Täna, 24. veebruaril on põhjust tähistada mitte ainult Eesti Vabariigi 105. aastapäeva, vaid ka Eesti filmi elava klassiku, režissöör Peeter Simmi 70 aasta juubelit.
Üheteistkümne täispika filmi režissööri ning Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi filmikunsti õppekava režii õppejõu pidulikul päeval edastame Filmilehe toimetuse poolt südamlikud õnnesoovid ning jagame praeguste ja juba lõpetanud režiitudengite mõtisklusi Peetrist – mehest, kelleta Eesti filmikunst oleks kindlasti palju vaesem ja igavam.
German Golub (filmikunsti 12. lend, režissöör)
Ainult Peeter oskab olla Simm.
Esimest korda kohtusin ma Peeter Simmiga BFM-i liftis, kui olin kooli sisse astumas. Heas vormis vanem meesterahvas, kauboikaabu, prillide ja laia naeratusega. Sel hetkel ma veel ei teadvustanud, et see inimene on ühe mu lemmiku Eesti filmi („Georg“) režissöör ja tulevane meister, kuigi oli kohe selge, et ta ei ole kaugeltki tavaline inimene. Teda ei teinud eriliseks ainult välimus või maneerlikkus, vaid pigem midagi nähtamatut, midagi, mida tihti ei kohta – eriline oskus rääkida lugusid ja jääda igas olukorras iseendaks.
Arvan, et need oskused on ühed olulisemad, mis režissööril olema peavad. Mitte kopeerida teisi, vaid jagada oma mõtteid ekraanil, paberil või verbaalselt nii, nagu ise tunned, ilma et kardaks eksida või mõtleks pidevalt, mida teised sellest arvavad. Simmil tuleb see loomulikult, sest ta on uudishimulik inimene, kes huvitub maailmast ja suudab seda ausalt peegeldada, kas teadlikult või mitte. Nendest peegeldustest ja tema lõpmatutest lugudest ei saa tudengid tihti aru ja seetõttu arvavad, et nendes ei ole midagi kasulikku. See tuleb aga sageli sellest, et tudengid ei kuula mõtteid, mis nende lugude taga end peidavad.
Paljudele tema tudengitele meenub Peetri võrdlus lühifilmist kui anekdoodist. Tal endal on anekdoote palju, kuid tuum ei peitu tema puhul alati lugudes, vaid viisis, kuidas ta neid jutustab. Need on elust enesest ja/või tema elukogemusest välja tõmmatud ning vormistatud nii, et kui ta paneks need järjest paberile, tuleks nendest töötavad stseenid. Ja kui ta neid filmiks ning montaažilaual kokku paneks, siis tuleks kokku terve täispikk mängufilm. Film, mis oleks võibolla kohati irratsionaalne, omapärane ja ehk isegi imelik, kuid kindlasti eluline, inimlik ja emotsionaalselt mõjuv. Film, mille taga on olemas autor.
Katariina Aule (filmikunsti 13. lend, režissöör)
Mul oli filmikoolis oma kolmanda filmi eeltöö protsess väga raske. Küll ei saanud stsenaarium paika ning meeskonnaga ühise vaimu leidmine oli keeruline. Tundsin, et ei jaksa seda kõike oma õlgadel kanda ja ei suuda toota midagi head, sest sisemist indu oli probleemide kõrvalt vähe alles jäänud. Tundsin ennast ääretult üksikuna, kuid kahtlused ja nõrkused on midagi, mida lavastaja ei tohi oma meeskonnale välja näidata. Eriti kui meeskond ei ole väga tugevalt koos.
Mäletan, et olin just maja ette jõudnud. Istusin autos ja nutsin, sest olukord tundus nii lootusetu. Tundsin, et vean kõiki alt, sest ma ei ole lihtsalt piisavalt hea ega andekas. Ja siis, täiesti ootamatult, helises mu telefon. See oli Peeter Simm, kellele oli meie stsenaariumi põhjal keset ööd järjekordselt inspiratsioon peale tulnud ning ta helistas, et oma ideid jagada. Õhinal jutustas Simm mulle kõik oma mõtted ära sellise hooga, et pisarateks ei jäänud enam ruumi. Üks idee oli järgmisest suurejoonelisem ja oma üllatuseks tuli sealt ka üks lahendus, mis mind kõnetas ja samuti inspireeris.
