

    Filmi kummalist tutvustust lugedes tekkis tunne, et tegemist on uue suurepärase Taani komöödiaga ning ootused olid kõrged, kuid huumor jäi seekord kahjuks magedaks. Suure kinosaali väljamüüdud seansil oli terve filmi jooksul kuulda paari naerupahvakut, kuid kõik muud pressitud naljad, mida filmis oli meeletult palju, kukkusid läbi. Komöödiat polegi lihtne teha ning „Gutterbees“ olid naljad täiesti valesti ajastatud, pidevalt korduvad ning hea koha pealt ära lõigatud. Vorstinalju oli väga, väga palju!

    See-eest oli läbikukkunud huumori taga huvitavalt kirjutatud originaalne väga südamlik lugu ning ühiskonnakriitika tabas õigeid kohti. Eriti huvitav oli vaadata, kuidas režissöör Ulrich Thomsen on ette võtnud usutemaatika. Üks pahategelane on vaimulik Luke Hosewall (Clark Middleton), kes korraldab linna kirikus rahakogumisüritusi ning hakkab sihikindlalt püüdma vorstirestorani hävitada, kui avastab, et see temalt kliente röövib. Iseloomult karm ja sihikindel, kuid välimuselt kääbuskasvu, püüab Luke oma vastaseid hirmutada, kutsudes neile peale jumalaviha. Mehe eesmärk aga on puhtalt materiaalne ning igas situatsioonis jääb Luke naerualuseks.

    Peale huumori ülesehituse tekitas küsimusi filmi stilistika. Mõne stseeni puhul on Thomsen valinud veidi sitcom’ile omase lähenemise, kaamera kihutab ja kõigub tegelaselt tegelasele ning isegi öösiti on kõik tegelased korralikult välja valgustatud. Seega dramaatilist efekti pole ta proovinud tekitada. Need kaadrid on aga kõrvu äärmiselt dramaatiliste kaadritega linnas tegutsevast kukest, mõned ilusad looduspildid veel lisaks. Silma torkab suur ebakõla ning lõpuks jääbki mulje, et kontseptsioon ei ole kinolinal nii õnnestunud, nagu tegijad võisid vaimusilmas ette kujutada.

    Põnev on „Gutterbee“ juures see, et kogu ühiskonnakriitika, mis sealt läbi kajab, on väga aktuaalne, kuigi filmi tegevus leiab aset paarkümmend aastat tagasi. Thomsen ise on maininud, et kõik filmi tegelased põhinevad inimestel, kellega režissöör on päriselus kokku puutunud. Kindlasti tunneb ka vaataja ära mingeid stereotüüpe ning ilmselt kõik näevad Jimmy tegelases praegust USA presidenti.

    Autor: Inger Põder

  • Mõeldes mälu subjektiivsusele Terrence Malicki „Varjatud elu“ valguses

    Mõeldes mälu subjektiivsusele Terrence Malicki „Varjatud elu“ valguses

    Igapäevaelus tundub meile tavaliselt, et elu on üsna struktureeritud ja terviklik, meil on oma rutiin, harjumused, emotsioonid, ringkond ja mälestused ning tundub, et me haldame seda üsna hästi. Kui aga korraks peatuda ja mõelda, mis see meie „mina“ ikkagi on? Mis on meie mälestused? Mis roll on meil nendes? Tundub, et meie mina on kuidagi fragmenteeritud. On huvitav avastada, et inimene, kes on olnud meiega meie mälestuses, võib sama kogemust teistmoodi näha ja mõista. Kolmas jällegi ei pruugi seda üldse mäletada või siis sellele mingit kaalu anda. Meie mälestus on meie kanda, mõni hetk jääb meiega igaveseks, kuid teise unustame niipea, kui selja pöörame. Mõni pilk, puudutus, valgus, vaade, sõna, fragment saab osaks meist. Mõni kogemus muutub korduva meenutuse, välise tagasiside, täienenud informatsiooni varal.

    Terrence Malicku filmid koondavad intensiivsemaid katkeid meie elukogemusest. Tema varasem „triloogia“ filmidest „The Tree Of Life“, „Song To Song“ ja „To The Wonder“ on loodud praktiliselt ilma stsenaariumita, näitlejaid jälgides, tunnetades ja nendega koos luues, marineerudes samades tekstides, muusikas, aruteludes. Näitlejad elavad läbi oma tegelasi ja saavad nendega üheks. Tulemuseks on katkendlikud, aga parimas mõttes terviklikud lood, filmid, mis viivad meid rännakule tajumuste ja mõtete virvarri.

    Pärast triloogiat tundis Malick, et sellist laadi filmitegemine on ennast tema jaoks ammendanud ja ta vajab midagi uut. Päris kannapööret ta ei teinud, jätkuvalt kasutas käsikaamerat ja „ujuvaid“ kaadreid, mis tekitavad vaatajas tunde, nagu see kõik oleks unenägu, või mälestus – katkendlik, jälgides detaile, žeste, puudutusi ja pilke. Vaatajana oleme selle loo sees, peaaegu tunneme neid puudutusi, inimestevahelist tõmmet, mõistmist, kannatusi, aga ka tuult Austria mägedes ja suvise muru lõhna, värske õuna krõmpsatust hamba all.

