Film „Peegelpildis“ on Läti režissööri ja stsenaristi Laila Pakalniņa järjekordne muinasjutuline ühiskonnakriitiline film. Varem üle kahekümne filmi teinud Pakalniņa on endale nime teinud ka Lääne-Euroopas. 1998. aastal osales tema film „Kurpe“ (eesti keeles „King“) Cannes’i filmifestivalil. Ka PÖFFil ei ole naine esimest korda: eelmisel aastal linastus siin tema dokumentaalfilm „Lusikas“, mis jälgis ühe plastlusika teekonda valmimisest kuni prügikasti jõudmiseni.

Film „Peegelpildis“ on tänapäevane muinaslugu Lumivalgekesest (Madlēna Valdberga), kelle ema sureb teda ilmale tuues. Seejärel võtab treenerist isa (Lauris Dzelzītis) fitnessiga tegeleva naise, kes suudab teha 50 „kosmonauti“ (burpee-hüppeid, kus kükitades hüpatakse planguasendisse, seejärel tagasi kükki ning siis uuesti otse üles). Aastate möödudes näeb kasuema (Elza Leimane), et neiu on temast sportlikult võimekam ning suudab teha lausa 53 „kosmonauti“, mistõttu võõrasema asub teda teelt kõrvaldama.

Vendade Grimmide muinasjutt on viidud spordimaailma, seega on huvitav näha, kuidas loo sisu on muudetud, kuid mõte jääb samaks. Kui „Lumivalgekese“ muinasjutu põhiliseks teemaks on see, kuidas kuri võõrasema tahab ise kõige kaunim olla, siis filmi puhul on selleks sportlik võimekus – võõrasema tahab olla kõige vastupidavam naine. Kuid tema noor kasutütar osutub temast võimekamaks. Seitse pöialpoissi on asendatud seitsme poisiga, kes elavad ja treenivad metsas. Kes sõidab rattaga, kes teeb jõuharjutusi, akrobaatikat, võimleb jne. Veel ühe huvitava detailina võib välja tuua, et peale mürgiõuna söömist asetatakse Lumivalgeke kirstu asemel zorb-palli sisse ja mürgiõuna tükk kukub ta suust välja siis, kui pall katki läheb ning tüdruk sealt välja kukub.

Kuid tuntud muinasjutu tänapäeva asetamine ei ole ainus, mis filmi omapäraseks muudab. Film on üles võetud nii, et kaadris olevad tegelased hoiavad kaamerat käes, seega jääb mulje, et tegelased teevad hoopis vlogisid. Sellega lõhutakse ka „neljas sein“. Niisugune kaameratöö on küllaltki ebatavaline, sest tavaliselt ei kasutata sellist võtet terve filmi jooksul, vaid üksikutes kohtades. Ometi muudab see filmi tänapäevasemaks: enda tegemiste vlogimine on praegu rahva seas väga populaarne. Kuigi selline kaameratöö on värskendav, esineb filmi jooksul siiski kaadrite alguseid, mis võiksid olla lühemad. Need muutuvad pikaks, sest näitleja jääb vaatama, kas kaamera on fookuses ning kes või mis pildi peale jääb.

Samuti on filmis vähe kuulda mittediegeetilist heli, mis rõhutab tunnet, et kõik, mis ekraanil juhtub, on päris. Kuigi muinasjutus on kerge välja tuua häid ja mitte nii häid tegelasi, siis selle filmi puhul mõjuvad kõik näitlejad võrdsetena ning raske on kedagi poodiumile tõsta või mutta trampida – see on kaunis ansamblimäng. Eeskätt väljendubki see selles, et näitlejad näivad ekraanil tasemelt võrdsed ega mängi üksteisest üle.

Filmi ühiskonnakriitilisus kajastub võõrasema käitumises: ta ei suuda taluda mõtet, et Lumivalgeke on temast võimekam. Arvan, et tegemist on vihjega inimeste tahtele olla kõiges kõige parem, mis paneb ka võõrasema oma kasutütrest vabanema. Filmi mustvalge toon rõhutab jälle sotsiaalmeedia kahepalgelisust, kus kõik tundub glamuurne ning muretu. Ometi ei paista selle seest elu pahupool ja mured välja. Film paneb mõtlema ka sellele, miks ja kuidas inimesed oma elu teistega jagavad. Mulle kui vaatajale mõjus näiteks kentsakana üks esimesi stseene, kus peeti Lumivalgekese ema matuseid ning stseen on lavastatud nii, et mees justkui filmib ennast, samal ajal kui rahvas temast möödub ning kaastunnet avaldab. Kui kaugele on inimesed valmis minema enda elu jagamisega? Kas matused on see õige koht, kus vlogida? Selles peitubki filmi võlu – see paneb meid nende teemade üle mõtlema.

„Peegelpildis“ on mõnus segu tuntud loost ning ühiskondlikest teemadest, mis on vaatajani toodud teistmoodi filmikeelt kasutades. Mõjudes värskena ja isemoodi, paneb see vaataja mõtlema sellest, mis praeguses ühiskonnas on päevakajaline: vaataja ette asetatakse peegel, mis peegeldab talle elu nii, nagu see on.

Autor: Carmen Laurend


“Peegelpildis“ (Spogulis, 2020)
Riik: Läti, Leedu
Kestus: 1h 30min

Linastub PÖFF24 Põhivõistlusprogrammis

Stsenarist ja režissöör: Laila Pakalniņa
Produtsent: Laila Pakalniņa
Operaator: Gints Bērziņš

Monteerija: Ieva Veiveryte
Osades: Madlēna Valdberga, Elza Leimane, Lauris Dzelzītis, Gatis Gāga, Kaspars Gods, Ģirts Krūmiņš

Carmen Laurend Arvustus