Eeva Mägi 2017. aastal valminud linateose „Lembri Uudu“ puhul on tegemist lavastatud dokumentaalfilmiga, mis kajastab väljasurevat külaelu Eestis pärast taasiseseisvumist. Möödunud aeg avaneb Saaremaale Pähkla külla jäänud vanade inimeste meenutuste kaudu. Meenutused kerkivad esile, kui külla tuleb tagasi „küla hing“, endine traktorist Lembri Uudu, kellel õnnestus surra just õigel ajal, siis, kui elu veel käis. Uudu oli olnud naljavend, napsimees ja vigurvänt, kes hoidis külal elu sees. Filmi tegelased, külainimesed, satuvad nüüd tema vaimuga kokku ning see toob neile meelde vanad ajad, mida nad oma jutustustes vaatajaga jagavad. Filmi tõelisus avaneb dokumentaalfilmi ja mängufilmi piirialal, kasutades küll külaelanike ehedat isikupära ja tõestisündinud lugusid, kuid lastes neil esile tulla lavastatud, väljamõeldud situatsioonis. Kokku sünnib sellest maagilise realismina tunnetatav õhustik, mida filmitegijal on õnnestunud hästi edasi anda. Filmis seguneb veidi kõhe ja sünge atmosfäär humoorikalt elu paratamatusega leppimisega. Teoses saavad kokku antropoloogilisele dokumentaalfilmile omane intiimne isiklik lähenemine inimesele, jutustavale ja maailma tajuvale subjektile, ning laiem ühiskondlik mõõde, milleks on viimasel ajal Eesti kinos sagedasti käsitletav taasiseseisvumise temaatika.
Taasiseseisvumise temaatikast Eesti kinos
Kolhoosid andsid külainimestele kindlustunde ja tööd aastani 1991, kui Nõukogude Liit lagunes ning Eesti taasiseseisvus. Taasiseseisvumine on Eesti kultuurimälus ja ühiskondlikus teadvuses omajagu müütiline sündmus, millest vabal ajal kasvanud põlvkondade liikmete (siinkirjutaja nende seas) arusaam pärineb eelkõige vanemate inimeste juttudest (suulisest pärimusest!) ning suuremalgi osal ehk ajalootunnist. Selge on, et taasiseseisvumist peetakse üldiselt edulooks, nõukogude absurdist edumeelsesse lääne ühiskonda jõudmiseks, ning selle selgepiirilise narratiivi taustal võib paljudele hoomamatuks jääda, mida toonased muutused inimestele reaalselt tähendasid. Ajalootunnid ei too meieni ühiskondlikku reaalsust, mis sel ajal valitses, ega sügavamat mõistmist, kuidas inimeste elu muutus, kuidas nad minevikku, tulevikku ja olevikku toona kogesid ning missugune vahe oli tulevikuvisioonide ja olevikureaalsuse vahel. Selleks, et minevikku valgustada ja meieni tuua sügavamat, tihedamat ja rikkalikumat vaatepunkti, on aga võimeline kunst.
Taasiseseisvumise temaatika on Eesti kinos ning üleüldse Eesti kultuurielus olnud viimastel aastatel üsna populaarne. Kui sellised filmid nagu „Päevad, mis ajasid segadusse“ (2016) ja „Rodeo“ (2018) keskenduvad üheksakümnendate hulluse, jõhkruse, pidude ja maffiakultuuri kajastamisele ning toovad esile selle aja värvikaid ja toorest elujõust pakatavaid sündmusi, käsitleb Eeva Mägi ühiskondlikke muutusi hoopis teistmoodi, õrnemalt, vanade inimeste silme läbi. Pöördelistest sündmustest on saanud delikaatsed jäljed inimeste nägudes, tühjades õuedes, lagunenud majades. Selle teema puhul on kindlasti lihtsam lõigata kasu just nimelt tegevuslikust potentsiaalist, seikadest, mida filmikunst sellest ajast esile võiks tõsta ja ellu äratada. Selle kõige lihtsama võimaluse kõrvalejätmine on minu arvates huvitav valik, justkui kõrvalekaldumine ja siirdumine salajasele rajale, mille kaudu jõuab lähemale millelegi muule. Sama temaatika omandab teised mõõtmed ning tänu sellele muutub meie arusaam ühe ajastu mitmepalgelisusest rikkalikumaks.
