Kui ma väike olin, räägiti uudistes palju Cannes’i festivalist, olgu siis filmifestivalist või Lionsite festivalist. Ja istudes niimoodi teleka ees, väikse lapsena kusagil Lasnamäe paneelikas, ei uskunud ma, et võiksin kunagi seal punasel vaibal seista ja õppida kuulsatelt loomingulistelt gurudelt. Aga paarikümne aasta pärast see ikkagi juhtus. Selle artikli kirjutangi eesmärgiga julgustada noori võitlema oma unistuste eest. Lionsite festival on Eestis tuntud rohkem reklaamiinimestele, aga minu kogemus näitas, et ka noorele filmitegijale avab see uusi uksi ja annab mahuka kontaktide pagasi.

Alesja ja Cannes’is asuv konverentsikeskus Palais des Festivals et des Congrés

FESTIVALIST

2022. aastal kevadel kandideerisin Lionsite tudengiakadeemiasse. Juunis lõpetasin BFMi filmikunsti õppekava režissööri erialal ja pärast lõpuaktust lendasingi Prantsusmaale seiklema. Cannes Lions on suurim loovusfestival maailmas, kuhu tulevad kokku kõige ägedamad reklaami- ja loometööstuse esindajad. Päevasel ajal toimuvad Palais des Festivals et des Congrès eri saalides paralleelselt loengud, vestluspaneelid ja töötoad. Inimesi on palju, kohti aga mitte, seega tihti võtavad inimesed loenguks, mis algab kell kümme, järjekorda juba kell üheksa või varemgi. Loenguid on seinast seina ja igale maitsele, näiteks filmiinimestele oli eelmisel aastal Amazoni paviljonis loeng Ameerika kirjaniku Roxane Gay loovkirjutamisest, Netflixi loeng tulevikust meelelahutusvaldkonnas, Ryan Reynolds rääkis loojutustamisest reklaamis ja filmis ning palju muud. Päeval toimub 15–20 üritust erinevale maitsele ja huvile, arvestamata veel juhtumiuuringute (case studies) loenguid, mis toimusid kõrvalpaviljonides. Need on n-ö minipaviljonid, mis asuvad palee kõrval ning kus toimuvad samuti loengud (näiteks Warner Brothers’il oli oma paviljon koos range külaliste nimekirja ja esinejate kavaga). Seepärast tuleb kõrvad ja silmad lahti hoida ning koostada enda jaoks plaan, et kõike huvipakkuvat ja vajalikku kuulama jõuda.

Palais des Festivals et des Congrés

Festivali raames toimuvad Young Lions’i programmid, mis on loodud just noortele spetsialistidele. Neid on kokku neli ja see programm, kus mina osalesin, on ainuke, mis on mõeldud tudengitele – Roger Hatchuel Student Academy, mis kannab Cannes Lions’i asutaja nime. Riigid saadavad sellele konkursile oma tudengid ja žürii valib igast 30 riigist ühe inimese, kellele annab võimaluse festivalil terve nädala osaleda ja õppida. Suur osa inimesi on seotud reklaamimaailmaga – copywriter’id, loovjuhid jne. Filmivaldkonnast olin üksinda, aga see oli pigem plussiks. Saime näiteks arutleda filmide reklaamistrateegia üle ja rääkida režissööride tööst reklaami juures. Siinkohal on huvitav (aga ka pisut hirmutav) statistika, et näiteks Ameerikas on sellesse programmi nii tihe konkurss, et ühele Young Lions’i kohale kandideerib 3000 inimest. Seega on väga tore olla Eestist, kus konkurents on palju väiksem ja sellised võimalused palju kättesaadavamad kui suurtes riikides. Kasutage seda ära!

Roger Hatchuel Academy õpilased 2022 koos lektori Malalaga.

Alguses olin üsna segaduses, et kuidas seal kõik toimub. Paar nädalat enne festivali istusin lihtsalt maha ja pommitasin internetti. Mida see festival endast tegelikult kujutab? Kuidas seal osaleda? Millised on mu võimalused? Ma arvan, et see on üks olulisematest sammudest, mida tegin ja mis mind mentaalselt selleks seikluseks ette valmistas. Sain aru, et ma ei lähe puhkama ega Cannes’i päikest nautima, ma lähen konverentsile, kus iga inimene on potentsiaalne koostööpartner, kellega võib avaneda võimalus tulevikus koos projekte teha.