    Triloogiaga võrreldes on „Varjatud elu“ stsenaarium (suhteliselt) lineaarne ja struktureeritud. Based on true events, mitte katked, mis võiksid olla ükskõik kelle elu. Aga siiski, film jälgib läbi uneleva kaamerasilma argisuse imet ja pühadust, jagatud armastust ja sügavat kannatust – aga kes jälgib, kas meie või keegi kolmas? Ja mis õigus on meil jälgida teise maailmasõja aegse noore perekonna traagilist saatust? Sellele viitab ka kaameratöö, mis tegelaste pead mõnel hetkel ära lõikab. Tekib tunne, nagu ei peaks vaatama, või siis et lugu ise räägib rohkem kui tegelane ja me näeme vaid osa loost, osa inimesest. Seda enam, et vaatajana tajume enda kohalolu. Selle parimaks näiteks on kaader, kus vangivalvurid peksavad peategelast, mees kukub pikali, aga jalahoobid ei peatu. Tegelikult me peaaegu ei näegi meest, jalahoobid on suunatud kaamerasse ja valvurid lohistavad meid kaasa. Mitte kuidagi ei saa pilku ära pöörata. Nagu tegelane „Varjatud elus“, kes päevast päeva kiriku maale üle värvib, ütleb (parafraseerin): „Inimesed vaatavad neid minu maale, vaatavad neid kannatusi ja mõtlevad, kuidas nemad oleksid teisiti teinud, nemad ei oleks ometi lasknud kannatada.“ Hiljem, kui peategelane on vangilaagris, on seesama mees see, kes tema põllult peete varastab ja naist külaelanikega mestis põlastab. Ja meie kinosaalis? Ilmselt vaatame ja mõtleme: „Ei, meie oleksime kaastundlikud, meie oleksime mõistnud ja andestanud.“

    Aga kui palju me andestame oma igapäevaelus? Ja mis peamine – kui palju väiksemaid ja suuremaid kannatusi me põhjustame inimestele enda ümber? Mille pärast me ise kannatame? Meie elukogemus on läbi põimunud filmis kajastatud reaalsuse järelkajaga. Kuna meie mälestused, meie kogemus ja elu peegeldab meie kasvatust, meie vanemate kasvatust ja meie ajalugu, siis ei ole me vabad, meie otsused sõltuvad paljudest teguritest, mis on meie vabast tahtest väljaspool. Me koosneme fragmentidest, meie mälestused ja teadvus on kujunenud piltide, lugude, filmide ja kõige muu alusel, mida me kogeme. Isegi kui peame end indiviidideks, siis meis kõigis on midagi ühist, me istume pimedas saalis ja kannatame koos tegelastega ja mõistame neid isegi siis, kui nad räägivad võõras keeles (filmis on teadlikult osa teksti tõlkimata). Tasuks aga mõelda, kuidas seda kogemust kestma panna, kuidas põhjustada vähem kannatusi ja ise samuti vähem kannatada.

    Autor: Dora Lall

  • „Atlantis“ – meie igapäevane postapokalüptika

    „Atlantis“ – meie igapäevane postapokalüptika

    2019. aasta PÖFFi fantaasiafilmide žanrivaliku alt võib leida Ukraina režissööri Valentõn Vasjanovõtši draama „Atlantis“. Süvenemata võib kirjeldusega „fantaasia“ oodata mõnd eepilise võlumaailma kujutamist, siin aga viitab see määratlus pigem ulme spekulatiivsele potentsiaalile. Praeguse aja hoovusele sobivalt on selle filmi spekulatsioon pealtnäha lihtsakoeline ja tagantjärele kõhedust tekitav.

    Kõhedus tuli tuttav ette seoses Margaret Atwoodi romaani ja Hulu sarjaga „Teenijanna lugu“, mille keskmes on katastroofi järel kujunenud teokraatlik naistevaenulik ühiskond. Teemakäsitlus on neil muidugi erinev, aga nii „Atlantise“ kui ka Atwoodi teosel põhineva sarja puhul on astutud lähitulevikku ning näidatakse, millised on ühiskonda raputava kriisi tagajärjed tavainimeste jaoks. „Atlantis“ toob vaataja ette 2025. aasta Ida-Ukraina, mille kunagised rohelised väljad on sõjategevus muutnud elukõlbmatuks tühermaaks. Üks väheseid viise end sellises „Mordoris“ elatada on kulutada oma elu ja tervist tööstuses. Puhtalt hobi korras võib ka hukkunud sõdurite laipu koristada.

    Kui „Teenijanna lugu“ keskendub naistele, siis „Atlantise“ fookus on hoopis meeste kannatustel. Sõjakoleduste ja sellele järgneva ebaelu koorem on maskuliinses ühiskonnas meeste kanda. Tehasetöölisest peategelane Sergi on endine sõdur, keda sõjast saadud trauma arusaadavalt maha ei jäta. Vasjanovõtš näitab pilte tema elust ja eneseotsinguist, iga stseen on võetud üles katkestamata, sageli staatilise suure võttega. Sergi elu endises sõjatsoonis muutub sedaviisi distantseeritud ja isegi omamoodi esteetiliseks vaatemänguks.