Mägi film juhibki tähelepanu sellele, et kõigi inimeste elu ei muutunud pärast taasiseseisvumist tingimata paremaks. Eelkõige on autori lähenemise eeliseks võime näidata, et on inimesi, kes elavad endiselt minevikus ning kelle jaoks see on reaalsem, elusam kui praegune elu. Film osutab ühiskondlikele valupunktidele ja haavadele, sellele, kuidas mõnikord pärast muutust ei lähegi elu edasi, vaid kustub või hingitseb vaikselt omaenese jälgedes.
Staatika vs dünaamika filmikeeles ja kultuuris
„Lembri Uudu“ staatilises visuaalses keeles peitub vastuolu ajaga, mida filmis käsitletakse ja meenutatakse. See vastuolu on aga rikastav, sest aitab leida uue viisi teemale lähenemiseks. Hämmastav kontrast tekib just sedakaudu, kuidas Mägi filmikeel koosneb aeglastest kaadritest, nägude lähivaadetest, kuid minevik, mida lugudes kajastatakse, on ääretult värvikas ja elust pakatav. Kontrasti saavutamiseks kasutatav võte on ka mustvalge pilt, mis sobitub hästi filmi ideega – halli ja liikumatu olevikuga, milles võib üksnes aimata mineviku värve. Mustvalge pilt soosib värvide kujutlemist, aimamist, nagu jutustused soosivad sündmuste ja tegevuse ettekujutamist.
Filmis kasutatakse vaheldumisi kahte või kolme põhilist elementi. Üks osa filmist koosneb kaadritest, mis näitavad külamaastikku. Neis kaadrites ei ole inimesi, on tühi maastik, mahajäetud hooned, nööril lehviv pesu. Teine jätkuv kaadrite liin, mis vaheldub maastikuvaadetega, on tegelaste kõnelused Uuduga (või iseendaga). Neis kaadrites on kaamera tihti liikuv, nii et jäetakse mulje kõndivast inimesest (või antud juhul vaimust, Uudust), kelle pilgu läbi vaataja küla ja sealseid elanikke näeb. Vahele lisatakse paigalseisva kaameraga kõrvaltvaadet, mille abil tehakse vaatajale selgeks, et Uudut füüsilisel kujul pole näha ning ettekujutus temast moodustub tegelaste nägemuse ja teadvuse abil.
Subjekt, monoloog ja dialoog
Minevik avaneb ning ärkab ellu, kui külla naaseb „küla hing“. Uudu tegelaskuju ilmub külla elama jäänud vanade inimeste juurde, kes astuvad temaga dialoogi. Dialoog muutub aga monoloogiks, kui kõnelejad eksivad oma meenutuste ja mõtete maailma, lastes vaatajal sedakaudu kompida ja avastada mineviku külaelu. Üks viis, kuidas antakse mõista, et dialoog on eelkõige inimeste isiklikud mõtted ja mälestused ning midagi sissepoole pööratut, on see, et inimeste suu rääkides tihtipeale ei liigu. Näidatakse nende vaikivaid nägusid, kuid sees käib tihe mõtteelu, sisekõne. Algul näidatakse tegelasi päriselt rääkimas, siis aga minnakse üle sisekõne kujundile. Siinkohal tekib küsimus, millest selline muutus, kas poleks võinud minna lõpuni ühe või teise variandiga.
Vahel tundub, et leitud lahendus on seotud karakterite, inimeste loomulikkuse kaamera ette püüdmisega. Kõige keerulisem on filmis esinevate inimeste jaoks olnud etendada kõnelust vaim Uuduga. Kohati näib, et nad ei tunne ennast päris loomulikult ja mugavalt, fookus läheb ehedalt meenutamiselt ja jutustamiselt mujale. Seetõttu on leitud kaks lahendust, mis aitavad loomulikkust tagasi tuua: üks on heli (kõne) ja pildi (vaikiva inimese) kokkumonteerimine, sest loomulikul moel kaamera ees vaikida on igal juhul lihtsam kui üksi kõneleda väljamõeldud objektiga. Teine lahendus on külaelanike omavaheline dialoog, mis teeb kaamera ees olemise ja kõnelemise märgatavalt julgemaks, loomulikumaks ja kergemaks. Kahekõnes suhestutakse teineteisega, tähelepanu läheb endalt teisele ning tekib võimalus naljatada, meelde tulevad teistsugused asjad, kõik on spontaansem kui üksi kõneledes. Dialoogivormi oleks sellepärast võinud filmis rohkemgi kasutada, sest mõnelgi korral jääb mulje, et konkreetne jutuajamine Uuduga on küll iseenesest kõnekas kujund, kuid ehk veidi kramplikult realiseeritud.