Selle protsessi vältel tuli neid kõnesid palju ning neid kõnesid oli mulle tõesti väga vaja. Peetri entusiasm andis mulle inspiratsiooni ja jõudu see projekt lõpule viia.
Peeter Simm õpetab läbi lugude jutustamise. Tema loengutes peab oskama ridade vahelt lugeda, sest nagu headele filosoofidele ja õpetajatele kombeks, jagatakse pärleid ikka neile, kes neid otsida oskavad.
Peeter on toetav õppejõud, kuid ta ei ole suu peale kukkunud. Kogenud vanameistrina teab ta, kust läheb piir loomingu ja lolluse vahel. Ta hoiatas ja juhatas teed, kuid lubas meil alati oma vitsad ise kätte teenida teades, et isiklik kogemus ja enda vigade viljad on parim õppejõud siin ilmas.
Rebeka Rummel (filmikunsti 11. lend, režissöör)
Peetrit iseloomustaksin igati sooja ja südamliku õppejõuna, kellel alati tunnis silmad põlesid. Eriti meeldis talle rääkida ajast, mil Tarkovski teda juhendas, ja seiklustest näitlejatega, kui oma filme tegi. Peeter on heaks eeskujuks meile kõigile oma eluterve huumori, energia ja kirega, ole sa siis noorem või vanem filmitegija.
Silver Õun (filmikunsti 13. lend, režissöör)
Ühel juhuslikul suitsunurgavestlusel muheles Kaur Kokk, et talle näib, et Peeter hingab lugusid. Need on talle sama vajalikud kui tavainimesele õhk. Kauri sõnadest õhkus heatahtlikku irooniat, millega ilmselt paljud tudengid, kes Peetriga lähemalt kokku on puutunud, suudavad ühel või teisel viisil samastuda. Sest tõesti – Peetri lood ei lõppe! Need on alatises ringluses, umbes nagu kevad, suvi, sügis, talv ja jälle kevad …
Ühel hommikul filmikooli kolmandal kursusel, mil olin parasjagu jännis järjekordse semestrifilmi stsenaariumiga, ärkan sügavas pohmellis telefonikõne peale. Kell näitab üheksat. Helistajaks on Peeter. Oleks see kõne tulnud kasvõi mu lihaselt isalt, kellega mul pole üldse mitte kehv suhe, oleksin sellele ilmselt tol hetkel vastamata jätnud, aga et Peetri kõned on alati sündmused, surusin valu endas alla. „Kuule, ma mõtlesin välja!“ „Hommikust, Peeter! Mille sa välja mõtlesid?“ „Kui Jura leiaks poisi ema korterist pudeli odekat, lükkaks sellele päkad silma, siis kallistaks poissi ja poiss ütleks talle „Sa lõhnad nagu emme.“ See lahendaks kõik!“ Ma arvan, et Peeter oli mu näruse semestrifilmi üle terve öö pead murdnud. Ta mõte oli geniaalne!
Filmikunsti 14. lennu režiitudengid (Elis Rumma, Alexandra Pärn, Franz Malmsten, Iris Peil, Greta Liht, Katariina Škurinski)
Meister Simmi tunneb juba kaugelt ära tema helekollase helkurvesti ja kauboikaabu järgi.
Reede hommikul ilmub ta meistriklassi, õlal seljakott, käes erkpunane Starteri pudel ja taskus filmifailidega mälupulk.
Peetril on palju arvamusi, mis ei pruugi alati ühtida õpilaste omadega, kuid tal on suur süda ja head kavatsused. Simm ei ütle kunagi midagi selleks, et kellelegi päriselt liiga teha, tal on selleks liiga õrn hing. Kes on lugenud tema elulooraamatut, võib teda isegi romantikuks pidada. Ka kärbsele teeks ta ilmselt liiga vaid kogemata, kui mõne rattaga kimades alla neelab.
