Rainer Sarneti dokumentaalfilm „Vaino Vahingu päevaraamat“ pakub nimitegelase lähedastega tehtud intervjuude ning lavastuslike etüüdidega tema loomingu ainetel sissevaadet psühhiaatri ning kirjaniku Vaino Vahingu psüühesse. Film avab ka 60ndate ning 70ndate kultuurilist olustikku ja ühiskondlikke tingimusi, milles Vahing tegutses, mistõttu sobib kindlasti silmaringi avardamiseks ka neile, keda Vahingu looming nii väga ei kütkesta. Vahing jääb ka filmi lõpuks ikka müsteeriumiks, kuid vahest ongi nii õige. Ehk kasvatab see vaatajaskonnas isu tema loominguga (taas) tutvuda.
„Vaino Vahingu päevaraamat“ on Eesti dokumentalistikas omaette nähtus – film seob dokumentaalkaadreid, ennekõike Vahingu kaasaegsetega (mh Maimu Berg, Jüri Arrak, Hannes Kaljujärv, Hando Runnel) tehtud intervjuusid lavastatud sissekannetega Vahingu päevaraamatutest. Esimese paralleelina torkab mulle pähe Paul Schraderi mängufilm „Mishima: elu neljas peatükis“ (1985). Too võrratu film on küll üdini fiktiivne, kuid kasutab samuti loomingulise isiku avamiseks tema teoste teatraalseid minilavastusi, põimides need tema elukäiguga ennekõike temaatilisust silmas pidades. Kahe filmi lähenemisviisid sellele lahendusele on ometi erinevad. Schrader kasutab minilavastusi edukalt filmi nimitegelase, vastuolulise Jaapani kirjaniku Yukio Mishima maailmavaate ning isikliku filosoofia avamiseks. „Vaino Vahingu päevaraamatus“ mõjuvad minilavastused aga rohkem mänguliste illustratsioonidena, ent muudavad filmi huvitavamaks ning aitavad avada loomingu/loomingulisuse teemat üldiselt. See on teema, mis oli Vahingule vägagi oluline, nagu on ka Sarnetile. Filmi „Mishima: elu neljas peatükis“ lõpuks võib vaatajal tekkida (ekslik) tunne, justkui mõistaks ta filmi nimitegelast läbi ja lõhki, seda suuresti tänu nendele minilavastustele. See tunne on mõistagi ekslik, sest tegemist on fiktiivse biograafiaga. Sarneti dokumentaalfilm justkui ei püüdlekski sellise mõistmise poole. Miks peakski? See saaks olla vaid ekslik, isegi dokumentaalfilmina. Vaino Vahing jääb jätkuvalt müsteeriumiks, nagu mitmed teda tugevalt aasinud teemadki, millele film siiski valgust heidab – mängud, piirsituatsioonid, psüühikaga mängimine, loometöö, kannatused, kunst.
„Vaino Vahingu päevaraamatu“ lõputiitritest näeme, et filmil oli kaks võttemeeskonda: dokumentaalvõtete meeskond ning Spiel’i (mängu) võtete meeskond. Mängulisus, piirsituatsioonid ja psühhoanalüüs olid olulised elemendid 60ndate ning 70ndate teatriuuenduses, mille lippu hoidis kõrgel Vanemuise teater Tartus, siis kui linn oli huvitavaid karaktereid täis (nendeta „linn mandub“, kommenteerib Kaljujärv huumoriga ühes intervjuus). Sellest uuendusperioodist on pärit ka Spiel’i mõiste. Lisaks neile kahele suunale on filmis ka arhiivikaadreid, katkendeid intervjuudest Vahingu endaga ning lõike muust tolleaegsest meediast, nt Jaan Toominga filmidest „Lõppematu päev“ (1971) ning „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1977). Neist esimene, eksperimentaalne lühifilm „Lõppematu päev“, kannab endas ajastu vaimule omast Spiel’i.