Filmis on esikohal subjekt, erinevad subjektid, kelle kaudu filmi maailm avaneb. Ei püüta rekonstrueerida elavaid stseene tegelaste noorusest või külaelust. Selle asemel näidatakse aeglaste mustvalgete kaadrite abil praegust, tühja küla. Minevik ärkab ellu sõnades ning inimeste nägudes ja kõnemaneeris. Nägusid näidatakse pikalt suures plaanis, nii et vaatajal on võimalik neisse süveneda. Ei kardeta näidata kortse ega vanadust ning eheduse ja aususe tõttu muutub nägude vaatamine ühtaegu ilusaks, humoorikaks ja kummaliseks kogemuseks. Film ei karda surmale lähedal olla, elu viimasesse etappi, mustvalgesse sügisesse, suhtutakse hämmastava loomulikkusega.
Tekib sürrealistlik atmosfäär. Näiteks üks naistest räägib lugu sellest, kuidas ta karjatas lehmi ja kõik hakkasid sohu vajuma, tema kaasa arvatud. Siis aga ilmus – ei tea kust – Uudu, kes aitas ta oma naljatleval ja kergel moel jälle välja.
Lisaks kõnelemisele kasutatakse ära inimeste füüsilist asendit ekraanil, mille juures samuti rakendatakse mingit kummastusefekti. Nii võib üks tegelane istuda tugitoolis, mis on tõstetud keset tühja õue, või teine tegelane hoida pikalt paigal seistes üleval reha (sedasi kaotab tööriist oma tavapärase funktsiooni ning muutub millekski muuks, kunstiliseks objektiks konkreetses kontekstis). Kolmas tegelane seisab, käed mõlemale poole kõrvale välja sirutatud, mis muudab tema ekraanil olemise tähenduslikumaks, lisades sellele füüsilise sümboolse dimensiooni. Säärased võtted aitavad kaasa nihestatud reaalsuse, sürrealistliku atmosfääri kujunemisele filmis. Siinkohal võib meenutada küll peamiselt kirjandusteooriasse kuuluvat vene vormikoolkonna „kummastuse“ käsitlust, mille järgi kunstil ongi võime luua midagi uut, nihestades reaalsust ning pakkudes harjumuspärasele vastanduvat vaatenurka, mis saab osaks vaadeldavast objektist ning rikastab meie maailmamõistmist.
Eraldi rõhutamist väärib „Lembri Uudu“ lõpp, kus kõik seni üksi (või kaksi) esinenud vanainimesed tulevad tühjale lagunenud platsile, et ühise mineviku kaudu taas kohtuda. Üks filmi peateema ongi üksindus, mis pärast Eesti taasiseseisvumist ja kolhooside kadumist süvenema hakkas. Kui varem käisid inimesed koos, siis nüüd on igaüks aina enam kodus omaette. Mineviku tagasitulek Uudu vaimu kaudu annab aga tegelastele võimaluse taas kohtuda – seegi on üks kaunis kummastusvõte. Kaua eraldunult elanud vanainimesed tulevad hääbunud külaplatsile ning tantsivad koos. Lõpuks seisavad nad ühises rivis. Siin tekib kohe paralleel teatrikeele, teatri koodidega. Kummardust siiski ei toimu. Üldse on filmis ohtralt säärast, mis võiks sobida ka teatrilavale või on sealt justkui laenatud. Nii mõjuvad näiteks monoloogid, tegelaste füüsilised žestid ning üleüldine pingestatud olukord, mis tekib erakordse sündmuse, Uudu naasmise tõttu.
Tegemist on lühikese kontsentreeritud sissevaatega ühe küla inimeste isiklikku mõttemaailma, nende ühtaegu nii üksildasse kui ka ühisesse minevikukogemusse. Filmi suurimaks väärtuseks on see, et ta aitab teistsugusel, delikaatsel ja tundlikul moel saada aimu Eesti ajaloost, meie kultuuri minevikujälgedest, milles siiani kõnnime.
Autor: Marta-Liisa Talvet