Meie kui Eesti filmikunsti partisani õpipoisid ja -tüdrukud oleme koos õppejõuga edukalt nii mitmelgi korral barrikeerinud klassiruumi akna, et päevavalgus katkiste ruloode vahelt sisse ei säraks – filmi peab vaatama pimedas.
Kui Peeter Simm eelmisel aastal Taškendis käis, rääkis ta sealt tagasi saabudes meile terve tunni jagu lugusid suurest raharaiskamisest, mis festivali korraldamisel toimus. Kuid seda, miks teda (maikaga) politsei seal 50 aastat tagasi taga ajas, peab temalt ise küsima …
Isegi kui ta enda maitse tudengi loominguga ei ühti, filmil point’i ei näe ja muidu ka maa must, kaitseb Simmsalabimm (sõbralik hüüdnimi) sellegipoolest enda tiiva all olevaid õpilasi, seda nii teiste õppejõudude vahel üleliia kriitilise tooni kui ka autori enda kriitilise pilgu eest.
Alesja Suzdaltseva (filmikunsti 13. lend, režissöör)
Keda võib nimetada Meistriks? Mis on ülikooli õppejõu ja meistri vahe? Kui õppeteekond algab, siis on need küsimused lihtsad tekkima. Peetri puhul saan öelda, et esimene tund aega tema loengust olin tema stiilist täiesti pahviks löödud. Kuiv teooria ja Peeter on kaks asja, mis ühes ruumis ei eksisteeri. Peetrist purskavad naljakad ja kurvad elulood, alati pöörase lõpuga naljad. Ahjaa, kindlasti midagi ka krimka vallast. Ülikooli alguses, sattudes akadeemilise ja teoreetilise tormi keskele, tundub kummaline kohtuda sellise teistsuguse õppejõuga, ning alles hiljem jõuab kohale, mis saatus sulle kinkinud on.
Üldiselt ongi ju režii eriala hästi imelik asi, mida õpetada. Põhiline, mida režissöör teeb – tõlgib oma mõtteid maailmale, kasutades selleks filmikunsti vahendeid. Noored režissöörid tulevad õppima ja tahavad kohe teada saada, kuidas nad seda teha saavad, unustades tihti endalt küsida, mida ja miks seda üldse teha. Peeter õpetab läbi enda elukogemuse. Arutledes kõigi oma elu sündmuste üle, annab ta meile võimaluse kogeda midagi, mida me veel ei tea ega taju, aidates seeläbi laiendada meie silmaringi. Peeter on see meister, kes paneb elu üle mõtlema. Väga terava ja täpse dramaturgiatunnetusega oskab ta kohe öelda, mida su lugu vajab, pakkudes mõnikord ka väga suurejoonelisi ideid.
Mäletan, kuidas ta helistas mulle jõulude ajal ja uuris, kuidas montaažiga edeneb, teades, et olen tupikus, ning pakkus järgmisel päeval kohtuda, et koos lahendus leida. Istusime ja nokitsesime ning ma tundsin, et ei ole sellel raskel ajal üksi. Õppimise jooksul helistas ta alati, uuris, rääkis meiega, püüdis aidata kogu oma suurest südamest. Ma olen väga tänulik, et mul oli selline Meister, kes kasvatas minust mitte ainult filmikunstniku, vaid ka isiksuse, oma stiili ja mõtteviisiga.
PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, PEETER!
Meeldejäävaid ütlusi Simmsalabimmilt
„Tõe vastand ei ole vale, vaid teine tõde.“
„Kõik head asjad tehakse halvemaks, kui üritatakse paremaks teha.“
Režiiameti kohta: ,,Kõik, kes ei ole see, tahavad seda teha, ja kõik, kes on see, ei tea ise ka, mida nad teevad.“
Intervjuud teostas ja toimetas: Margareth Villers