Lennukis sattusin kohe kokku ühe olulise inimese, Marika Jahiloga, kes on Eesti esindaja Cannes’i festivalil. Marika ja tema tiimiga lennujaamast koos linna sõites ja juttu ajades selgus sama tõde – Cannes ongi töö. Inimesed võtavad selleks puhkuse, et enne festivali magada jõuda, sest konverentsi ajal ei maga mitte keegi.

ÕPPIMINE

Meie kava oli koostatud nii, et kõik suured ja olulised esinejad, kellega kohtumiseks pidid teised inimesed pikkades järjekordades ootama, toodi kohale meie klassiruumi, kus saime nendega näost näkku rääkida. Päev nägi meil välja umbes selline: 7.00 ärkasid, 9.00–18.00 toimusid loengud, siis jooksid ööbimiskohta, seejärel olid 20.00–3.00 „võrgustumas“ (networking) ja nii iga päev. Sealne loengute süsteem oli hoopis teistsugune. Üks loeng kestis 45 minutit ja kohe otsa algas järgmine. Selline maht ja kiirus on palju intensiivsemad, kui seni Eestis ülikoolis harjunud olin. Lions’i kogemuse tegi erilisemaks veel see, et kõik need maailma tipud rääkisid oma tööst, tuues näiteid päris juhtumitest ja sellest, kuidas nad on oma otsuseid teinud ning millised on nende mõtlemisstrateegiad kriisiolukordades või loomingulistes situatsioonides. Seda kuulates saad mitte ainult teoreetilisi, vaid ka praktilisi teadmisi sellest, kuidas need inimesed oma igapäevatöös neid võtteid ja teadmisi rakendavad.

Meie põhimentor ja Lõvide Ema oli Serfi Altun. Ta on töötanud korporatsiooni Procter & Gamble kaasdirektorina, praegu on ta tegevjuht konsultatsioonifirmas Idea Bakery, mille kliendid on Google, Meta, The Coca-Cola Company jne. Esimesed soovitused, mille festivalil sain, pärinesid just temalt ning ta rõhutas seda, et tuleks hoida fookust ning seada endale väga konkreetsed nädala eesmärgid, mida festivalil enda jaoks saavutada tahame. Tema hea point oli see, et nädala jooksul me suhtleme nii paljude inimestega, kuulame nii palju juttu ja selleks, et saada sellest midagi kasulikku, tuleb teada, mida sul tegelikult vaja on. Kas tahad leida tööd näiteks Brasiilia loovagentuuris copywriter’ina või tahad leida investoreid filmimaailmas? Kui tead, keda otsid, siis tutvudes uue inimesega saad talle paremini selgitada oma eesmärke ja tema oskab paremini soovitada sulle vajalikke kontakte omaenda kogemustepagasist. Kui sa ise ei tea, mida tahad või vajad, ja siis püüad kõigiga suhelda ning kõike jõuda, on tõenäosus kokku sattuda just sulle vajalike inimestega oluliselt väiksem.

Maitê Amorim, Alesja Suzdaltseva ja Péter Szülló pärast akadeemia lõpetamist.

Minu jaoks oli suurim väljakutse see, et suurem osa programmis olevatest teemadest olid pühendatud ikkagi reklaamimaailma mitte filmile. Samas oli see ka huvitav ülesanne – tõlkida ja luua paralleele filmimaailma ja oma erialaga. Näiteks räägiti ühes loengus reklaamikampaania briifidest, kus rõhutati, et alati tuleb oma ideed kontrollida “Twitteri mõttega” ehk kui suudad oma ideed selgitada ühe säutsuga, siis suure tõenäosusega see ka töötab. Kõlab tuttavalt? Peeter Simm räägib BFMis oma režiitudengitele täpselt sama juttu, et filmi idee peaks saama ühe lausega kirja panna.

NETWORKING

Teine praktiline soovitus, mida minu arvates filmitudengitel oleks kasulik teada, on visiitkaardi olemasolu. Mitte tingimata vanamoodsal paberkujul, vaid kõik on tegelikult palju lihtsam. Tee telefoni märkmeid, pane sinna oma nimi, kontaktid (väga hea, kui sul on ka veebileht), lingid Instagrami ja LinkedIn’i ning enda lühike tutvustus ühe lausega. Kui järgmisel korral uue inimesega tutvud, saate juba kontakte vahetada nii, et mõlemad avate oma telefoni kaamera ja pildistate üksteise märkmeid. See võtab aega viis sekundit ja nii on suurem tõenäosus, et inimene ei kaota kusagil baaris või koduteel su visiitkaarti ära. Naljakas, aga Eestis ma pole harjunud LinkedIn’i kasutama. Festivalil on see aga esimene asi, mida küsitakse.