Mängulisus iseloomustab ka Sarneti ja tema näitetrupi lavastatud etüüde. Kõik need leiavad aset ühes ühe uksega ruumis, mille sisustus vastavalt vajadusele muutub, kuid jääb alati rõhutatult minimaalseks. Vahingut kehastavad eri etüüdides erinevad näitlejad. Neis kasutatakse dramaturgilisi võtteid, mis just tollele perioodile omased. 60ndate püüdlus torkab silma ka lummavas mustvalges kaameratöös ning muusikavalikus (film algab etüüdiga, milles Tiina Tauraite tantsib The Beatlesi saatel, nii nagu seda võiks teha keegi mõnes Fellini filmis). Mängulisust pakuvad ka ootamatud momendid, kus film justkui peaks kaadriga lõppema, ent ei tee seda päriselt – selle asemel heidab etüüd valgust veel ka sellele, milline on lavastusprotsess, mis saab siis, kui režissöör on hõisanud „stopp!“.
Kui minilavastused on lahendatud kaunis mustvalges, siis dokumentaalkaadrid, intervjuud on üles võetud värviliselt. Intervjuude käigus õpime Vahingut tundma talle lähedal olnud, temaga seotud inimeste sõnade kaudu. Filmile annab kindlasti tugeva lisaväärtuse omaaegse kultuurilise ja ühiskondliku tausta avamine ning see, et vahel nihkub tähelepanu rohkem Vahingule, vahel rohkem teda paelunud teemade ringile, seejuures kordagi fookust päris kaotamata. Seeläbi õnnestub filmil üheaegselt hästi suisa kaks järjestust – Vahingu elulugu puudutav süžeeliin ja temaatiline süžeeliin. Milleks mängud, milleks piirsituatsioonid, psüühikaga mängimine? Mis on kunst?
Lisaks Vahingu elu avamisele saavad intervjueeritavad neil teemadel kõneleda ning mõtestada Vahingut kui persooni läbi nende teemade paremini, kui see ilmselt ilma õnnestuks. Kui etüüdid on mängulised illustratsioonid Vahingu päevikusissekannetele ning loomingule, mis astuvad omamoodi dialoogi intervjuudes käsitletavate teemadega, siis intervjuude (nii arhiiviintervjuud Vahingu endaga kui ka dokumentaalfilmi tarbeks tehtud intervjuud) abil antakse aimdus sellest, mis Vahingu mõttemaailma mõjutas – tema lapsepõlv, kus oli küll armastust, kuid vähe selle väljanäitamist, tema keerulised suhted naistega, tema huvi abstraktse vastu. See on põhjus, miks ta esialgu psühhiaatriat õppima suundus ning sealjuures ka antidepressantide toimemehhanismidest arusaamist oluliselt avardas, ent millele hiljem kirjanduse kasuks selja pööras. Seda kõike on piisavalt, et tekiks huvi enama järele, mistõttu võib loota, et film suunab vaatajaskonna mehe loomingu juurde.
„Vaino Vahingu päevaraamat“ on Eesti filmimaastikul kurioosne dokumentaalfilm, ei meenu mulle ükski teine, mis üllataks sedavõrd mängulise lähenemisega, mis seob dokumentalistikat ning lavastuslikkust. Dokumentaalvõtted annavad põgusa, kuid kahtlemata huviväärse pilguheidu Vahingu elukäiku ning teda paelunud teemade valdkonda, minilavastused illustreerivad seda kõike paraja lustiga. Ehkki filmi lõpuks ei saa ükski vaataja ilmselt öelda, et ta nüüd Vahingut väga hästi tunneb ja mõistab, on film kaasakiskuv ja hariv vaatamine.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Vaino Vahingu päevaraamat“ (2021)
Riik: Eesti
Kestus: 1h 20min
Režissöör: Rainer Sarnet
Stsenarist: Rainer Sarnet
Produtsent: Marianne Kõrver
Operaator: Erik Põllumaa
Monteerija: Martin Männik, Marianne Kõrver
Osades: Mari Abel, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik