Kuigi ma märulifilmidest väga ei huvitu, tundus film piltide ja sisukokkuvõttes kirjeldatud filmi aluse – kättemaksu – järgi põnev. Erksad värvid meelitasid mind ligi nagu lilled mesilasi. Kahjuks pidin filmis endas aga pettuma, sest ka kõige tugevam osa, märul, jättis palju tahta ning langes odavama ja lihtsama variandi juurde – Hollywoodi moodi action, kus ainult heli järgi võib aru saada, et mingisugune madin on käimas. Kaklus- ning tagaajamisstseenide ajal oli liiga palju montaažilõikeid. Seda tehti nii palju ja nii tihti, et ei saanudki aru, mis päriselt toimub.
Kontseptsiooni poolest peaks film hõlpsasti vaatajaid ekraani ette saama. Üksikisast rekajuht (Alexandre Nguyen) tahab oma tütre eest kätte maksta. Ette tulevad takistused, peamiselt mõrtsukate kujul, ent armastusest tütre vastu surub mees end edasi. Selle käigus saab ta kriminaalmaailma kohta suure saladuse teada. Kättemaksulugudega on väga lihtne empaatiat tekitada, sest kaotusest tulenevad emotsioonid on väga tugevad. Siiski, kõnealuses filmis see nii hästi läbi ei tulnud. Raske oli isast peategelasele kaasa tunda, sest stsenaariumis olid augud sees. Näiteks jõuab ta erinevatesse kohtadesse nagu võluväel. Filmi lühendamiseks ei ole enamasti halb jätta välja mõttetuid kõndimise ja roomamise stseene, ent kui tegu on hästi valvatud kohaga keset suurt vett, oleks ka hea teada, kust tegelane vette astus ja kuidas ta hinge nii kaua kinni hoida suutis. Sama probleem on ka pahalaste mõisaga, kus tundub, et igat sissepääsu on ju keegi valvamas. Lisaks hoiab ühes stseenis üks pahalaste käsilastest käes torumutrivõtit, millega peaks olema väga raske teist inimest lüüa, ent tema käes tundub, nagu oleks see papist. Heli on nendel hetkedel ainus asi, mis illusiooni säilitada proovib.
Tehtud on ju ka tugevaid kättemaksufilme. Sellised on näiteks „Mandy“ (2018), „John Wick“ (2014) ja „Oldboy“ (2003). Nende puhul on filmitegijad lähenenud filmile mingisuguse eripärasusega. „Mandy“ on justkui halb unenägu, kus asjad ei ole loogilised, ent selles on siiski midagi kaunist. Selles absurdis on lihtsam uskuda peategelase meeleheidet ja väikseid vigu stsenaariumis. „John Wicki“ ja „Oldboy“ stsenaariumid on esiteks rohkem lihvitud, nii et ei teki küsimusi, kuidas tegelane kusagile sai ja kes ta üldse on. Nii ei aeta vaatajaid segadusse. Ka võitluskunsti on näidatud palju selgemalt, ilma pidevate lõigeteta, tänu millele on vaatajal palju selgem pilt peategelase oskustest, nii relvaga kui ka käsitsi. „Magnum 578“ jääb nende kõrval väga tühjaks, sest film püüab liiga palju olla nagu iga teine tavaline kassahitt-film.
Sellegipoolest soovitan filmi vaadata, kui on soovi pooleteiseks tunniks aju kinni panna ja lihtsalt lasta kirevatel värvidel natukene mõtlemist juhtida. Režissöör Lương Đình Dũng väljendas linastuse küsimuste ja vastuste ajal ka tahet teha filmile teine osa, kus minnakse sügavamale kriminaalmaailma saladustesse.
Autor: Erik Aart
“Magnum 578“ (578: Phát Đạn Của Kẻ Điên, 2022)
Riik: Vietnam
Kestus: 1h 48min
Linastus PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis
Režissöör: Dung Luong Dinh
Stsenarist: Dung Luong Dinh
Produtsendid: Anton Nine Four Mây, Hazel Nguyen, Minh Phan, Judy Vu
Operaator: Morgan Schmidt
Monteerija: Steve M. Choe
Muusika: Dong-jun Lee
Osades: Thanh Thao, Alexandre Nguyen, Hoang Phuc, H’Hen Niê, Ngoc Tinh, Nguyen Lam Thao Tam, Ha Van Hieu, Thang Mario, Tuan Hac