Režissööri ja stsenaristina tegutsev Oliver Rihs on varem tuntust kogunud filmidega „Mustad lambad“ („Schwarze Schafe“, 2006) ja „Blackberry“ (2002). PÖFFil püüab ta pilke põhivõistlusprogrammis rahvusvaheliselt esilinastuva filmiga „Puurilinnud“. Saksamaa ja Šveitsi koostöös valminud filmist võib leida ajaloos tõesti aset leidnud sündmusi.
Film räägib advokaat Barbara Hugist, kes tahab reformida Šveitsi karistusseadustikku. Tema teed ristuvad saripõgeneja Walter Stürmiga, kelle abil ta oma eesmärgile lähemale tahab jõuda. Stürmi vabadusse aidates tekib tal mehega hingeline side. Kõigest hoolimata jõuab ta aga olukorda, kus tuleb teha raske otsus: kas vabastada inimene, kes seda ei soovi, või jätta ta sinnapaika ning liikuda edasi?
Kuigi filmi üldine tempo on pigem rahulik, siis esineb ka jänesehaake – kiireid üleminekuid ühest stseenist teise. Lugu ise on aga nagu tuulelipp, mis kord ühes ja siis jälle teises suunas lehvib. See avaldub eeskätt tegelaste ettearvamatus käitumises. Kui Stürm saab vanglast välja, võiks arvata, et ta on muutunud, kuid tema sõidab vaid mööda vana rada edasi. Ka filmi heli on pidevas muutumises. Valjenedes ning taas vaibudes, toob see esile stseenide olulisi detaile. Samuti saadab peategelast Stürmi läbi loo jalgade ja käte müdin, mis kirjeldab tema närvilisust ning rahutust. See tekitab kohe pinge, et midagi hakkab juhtuma.
Loo lõpp tundub küll kurvana, kuid võib aimata, et nii Barbara kui ka Stürm on oma rahu leidnud. Barbara, kes on terve elu pidanud neerupuudulikkuse tõttu oma elu eest võitlema ega ole saanud end vabana tunda, läheb lõpuks operatsioonile ning saab elada peaaegu tavalist elu – pääseda teda ümbritsenud puurist. Samas poole oma elust kassi-hiire mängu mänginud Stürm ei suuda vabaduses olles rahu leida ning ihkab tagasi puuri. Kuigi moraalsest aspektist on kohatu väita, et kellegi enesetapp on hea tegu, siis Stürmi jaoks ei olnud muud pääseteed, see oli tema ainus viis rahu leida. Seda kinnitavad ka tema sõnad Barbarale ajal, kui mees oli vanglast vabanenud ning rahulikku elu elamas. Ta ütles, et vabadust ei saa osta, see tuleb saavutada. Samuti on Stürmi toonela radadele minekut vaja selleks, et Barbara oma elu muudaks ning operatsioonile läheks.
See film meenutab paljuski Steven Spielbergi 2002. aastal valminud linateost „Catch me if you can“, mille tõttu mõte vahel „Puurlindudelt“ kõrvale kaldus. Mõlema filmi puhul mängib tähtsat rolli see, et nende tegelased on päriselt eksisteerinud: nii Leonardo DiCaprio kehastatud Frank Abagnale jr kui ka Walter Stürm (Joel Basman) olid kriminaalid. Samuti ei suutnud kumbki tegelane välja tulla nõiaringist, kuhu nad sattunud olid. Ka kuritegelikule teele sattumise põhjus oli sarnane – probleemid perekonnas.
Ühtlasi on mõlemas filmis tähtis roll inimesel, kes peategelast kas taga ajab („Catch me if you can“) või hoopis aitab („Puurilinnud“). Spielbergi filmis oli mõjutajaks Tom Hanksi mängitav agent Hanratty, kes aitas Abagnale’il tagasi ühiskonda sulanduda. Rihs aga on teinud mõjutajaks kurjategija enda, tänu kellele muutub Marie Leuenbergeri kehastatud teine peategelane Barbara enda suhtes heatahtlikumaks. Ometi võiks erinevusena välja tuua selle, et kui Frank Abagnale suudab ühiskonda naasta, siis Walter Stürm mitte – ta suunab oma energia Barbara elu muutmiseks. „Puurilinnud“ on lihtsalt vähem hollywoodlik. Eeskätt avaldub see tundmatute näitlejate kasutamises, teisalt ka filmi külmemas miljöös.
Kokkuvõttes on „Puurilinnud“ tõsine film elust, kus miski ei ole homme enam see, mis oli täna. Nagu ka vabadus, mis ei ole enesestmõistetav, selle nimel tuleb teha tööd ning pidada maha tõsiseid lahinguid. Seda ei saa anda niisama, ka puurilind ei jäta oma kodu nõnda kergelt maha. Ta on oma puuriga seotud. Nõnda ka inimesed, kes kõik üksteisest sõltuvad.
Autor: Carmen Laurend
„Puurilinnud“ (Bis Wir Tot sind oder Frei, 2020)
Riik: Šveits, Saksamaa
Kestus: 1h 58min
Linastub PÖFF24 põhivõistlusprogrammis ning Fookuses: Uus Saksa film
Režissöör: Oliver Rihs
Stsenaristid: Dave Tucker, Oliver Rihs, Norbert Maass, Ivan Madeo, Oliver Keidel
Produtsent: Ivan Madeo, Stefan Eichenberger, Urs Frey, Jan Krüger, Jörg Trentmann
Operaator: Felix von Muralt
Montaaž: Andres Radtke
Osades: Marie Leuenberger, Joel Basma, Jella Haase