    Sergi vaiksele kannatavale teele satub lootusi, mis mõjuvad veidi etteaimatava meetilgana selles tõrvapotis. Mehe traumad on aga liiga sügavad ja tal ei jää muud üle kui ekselda, mille läbi muutub film rännakuks hüljatud, ehk isegi postapokalüptilisel maastikul. Kuigi fantastiline eepika või turmtuli otseselt filmi tühermaadelt ei kaigu, ilmneb sügavus ajapikku. Pealkiri vihjab nii mõndagi. Antiikmüüdi järgi uppus Atlantis inimülbuse tõttu, sest solvatud jumalad pöörasid looduse saarerahva vastu.

    See oli ju kellegi kõrgema käsk, mis Ida-Ukraina lootusetud väljad tundmatute sõdurite hauaks muutis ja miinidega täitis. Seni on sõda olnud meie jaoks mugavas kauguses, meediahäma taga peidus, kusagil võõral maal. „Atlantis“ aga näitab, et see kaugus polegi nii pikk. Kui kauaks piirdub see lohe, kes Ida-Ukrainat räsib, meile vaid oma saba näitamisega? Nii meie kui ka muu Euroopa vaataja jaoks on film hea meeldetuletus rahuaja haprusest, sest näitab sõja tagajärgi kuskil mujal kui Lähis-Ida kõrbes.

    Kas üldsus praegu isegi enam teab, mis Ukrainas toimub? Filmi teeb omakorda valusamaks tõsiasi, et siiani on seda sõda käsitletud kui „sisekonflikti“, mis ei võimalda selle ohvritel saada täit rahvusvahelist abi ja sõja eest pagejaid põgenikeks nimetada. Inimesed on jäänud eikellegimaale, sest mujale neil lihtsalt pole minna. Hea seegi, et on jäädvustatud lugu, mis võib kõnetada igaüht, olenemata veendumustest konflikti olemuse kohta. Ehk ei vaju ka äraunustatud sõda enam nii varju, kui seda filmimeediumis esile tõstetakse.

    Kui „Teenijanna loos“ on usk ja naised vahendid omavoliliseks kasutamiseks, siis „Atlantises“ on selleks mehed ja loodus. Valentõn Vasjanovõtši film on rabav hoiatus mitte ainult Ukraina sõja oodatavate tagajärgede eest, vaid küsib ka seda, kas sõjast saab paraneda. Kui ilmasõda ja okupatsioon meis siiani kaiguvad, kuigi paljud meist pole kumbagi oma silmaga näinud, siis millised on pikemad tagajärjed tänapäeva sõjategevusel? Pealtnäha lihtne lugu süngest mehest süngel maal ütleb vähesega väga palju. Vaataja võib filmi nähes kogeda nii rusuvat ängi, kõhedust tuleviku ees kui ka kangekaelset lootust. Ei saa eitada, et need on olulised kogemused.

    Autor: Martin Nõmm

  • „Bombay roos“ – sõna otseses mõttes maaliline vaade elule Mumbais

    „Bombay roos“ – sõna otseses mõttes maaliline vaade elule Mumbais

    „Bombay roos“ on India naisrežissööri Gitanjali Rao järjekordne visuaalne ja narratiivne maiuspala. Film on juba varem sel aastal suutnud festivalidel paar auhinda võita ja on nüüd läbi PÖFF-i ka Eestisse jõudnud.

    Kuigi film võib tunduda mõnele aeglasevõitu, üleliia pungil visuaalsest ja akustilisest sümbolismist ja väga absurdne, tihti meelega, on selle sõnum südamlik, progressiivne, kuid ka natuke kurvameelne.

    Filmis on meeletul hulgal tegelasi ja igaühel neist on jutustada oma lugu. Juba alguses poetatakse vaatajale väikeseid inforaasukesi, mille meeldejätmine end filmi jooksul mahlaselt ära tasub, kui paljude tegelaste saatuseniidid üllataval viisil kokku jooksma hakkavad. Aga kui pidevalt tähele ei pane, siis võib järg käest libiseda, sest film vahetab tihti perspektiivi, soovides käsitleda võimalikult palju probleeme erinevatest vaatenurkadest.

    Loo üks peategelane on Kamala, noor hindu neiu, kes noorema õe ja invaliidist isaga on põgenenud Bombaysse (nüüd tuntud kui Mumbai), et Kamala sunnitud abielu küüsist päästa ja uus elu leida. Teine on Salim, muslimist noormees, kes on väga südamlik, aga kelle moraal on keerukate olukordade tõttu kannatanud. Kamala soovib uut ja vaba elu, tihti unistades keelatud armastusest ja kõikide murede eest ära lendamisest. Salim leiab end aina hädisematest ja hädisematest situatsioonidest, kuid sisimas soovib ta olla tugev ja rikas matšomees nagu üledramatiseeritud superstaarid Bollywoodi filmides, kes alati pahadele vastu lõugu annavad ja oma kallima päästavad. Aegamisi Kamala ja Salim armuvad ja see kõik saab alguse roosidest.

