Hispaanias tuntud režissööri Juanma Bajo Ulloa loodud emotsionaalne ja kõhedust tekitav film „Lapsuke“ (originaalpealkirjaga „Baby“) toob vaatajani sünge ja sügava loo fantaasiarikkas maailmas, mille keskmes on neli tegelast ja kus pole mitte ühtegi sõna dialoogi.

Teos jutustab loo noorest narkosõltlasest (Rosie Day), kes on kaotanud kontakti oma jõuka perekonnaga ning langenud nii madalale kui võimalik. Selle kõige keskel võtab naine kodus vastu iseenda sünnituse, millega toob võikasse maailma uue elu, süütu ja puutumatu beebi. Tal pole tööd ning pere toetusele ei maksa loota. Raha napib toiduks ja isegi lapsele pole midagi pakkuda, sest naise ainus eesmärk on osta narkootikume ja alkoholi. Viimases hädas ei jäägi tal muud üle, kui müüa oma vastsündinud laps inimkaubitsejatele. Naine kahetseb peagi oma otsust ning leiab endas jõudu ja südikust, et laps üles otsida. Otsingutel jõuab ta kummalise majani, kus elavad koos vanem naisterahvas (Harriet Sansom Harris), tolle albiinost teenija (Natalia Tena) ning üks kummalise kõnnakuga tüdruk (Mafalda Carbonell). Hirmutav maja ning kõhedust tekitavad elanikud panevad peategelase proovile, olgu selleks enda varjamine suures lagunenud majas või võitlemine lapse ja enda eest.

Bajo Ulloa kinematograafiline käekiri on ülimalt isikupärane ja paljude meelest ka vastuoluline. Ta võitis juba oma esimese mängufilmiga „Butterfly Wings“ (1991) San Sebastiani filmifestivalil Kuldse Merekarbi. „Lapsuke“ on Ulloa kuues täispikk mängufilm. Kindel on see, et linateos tõmbab tähelepanu. Ka siis, kui täielikus vaikuses ekraanil toimuv ei pruugi vaatajani jõuda, on film omas mahlas erakordne. Väljendub see ennist mainitud dialoogi puudumises ja uudsetes leidudes, kombineerides looduse ilu ja narratiivse pingestatuse.

Film hirmutab ja hoiatab, protagonist käib läbi õuduste kadalipu, kus õpib ajapikku oma last armastama ning tunneb ka kaotuse kibedat valu. Veider lagunenud maja saab narkootikumide kõrval tema järgmiseks proovikiviks, mille juures ta püüab kõigest väest mitte vahele jääda, sest keegi ei tea, et ta end sealsete elanike eest varjab. Vaatajale näidatakse seda peamiselt pinge ja põnevuse tekitamiseks, kui neiu on ennast peaaegu sisse mänginud, kuid viimasel hetkel päästab teda ootamatult kas albiino või veidra kõnnakuga tüdruku tegevus. See on lihtne viis, kuidas tähelepanu ekraanil hoida ning ümbritsevat saali kuulates see ka toimis. Paraku kasutati deus ex machina’t kui imekombel kellegi kolmanda läbi pääsemist korduvalt ning filmi teises pooles ei tundunud see enam usutav.

Kinotükk hiilgab oma kujundite poolest. Vahelduvat montaaži kasutades jookseb paralleelselt pealtnäha kaks lugu: peamine, naistegelast ja tema last puudutav ning rohked detailkaadrid putukatest ja loodusest. Filmi lõpus sulanduvad need kokku üheks tervikuks. Kõige enam on ekraanil ämblikke. Seda sümbolit lahti mõtestades jõuame tagasi inimese olemuse juurde ja sinna, kust me kõik tuleme. Loomariigis valitseb toiduahela ja muude bioloogiliste struktuuride näol tasakaal ja seda pole võimalik vägisi muuta. Nimelt ei ole kellelgi suuremat armastust lapse vastu kui tema enda emal. Kutsikad kasvavad kiiresti iseseisvaks, kuid inimlapsel võtab see aastaid aega. Nii nagu ämblikud koovad ülima täpsusega oma võrku, koob ka inimene enda ümber turvalist keskkonda, kus olla. Peategelasest naisele on oluline olla kaitstud, selle tunde avastab ta imikut süles hoides.

Lisaks sellele jookseb filmist läbi religioosne joon: metsas elav lastega kaubitseja on vaatamata kõigele sügavalt usklik. Film on üles võetud Hispaania ja Prantsusmaa piiri lähistel ning usul on oluline roll sealses külaelus. Usk liidab ja annab lootust, seda vajab ka Harriet Sansom Harrise tegelaskuju oma kurja ja õela poole tasakaalustamiseks.

Hoolimata filmi tekstivaesusest on see sisustatud rohkete metafooridega, olgu nendeks lagunenud maja, kus soovitakse elada materiaalses rikkuses, või hoopis lastekaubitsejast naise kiindumus maasikatesse. Üllatuseks maasikad muudavad vana naise justkui leebemaks ja inimlikumaks. Need loovad omamoodi rahuliku meeleolu. Muljetavaldav on ekraanil vaadata kaunist loodust ja eksootilist võttepaika, kuid loo tervikut silmas pidades oleks tahtnud rohkem näha emotsionaalset mängu, mitte niivõrd pinge loomist. Omal kohal on narkosõltlasest naise tegelaskuju, kes teeb läbi ema metamorfoosse arengu. Ta heitleb filmi vältel oma elu eest. Viimaks õnnestubki tal põgeneda, võõras laps süles, kuid emaarmastus on tekkinud ning seda pole enam võimalik murda.

„Lapsuke“ on tegelikkuse ja fantaasia piiril kõikuv lugu, mis kätkeb dramaatilist trillerit. Seda vaatama minnes tuleks ennast eelhäälestada enamaks, kui oleme harjunud nägema ja kuulma.

Autor: Lennart Mathias Männik


“Lapsuke“ (Baby, 2020)
Riik: Hispaania
Kestus: 1h 43min

Linastub PÖFF24 Põhivõistlusprogrammis

Stsenarist, režissöör ja produtsent: Juanma Bajo Ulloa
Operaator: Josep M. Civit

Monteerija: Demetrio Elorz
Osades: Rosie Day, Harriet Sansom Harris, Natalia Tena, Mafalda Carbonell, Charo López

Lennart Mathias Männik Arvustus