Vaatasin, et filmi pealkiri on „Tõlkija“. Olen ju tõlkimisega tegelenud, see võiks üks huvitav vaatamine olla. Pikemalt mõtlemata otsustasin, et selle filmi kohta kirjutan arvustuse. Selgus aga, et filmi peategelaseks on hoopiski tõlk, mitte tõlkija.
Peensused peensusteks, päris ausasti üteldes hakkasin pisut kartma, kui selgus, et filmi põhitegevus toimub Süürias. Tean nimelt Lähis-Ida sündmustest piinlikult vähe. Minu ja ehk ka teiste kontekstikaugete vaatajate kergenduseks selgus aga linastusele eelnenud Q&A-s, et autorite taotluseks oligi luua film, millega suhestuksid ka vaatajad, kes Süürias toimunu ja toimuvaga tingimata kursis ei ole. Loomulikult oleks teadmised Lähis-Idast filmi mõistmisele kaasa aidanud, samas võib siiski öelda, et autorite taotlus õnnestus ja film läks korda ka lihtsalt loona.
Sami tegi aastal 2000, mil ta töötas olümpiakoondises araabia-inglise tõlgina, saatusliku keelevääratuse. Üksteist aastat hiljem puhkeb Süürias revolutsioon ja Austraalias eksiilis elanud Sami otsustab kodumaale naasta, et vabastada oma vend, kes rahumeelsel meeleavaldusel oli arreteeritud. Kuigi keelevääratus ise on Lääne vabas meediaruumis pea märkamatu tähtsusega, rullub sellest lahti poliitiline põnevik, millest ei puudu ei snaiperid katustel, kuulirahe, protagonisti lähedaste surm jne … Küll aga puudub ebainimlikult atleetlik peategelane, kes järgmisele missioonile sõites ajaviiteks laevatekil toru küljes lõuga tõmbab. Eepilises üldplaanis, võiks siinkohal veel lisada.
John David Washingtoni asemel on peategelaseks Ziad Bakri kehastatud tõlk Sami, kes jookseb nagu tavaline inimene, peidab end kuulirahe eest auto taha nagu tavaline inimene ning kardab ja leinab nagu tavaline inimene. Kõhedust tekitavalt tuletab Sami lugu meelde, et snaiperid katustel ongi päris. Samas tõmbab Sami inimlikkus vaataja tõeliselt filmi kaasa ja tutvustab seeläbi eri ühiskonnakihtidest inimeste olukorda Süürias, jõukatest valitsussoosikutest luksushotellis hurtsikus elavate meediakorrespondentideni.
Süüria inimeste olukorra kõrval on läbivaks teemaks rahumeelsed protestid. Film portreteerib Assadi-vastaseid protestijaid, kes soovivad sõnadega riigikorda muuta. Valitsus aga surub meeleavaldused veriselt maha. Autorite seisukoht jääb siiski selgelt rahumeelsust pooldavaks, veriseimaid stseene näidatakse vaatajale telefoni- või arvutiekraanilt.
Stiililt on „Tõlkija“ paraku laialivalguv ja filmikeelelt ehk liiga hollywoodlik. Ka suured hüpped ajas ja kronoloogias mõjuvad natuke seriaalilikult. Siiski julgen öelda, et kinosaalis istudes kaalusid lugu ja selle kaasahaaravus puudused üles ning ebamäärane stiil ei suutnud rikkuda positiivset vaatamismuljet. Tegijate taotlus teavitada vaatajaid Süüria inimeste olukorrast ja seeläbi toetada rahumeelseid protestijaid läks niisiis igati täkke. „Tõlkijat“ ei tasu peljata selle tõttu, et ei teata kuigi palju Lähis-Idas toimuvast. Pigem just vastupidi – soovitan eriti vaatajale, kes tunneb, et peaks end teemaga kurssi viima.
Autor: Johanna Viskar
“Tõlkija“ (The Translator, 2020)
Riik: Süüria, Prantsusmaa, Šveits, Belgia, Katar
Kestus: 1h 45min
Linastus PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis
Režissöörid: Rana Kazkaz, Anas Khalaf
Stsenaristid: Rana Kazkaz, Magali Negroni
Produtsendid: Nicolas Leprêtre, Raphaël Alexandre, Anas Khalaf
Operaator: Eric Devin
Monteerija: Monique Dartonne
Osades: Ziad Bakri, Yumna Marwan, David Field