    Filmi teised tähtsad rollid on Kamala noorem õde, Tara, tema kurttumm sõber ja Tara inglise keele õpetaja, kes on üks toredamaid tegelasi filmis tänu oma naljadele ja ka südamliku loo tõttu. Tema kasvatabki aias roose ja aitab tahtmatult kokku tuua Kamala pere, Tara sõbra ja ka Kamala ning Salimi. Roosid on ka justkui omaette tegelased ja me näeme üllatavalt palju filmi tegevusest esmaisikus, läbi rooside „silmade“.

    Film mängib palju vaataja ootustele, eriti kui oled varem Bollywoodi filme näinud. Tihti parodeeritakse sealsete filmide stereotüüpe, kuid samas näidatakse üles armastust India kultuuri ja rahva vastu. Muidugi ei tähenda see, et film kardaks olla poliitiline. Lugu toob esile väga tõsiseid probleeme, olgu tegu hindude ja islamiusuliste vaheliste konfliktidega, lapstööjõuga, naiste kohtlemisega, korruptsiooni või tsensuuriga. Film ei anna probleemidele kindlat lahendust, pigem paneb see nendele probleemidele mõtlema. Näiteks lapstööjõud pole töötades ilmselgelt parimates tingimustes, aga valitsus, kes proovib lapstööjõu kasutamist vähendada, on täis korrumpeerunud politseinikke, kes lapsi hirmutades taga ajavad, et nad kinni püüda ja ümberõppeasutusse viia. Kumbki pool pole täiuslik, kuni ei tagata inimese heaolu.

    Tugev rõhk on filmis helil ja muusikal. Helidisain on suurepärane ja samuti muusikavalik, mis alati sulandub hästi loos parasjagu toimuvasse ja selle meeleolusse. Tihti tuleb muusika kas tänavalt ja seal muusikat mängivalt rahvalt, kes parajasti pidutseb, vinüülplaadilt või telekast – alati suudetakse see looga integreerida. Filmi muusika võib väga meeldida neile, kel kas või väikegi huvi idamaise muusika vastu.

    Kuna tegu on animatsiooniga, siis on väga tähtis osa visuaalil. See on üldjuhul suhteliselt hea. Stiil on lihtne ja maaliline ning muutub pidevalt, kui fookus tegelaselt tegelasele nihkub ja kui tegelased fantaseerima hakkavad. Kamala näeb kõike väga poleeritud ja traditsioonilises, kuid fantastilises stiilis. Salim näeb tihti asju sellises stiilis, nagu on suurem osa filmist, aga tegelaste välimus ja monteerimise stiil on väga üle dramatiseeritud ning Bollywoodi action-filmide laadis. Tara õpetaja näeb kõike mustvalge ja vanamoodsana, nagu olid asjad tema nooruses, ning roosid näevad kõike esmaisikus läbi roospunaka kuma.

    Vahel on tunda probleeme stiili hoidmise ja kaadrisagedusega. Lugu ennast puudused eriti ei häiri, sest narratiiv on kogu aeg huvitav. Muidugi, kui olla Disney, Don Bluthi või Miyazaki toodetud poleeritud animatsiooni armastaja, hullumeelne kõrge kaadrisagedusega sakuga-fänn või tulihingeline arthouse’i jumaldaja, võib film väikese pettumuse valmistada, aga tuleb meeles pidada, et filmi kallal töötas 60 kunstnikku tervelt poolteist aastat ja tulemus on üllatavalt hea. Siiski soovitan hinnata filmi pigem loo ja sõnumi pärast, sest visuaalselt ei paku film midagi, mida poleks varem loendamatuid kordi lühifilmides silmatorkavamalt tehtud.

    Filmi tugevaimad küljed on kirju tegelaskond, asjakohaste probleemide tõstatamine, vapustav muusikavalik ja sagedased narratiivsed üllatused. Kui on vähegi huvi India kultuuri ning idamaise animatsiooni ja filminduse vastu, siis vastab „Bombay roos“ usutavasti ootustele ning võib oma sarmiga ka paar head naeratust välja teenida.

    Autor: Joonatan Vahar

  • „Everybody Wants Some!!“ kui kulgemiskunsti musternäidis

    „Everybody Wants Some!!“ kui kulgemiskunsti musternäidis

    „Everybody Wants Some“ (2016) on Richard Linklateri spirituaalne jätk tema 1993. aastal tehtud kultusfilmile „Dazed and Confused“. Käsitletav film on madala eelarvega mälestusretk kaheksakümnendate Austinisse Texases, kus filmitegija on taas leidnud noored talendid ja loonud keemia, mis ei kustu meeltest. Filmi lummav soe atmosfäär jätab vaatajasse helge tunde ja mõjub kui mõnus meenutus ajast, mil kulgemine oli veel võimalik.

    Filmis puudub pinge, konflikt või lihtsamalt öeldes draama – koostisosa, mis tavaliselt käitub kui filmi katalüsaator. Linklater endale omaselt otsustab lool kulgeda lasta: film räägib noorest pesapallurist Jake’ist, kes on gümnaasiumi seljatanud ja suundub ülikooli, et teha sporti, leida armastus ja panna pidu. Teda ootab ees kirju meeskond. Linklateril on õnnestunud maalida vägev pilt spordimeeskondade iseloomulikest veidrikest, vürtsitades tegelasi ajastu eripäradega. Eeskätt kogeme filmi peategelase Jake’i kaudu, kes läbib rebasena meeskonna siirderituaale, et võtta vastu kolme päeva pärast algav ülikoolielu.

