Itaalia režissööri Nicolangelo Gelormini esimeses täispikas mängufilmis asetatakse meid noore tüdruku Nancy/ Fortuna kingadesse. Juba avaminutitel saame tunda valu, lennates tüdrukuga pöörlevalt karussellilt näoli asfaldile. Samamoodi peaks vaatajatele mõjuma ka filmi lõpp, sest Gelormini on käsile võtnud raske ja tähelepanu vajava teema, milleks on laste seksuaalne väärkohtlemine. Debüteeriv režissöör on valinud karmi sõnumi edastamiseks eripärase maagilise horror-müsteeriumi žanri.

Kuigi Fortuna esimene lend ja kukkumine on esitatud koomilise plärtsatusena, on filmi sõnum vaatajale teadmata defineeritud juba esimeses stseenis, isegi kui tegu on vaid tüdruku unenäoga. Virgudes tundub maailm pealtnäha tavaline, kuid tüdruku vaikiv olek, segaduses suured silmad ja distantseeritus nii endast kui ka ümbritsevast annab vihje, et kõik ei ole päris korras. Millestki pole justkui kinni hoida peale teadmatuse ja ühe vaikiva tüdruku.

Film paneb vaataja kannatlikkuse proovile, mitte küll tühjade arthouse’i kaadritega, vaid segaduse ja taotluslikult eksitava vormiga, hoides müsteeriumit kuni viimse tõukeni. Vaatajatena hakkame lugu kokku panema kui puslet, kuid jääb ebaselgeks, kas meile on antud nurgatükk või sisu. Konteksti teadmata ei oska vaataja ilmselt algul eriti midagi arvata näiteks filmi alguses ehituskunsti rõhutavatest kaadritest. Ekslikult võiks mõelda, et tegu on arhitektuurieriala taustaga režissööri esteetilise valikuga, kuid müsteeriumi lahtirullumine avab nende vaadete visuaalse tähenduse alles filmi kulminatsioonis.

Filmi visuaalne keel on tuntavalt sorrentinolik, kuid pole midagi imestada, sest režissöör on olnud tuntud Itaalia filmiguru assistent tolle esimese täispika filmi „L’uomo in più“ (2001) tegemisel. Nende sarnasus seisneb tegelikkuse ja unenäolisuse lummavas visualiseerimises, sulatades need kokku üheks tervikuks. Kahe maailma vahelisi piire hägustavad ka silmapaistvad kostüümivalikud. Eristatav on aga kaheaktilisus, mille reedab filmi formaadi muutumine. Kui esimeses aktis oleme kitsamates piirides (4:3) ja nii tegelasele kui ka vaatajale on teada vähem, siis teises aktis avaneb meile laiem kaadriformaat Fortuna silmitsi seismine juhtunud tragöödiaga avab silmad nii meil kui ka väikesel vapral tüdrukul, kes oma sisemust tasapisi uuesti avab. Režissöör on filmi lisanud ka oma muusikavideote lavastamise kogemust, tuues kohati ootamatult sisse lõbusa süntpopi taustal dialoogita visuaalseid metafoore. Nii esteetilised kui ka muusikalised valikud on värsked ja ootamatud niivõrd raske temaatika kandmiseks ning film on kindlasti debüütfilmide kategoorias must-see.

Verivärske on ka Nancyt/Fortunat kehastav noor Cristina Magnotti, kes on varem osalenud vaid ühes teleprojektis, kuid tegelenud palju koorilauluga. Kogenematus ekraanil välja ei paistnud, tüdruku esitus oli filmidebüüdi kandvas rollis suurepärane. Tegelane, kellele kaasa elada, ei lasku melodraamasse, sest inimese kurbust ja valu on võimalik edasi anda ka karjumise ja pisarateta. Mul on hea meel, et režissöör sellise valiku kasuks otsustas, andes tegelaskuju edasi napisõnalise karakterina, kellel on siiski võimekus läbi vaikuse peegeldada meile oma sisemaailma segadust.

Segaduses Nancy vastandub, nagu ka pealkirjast võib tuletada, täiskasvanute maailmaga. Hiiglastel on aga suur jõud, millele väikese inimese käsi vastu ei saa. Tüdruk on sunnitud ise astuma oma tugevama alter ego rolli, kelleks on tulnukprintsess Fortuna, sest keegi peab ju ometi maailma kurjuse eest kaitsma. Film on võluv ja olen isegi Gelormini poolt justkui ära nõiutud, nii et kaalun tulnukprintsessi armeega liitumist. Loodan, et film jõuab peale PÖFFi ka kinolevisse, sest on väärt vaatamist.

Autor: Elis Rumma


“Fortuna – tüdruk ja hiiglased“ (Fortuna, 2020)
Riik: Itaalia
Kestus: 1h 48min

Linastus PÖFF24 debüütfilmide võistlusprogrammis

Režissöör: Nicolangelo Gelormini
Stsenaristid: Nicolangelo Gelormini, Massimiliano Virgilio
Produtsent: Davide Azzolini
Operaator: Agostino Vertucci

Monteerija: Nicolangelo Gelormini
Osades: Valeria Golino, Pina Turco, Cristina Magnotti

Elis Rumma Arvustus ,