    Jake toimibki vaataja jaoks kulgemispartnerina: Linklater oskab leida sisu argisest ja selle näiliselt tühisest ainest. Tema esimene film „Slacker“ (1990) ilmutas sellist eripärast inimlikku tunnetust, mida keegi ei ole veel suutunud matkida. Tema triloogia „Before …“ on imeline näide sellest, kuidas siiras pilguheit inimeste igapäeva võib vahel mõjuda tõelisemalt kui ükski pingutatud emotsioon või eepiline lugu, mis väärtustab hetke asemel kogu elu.

    Kulgemises on emotsioon vahetu, seda ei survesta üksi filmitehniline võte, see säilitab distantsi objektiga. Ometi loob Linklateri käsitlus ja inimlik tunnetus kontakti, vaataja ei näe kinolinal tegelasi, vaid kuuleb ja tunneb ära sõbra. Linklateri filme vaadates tajud, et ta ei sunni oma seisukohti peale, vaid laseb sündmusel, sõprusel või armastusel juhtuda. Kulgemiskunsti võib vaadelda kui taoistlikku arusaama: hetked tulevad ja selles lõputus kaoses valitseb ainult olemine. Ka Artur Alliksaar on väljendanud seda ideed, kirjutades: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.“ Vahest viimane võtabki kõige täpsemini kokku tunnetuse, mis läbib Linklateri filme.

    See kehtib ka „Everybody Wants Some!!“ kohta. Filmi sündmustik leiab aset kolmel ülikooli alguse eelsel päeval. Kaheksakümnendate Texasest kumab läbi hipikultuuri sugemeid ja rõõmu – Linklater tabab vahetult ajastu zeitgeist’i. Filmist aimub ka režissööri enda idealiseeritud mälestusi tollest ajast. Linklateri filmid on alati põimitud isikliku tajuga ajast ja ruumist, nõnda ka „Everybody Wants Some!!“.

    Peab tõdema, et ülimalt mõnus on vaadata filmi, milles puudub pretensioonikas taotlus olla sügav ja tegemist on pigem atmosfääriloomega, kus tugevuseks on trupi mäng – värvikad tegelased, kes õrnalt kraabivad stereotüüpilisi vorme. Režissöör soovib näidata midagi lihtsat ja puhast. Sõprus, pidu ja armastus on filmi tuum, mille tabamine on nii vahetu, et märkamatult saab film läbi, pärast aga tekib õrn kurbus – midagi siirast lõppes.

    Film on visuaalselt sama soe ja lihtne, aga ometi on õhus alati midagi erilist. Kergelt ülespuhutud tegelased ja sündmused jäävad siiski väga usutavaks. Vahest selle elemendi poolest on film kõige enam võrreldav vaimse eelkäijaga „Dazed and Confused“. Mõneti mõjub film väga idealistlikuna: Linklater justkui heietaks millestki, mis on üldse kadunud või vähemalt tema enda jaoks kadunud, aga ometi ei muutu ta nostalgitsevaks. Austin Texases ei saa enam iialgi selliseks, nagu see tollal oli, ja režissöör kannab kõvasti hoolt, et ajastu saaks tema tunnetuse järgi tõetruu maigu.

    Vahetu arusaamisega ajastust, tegelastest ja kulgemisest pakatav linateos on mõnus vaadata. Filmis puudub punnitatud tahe olla midagi enamat, kui ta on. See on nauditav pilguheit aega ja ruumi, kuhu pole ise sattunud, aga kui peaks, siis sooviks, et need oleksid just needsamad inimesed, kellega koos ülikooliaastad vastu võtta. Vahest on teos liiga vähe tähelepanu saanud: võib uskuda, et selles peitub sama suur kultuslik potentsiaal nagu filmil „Dazed and Confused“.

    Autor: Johannes Magnus Aule

  • Ei ole piima vanadele meestele. „Vanamehe filmi“ analüüs.

    Ei ole piima vanadele meestele. „Vanamehe filmi“ analüüs.

    „Vanamehe film“ põhineb YouTube’i videotest alguse saanud Vanamehe tegelaskujul. Ta on roppe nalju armastav vanaisa, kellel on kolm lapselast. Nemad aga elavad linnas ning käivad suviti maal vanaisa juures külas. Oma matsliku karakteri ning üle võlli keeratud nina-kinni-vanaisahäälega on Vanamees saanud noorte inimeste seas väga populaarseks ning omaette kultuuriliseks fenomeniks. Teda on kasutatud nii Eesti Laulu vaheklippides kui ka TV3 menusaates „Su nägu kõlab tuttavalt“. Sellest nähtusest on nüüd valminud absurdikomöödiast nukufilm „Vanamehe film“.

    Mikk Mägi ja Oskar Lehemaa loodud maailmas on väga tähtsal kohal piim. Nii olulisel kohal, et külas keerlebki kogu elu selle ümber (külaelanikud tulevad suurte purkidega kindlal ajal kindlast kohast seda juurde hankima). Kohalike elanike piimavarustajaks on aga Vanamees isiklikult, kellel on küla peale ainus lehm. See pole aga alati nii olnud. Vanamehe koolipingiaegadel tegutses selles rollis Piimavana. Kui aga Piimavana lehm põgenes ning lüpsmata udar plahvatas sama võimsalt kui tuumapomm, kaotas Piimavana oma aukoha külas ning vajus igavese unustuse hõlma. Aastad möödusid, kuid Piimavana kibestumus jäi alles, sest tema veres voolas ju piim (sõna otseses mõttes)! Kui tema ei saa olla küla piimavarustaja, siis ei saa seda ka keegi teine! Just sellest vastuolust kasvabki välja filmi tegevustik ja konflikt.

    Lisatasandina on sisse toodud Vanamehe kolme lapselapse „puhkus“ maal, kus elu liigub telefoniäppidest maaelu rakendustesse. Teadmata, kuidas asjad käivad, otsustab Priidik (vanuselt keskmine lapselaps) kahjutundest lehma vabadusse päästa. Algab kolme tegelase jaht lehmale. Vanamees tahab lehma tagasi saada, Piimavana soov on lehm tappa ning Priidik püüab vanaisal lehma kättesaamist takistada, et ta enam looma ei väärkohtleks. See nõiajaht viib neid ebatavalistesse keskkondadesse, kust ei puudu hipid, puudutusi armastav puu ning Jaagup Kreemi alla neelanud massiivne karu.

    Filmi läbib must huumor, mis ühendab kõiki tegelasi. Parimaks esindajaks on vaieldamatult Vanamees, kes käibki oma naljadega hea maitse noateral. Nii võib filmist leida hetki, mis panevad ka kõige patriootlikuma eestlase kõva häälega naerma, kuid ka olukordi, kus nalja venivuse tõttu läheb pilk kellale. Viimase näiteks võib tuua stseeni, mis kompositsiooniliselt viitab Vanamehe seksuaalsele tegevusele lehma taga, kuid vaataja teada lüpsab ta lehma. Tegevus kestab umbes 20 sekundit, kuid saalitäis rahvast istus minu külastuse ajal vaikselt toolidel. Oli tunne, nagu oleksin filmi „A Clockwork Orange“ peategelane Alex, kes on kinosaali tooli külge aheldatud, silmad ekraanile naelutatud.

    Absurdikomöödias esineb ka hetki, mida võiks kategoriseerida äraleierdatud naljadeks. Mitu korda on nalja vaataja jaoks lahti rulludes puänt juba teada. Iseloomulikuks näiteks on ratastoolis Piimavana kiirustamine lehma järele. Esmalt näeme suurplaanis Piimavana, kelle taga maastik mööda tuhiseb. Järgmisel hetkel viiakse vaataja üldplaani, kus näeme, et tegelikult sõidab Piimavana üsna aeglaselt. Nali töötaks ehk paremini, kui vaataja varem ei teaks Piimavana ratastoolist. Samasugune ettearvatus tekib kohe, kui avatakse massiivse puu ja Vanamehe traktori sisse-välja sõitmise stseeni. Isegi kui nalja lõpu kohta on tekkinud eeldus, on filmitegijate ülesanne keerata see pahupidi ja üllatada vaatajat. Kahjuks on selles filmis nii mõnigi potentsiaalselt humoorikas koht jäänud ühetasandiliseks.

    Kuigi autorid on väitnud, et nad ei ole „Vanamehe filmi“ stseene luues refereerinud ühtegi teist filmi, siis nii mitmeski kohas tabab äratundmisrõõm. Nii võib näha sarnasust hipide metsafestivali ja filmi „Klassikokkutulek 3“ mantralaagri vahel. Varem nähtu tuli pähe ka Vanamehe ja Piimavana titaanide duelli ajal, kus mõlemad olid muutunud hiiglasteks ja tulistasid teineteist piimajoaga. Transformeerumise protsess tuletaski meelde „Transformerite“ filme, kuid kõige enam meenutas see stseen kultusfilmi „Harry Potter ja surma vägised: osa 2“ Voldemorti ja Harry viimast lahingut, kus piimajoa asemel oli võlukepist väljuv maagiline juga, mis liikus „Vanamehe filmi“ piimajoaga sarnaselt edasi-tagasi. Piimavana ise oma kondise näo ja sassis juustega meenutas aga tahes-tahtmata õudusfilmi „Saag“ kurja geeniust John Kramerit. Uskudes tegijate juttu, siis küllap polnud need tahtlikud assotsiatsioonid. See näitab aga, kui suurte hiiglaste õlgadel seisavad uue põlvkonna filmitegijad.

    Tegelaste karakterid väärivad aga kiidulaulu. Võibolla ehk parimaks tunnustuseks on kommentaar ühelt vaatajalt, kes soovis filme ka teiste tegelaste (külajoodik, Priidiku väikevend, Piimavana, lehm jt) kohta. Ta tõi võrdluse, et kui filmistuudiol Marvel Studios on oma MCU (Marvel Cinematic Universe), kus toimetavad kõik superkangelased, siis ootaks ka „Vanamehe filmi“ tegijatelt selle VCU-d (Vanamehe Cinematic Universe). Sellel heade sõnadega priiskaval kommentaaril on tõepõhi all. Iga olulisem tegelane filmis on usutav, selged on nende tahtmised ning eellugu. Samuti on iga tähtsam roll teistest eristuv ning joonistuvad välja iseloomud, mis toetavad loo arenedes nende valikuid. Küll aga on kohati keeruline mõista, kellele peaks vaataja kaasa tundma. Loogiline peategelane on Vanamees, kuid aeg-ajalt oleme niivõrd haaratud Priidiku maailmapäästja iseloomust, et sümpaatsemaks tegelaseks muutub hoopiski tema. Teisalt jällegi tuletab end meelde Piimavana traagiline minevik, mis teeb temast hoolimata eemaletõukavast välimusest kaasaelatava tegelase (nagu Todd Phillipsi filmis „Jokker“). Miks mitte aga peategelaseks valida hoopis Märt Avandilt hääle saanud lehm, kes üritab kohutava inimkarja seas nautida lõputuid rohelisi rohumaid?

    Kaasaelamine niivõrd paljudele tegelastele saadab üsna mitmesuunalise sõnumi. Kui arvestada filmi algust ja lõppu, siis tahavad tegijad näidata, et maal on sama värviline ja kirgas elu kui äppide kiirteel. Lisamõtteid toovad juurde aga tegelaste tahted ja vajadused. Priidik oma olemusega annab selgelt teada, et loomade väärkohtlemine on vale ning igaüks peab seisma selle vastu. Ka siis, kui seda teevad sinu lähedased (filmis Vanamees). Piimavana õpetab vaatajale, et igas inimeses peitub suur kogemustepagas, mis selgitab, miks ta käitub üht- või teistpidi. Priidiku väikevend tõestab, et kuigi tehnoloogia võib pakkuda innovaatilisi lahendusi mitmesugustele probleemidele, jääb see alati kahe teraga mõõgaks. Vanamees ise aga näitab vaatajale, et iga inimene on võimeline muutuma. Ka kõige matslikum põikpäine oma põhimõtetega harjunud vanainimene. Võta üht või viska teist, hilisemat muljetamist ja mõtteainet pakub film kamaluga.

    Tehniline pool nõuab samuti kiidusõnu. Enim jääb silma nukuanimatsioon. Tegelikult oleks õigem öelda, et filmi vaadates ei paista see üldse silma, sest nukud liiguvad lahedalt, isikupäraselt ja loomulikult. Animatsiooni püha graal on kindlasti koht filmis, kus näeme ekraanil korraga umbes viitteist nukku sujuvalt igas suunas paaniliselt jooksmas. Ma ei taha ette kujutadagi, mis on sellise kaadri ekraani- ja teostusaja suhe.

    Ka helikujundus on suurepäraselt teostatud. See toetab sisu ja aitab vaatajat emotsionaalselt suunata. Hirmsates kohtades muutuvad kriiksumised ja krääksumised helis niivõrd intensiivseks, et film lausa vahetab žanri õudusfilmiks. On näha, et ka montaažilõigetega on lõbutsetud. Kui näed ühes kaadris suurplaanina Vanamehelt rihma saava Priidiku tagumikku ning kohe järgmises kaadris maastikul kulgevat kahte küngast, siis tajud filmitegijate põhjalikku ettevalmistust ning vanameheliku huumori vilju kõikides tootmisosakondades.

    Kokkuvõtlikult võin pärast „Vanamehe filmi“ vaatamist täissaaliga kinos Sõprus öelda, et tegu on kenasti tehtud rahvafilmiga. Kultuurilise fenomenina on see kindlasti suur hitt laiema publiku seas, aga oma ropu musta huumoriga trotsib USA animafilmide „South Park“ ja „Rick and Morty“ eeskujul hea maitse piire. Lõdva püksirihmaga naljade tõttu seda Eesti filmide riiulil „Tõe ja õiguse“ kõrvale ei paneks, kuid “Klassikokkutuleku” seltsis on koht olemas küll. Veelkord müts maha tehnilise tiimi ees, kes viis nukufilmide teostuse Eestis mitme sammu võrra edasi.

    Siiski on elus asju ja tegevusi, mille hiilgeaeg lõpeb pärast ühekordset kasutamist. „Vanamehe film“ on üks nende seast.

    Autor: Sander Lebreht

  • „Piitsavars“ – elust kõige kiuste

    „Piitsavars“ – elust kõige kiuste

    Venemaa kaasaegse kino tõusvaks täheks peetava Kabardi-Balkaaria režissööri Kantemir Balagovi („Lähedus“) teine täispikk mängufilm „Piitsavars“ võib tal avada nii mõnegi värava teel kõrgustesse. Cannes’i festivalil FIPRESCI preemia ning Un Certain Regard’i võistlusprogrammi parima lavastaja auhinna võitnud linalugu kahe naise kohanemisest teise maailmasõja järgseid verivärskeid haavu lakkuvas Leningradis rabab humaansuse ja naturalismiga, mis mõjuks üllatavalt ka kogenud meistri käe all valminud filmi puhul.

    Sügis 1945. Mitte siit ilmast pärit välimusega, valgete juuste ja kulmudega, pikk ja kiitsakas – sellest ka hüüdnimi Piitsavars – ning kohmetu olekuga Ija (Viktoria Mirošnitšenko) töötab haiglas sõjaveteranide hooldusõena, olles isegi vigastatute hulgas – ta kannatab posttraumaatilise stressihäire käes, mis väljendub hingamisraskuste ja katatooniliste stuuporite hoogudes. Tema lähikonda kuuluvad elunäinud haiglajuhataja, altpoolt kaela halvatud patsient Stepan, eelkooliealine poisslaps Paša ning rätsepana elatist teeniv naabrinaine. Peagi naaseb rindelt Maša (Vassilissa Perelõgina), Ija sõbranna, kes näib talle kõiges tugevat kontrasti pakkuvat. Punapea Maša on tagasihoidliku Piitsavarre kõrval energiline, enesekindel, kuid samuti sõjast armistatud.

    Kahe sõjas kannatanud noore naise toimetulekut psühholoogilise ja emotsionaalse teravusega lahkav film vaagib raskeid küsimusi, pannes vaataja mõtlema, mida võikski elu või surm enam tähendada pärast selliseid läbielamisi. Käputäiest tegelastest ning ehedast ajastutruust olustikust piisab, et saada aimus, kuidas sõda on harjumuspärased väärtusskaalad segi paisanud. Kogu linn näib kannatavat samade sümptomite käes nagu Piitsavars, langedes vahel kui koolnukrampidesse, suutmata liigutada, hing kinni jäämas, et siis ilmsile vappuda ja üritada eluga toime tulla. See on raske film, mis maalib sünge pildi, kuid Balagov ei ole unustanud, kuivõrd palju võib väiksemaiski detailides peituda soojust ja humaansust. Elulähedane atmosfäär tõstab filmi paljude teiste sõjateemat käsitlevate linateoste seast esile. Sellest hoolimata on see täis ootusärevust tegelaste käitumise suhtes, hoiab pinget üleval, ning vaid filmi keskel võtab Ija ja Maša vaheline dünaamika mõõtmed, mis löövad kõikuma teose naturalistliku, loomuliku hoiaku.

    „Piitsavars“ ei anna vastuseid tõstatatud küsimustele, kuid see ei näigi olevat olnud Balagovi eesmärk – paistab, et teda on rohkem huvitanud tegelaste tunded ja tihtipeale sõnatud väljendused. Kuidas pannagi sõnadesse seda, mida tegelased on üle elanud ja elavad ikka veel? Mirošnitšenko ja Perelõgina peen mäng ei pruugi alati anda selgust Ija ja Maša mõtete kohta, kuid nende tunded laevad ka ekraani ees mugavalt istuva publiku.

    Balagov valitseb filmi tooni enesekindlalt, kuid selle saavutamiseks on ta leidnud väärikad kaasteelised. Sergei Ivanovi kunstnikutöö rabab autentsuse ja detailirohkusega, ent pole kordagi nii jõuline ega silmatorkav, et tegelased selle varju jääksid. Operaator Ksenija Sereda loob vaikivatest kontrastidest omamoodi märkamatult terviku. Sageli ekraani kaunistavad punane ja roheline toon (näiteks tegelaste rõivastel ja seintel) on valgustatud, justkui nende piirid häguneksid nagu vastandeil, mis tõmbuvad teineteise poole, või selleks, et näidata võtmehetkedel, kuidas Ija ja Maša, kuigi nii erinevad ja nii erinevail viisidel, lähtuvad siiski ühest tõukepunktist, mis neid ühendab – kuidas mõtestada elu pärast sõda. Kontrast seisneb ka selles, kuidas Balagov ja Sereda lasevad tegevusel kulgeda vaheldumisi hästi komponeeritud liikumatu kaadri sees, andes kaamerale objektiivse vaataja rolli, ja tegelasi pikalt jälitava kaadri tiivul, muutes kaamera üheks tegelaseks. Selles mõttes meenutavad filmi vormilisemad hetked tehniliselt Rumeenia režissööri Radu Jude filmi „Armidega südamed“ (2016), mis Eesti vaatajaile võiks tuttav olla PÖFFilt, samas kui vaba voolamisega kaadrid toovad meelde meie publikule samuti tuntud Ungari lavastaja László Nemesi loomingu („Loojang“, 2018). Ehkki need filmid võivad vaatajale anda aimu, mida „Piitsavarrest“ oodata, on Balagovil kujunemas oma käekiri, mille sünni tunnistajaks film tõotab olla.

    Häirivast sõjatemaatikast hoolimata jutustab „Piitsavars“ loo elust ja ellujäämisest, leides midagi väga üldinimlikku keset ühiskonda, mille moraalinormid on ümber pööratud ja väärastunud, eriti nendel, kes on sõjast sügavalt raputatud. Raputada saab ka vaataja – filmis kujutatud maailmale ei ole tihti kerge tunnistajaks olla. Balagov aga tüürib oskuslikult mööda sentimentaalsusest ning näitab ehedalt kahe peategelase otsinguid uue sõjajärgse korra mõtestamisel, jutustades loo mitte lihtsalt elust, vaid elust kõige kiuste.

    Autor: Kristjan Kuusiku