Teine oluline asi on praegu veel Instagram – kui vestled kellegagi ja hakkad neile rääkima, mida oled teinud, siis on kõige lihtsam visuaali näidata. Väga paljud inimesed näitasid mulle enda Insta lehti ja tehtud töid. Lihtne, kiire ja produktiivne viis, kuidas kiiresti tutvustada oma visuaalse jutustamise stiili. Kunagi ei tea, kes need inimesed on ja millised tutvused neil olla võivad.

Ükskõik milline järjekord, kus inimesed midagi ootavad ja neil on igav, on lihtne võimalus vestlust alustada. Ütlesin festivali ajal endale, et ei tohi suhtlemist karta, sest inimesed on sinna tulnud ja selleks valmis, et tutvuda. Samuti ei tohi karta „ennast müüa“. Seda ma varem ikka kartsin, sest see tundus mu jaoks kuidagi ebaloomulik. Lapsepõlves ikkagi õpetatakse, et tagasihoidlikkus on viisakam. Festivalil saad aga aru, et ennast tulebki märgatavaks teha ja seda ei tohi seal häbeneda. Niisiis, mõtle välja, kuidas ennast tutvustada, mis teeb sind unikaalseks ja mis on sinu lugu … ja go with the flow!

Networking toimub suures osas pärast päevast festivaliprogrammi. Õhtul on terve Cannes’i rand täis väiksemaid pidusid, mille korraldajateks on erinevad firmad nagu Google, Spotify, Amazon jne. Iga päev lähed sinna tegelikult töötama, rääkima, inimestega tutvuma, koostööpartneritega õhtusöökidele jne jne. Pead muidugi ka teadma, milline on õhtu kõige-kõigem pidu, kuhu läheb suurem osa inimesi. See on festivali mitteformaalne osa, kus kõik puhkavad, ja samal ajal koht, kust kõige rohkem tutvuseid leiab.

Kunagi ei tea, kellega kohtuda võid. Väga lihtne näide on see, et ma oleksin peaaegu ühe ägeda võimaluse käest lasknud. Ühel peol nägin oma akadeemia tuttavat, kes rääkis ühe disaineriga. Mõtlesin siis, et mina olen ju filmiinimene, milleks mul on vaja disainerit. Muidugi pole vaja. Kui mu tuttav aga ära läks, hakkasime selle disaineriga hoopis omavahel rääkima. Jutu ajal näitasin talle oma viimase sci-fi filmi kaadritaguseid fotosid, mis teda väga huvitasid, ning seejärel rääkisime järgmise pool tundi juttu visuaalsest maailmast filmis ja reklaamis. Jutu lõpuks ütles ta, et oli tore vestlus ja et ta tahaks mind tutvustada oma lähedasele sõbrannale, kes on Hiina režissöör ja üks Oscari võitjate mentor. Boom! Sellel hetkel sain aru, et kunagi ei tea, kuhu saatus viia võib. Pärast festivali oleme suhelnud siiamaani ja olen endale tema näol saanud ka väga tugeva mentori.

Nagu varem mainisin, oli suur osa festivalist reklaamiteemaline. Siiski toodi meile esinema ka inimene, kes on seotud filmimaailmaga – Netflixi kaastegevjuht Ted Sarandos. See ei olnud minu jaoks üldse tuttav nimi … aga Google’i otsing tuli siinkohal abiks. Tulles tagasi oma „nädala eesmärgi“ juurde sain aru, et see on just see inimene, kellega ma kohtuda ja juttu ajada tahaksin. Mõtlesin pikalt strateegia peale, kuidas talle läheneda, ning pool tundi enne loengut läksin meie mentori Serfi juurde, et abi paluda. Läksime auditooriumisse, samal ajal rääkides võimalikest sammudest. Siis aga nägin, et tühjas ruumi seisis just tema – Ted Sarandos (tore muidugi, et enne tema fotot olin guugeldanud). Vaatasime Serfiga üksteisele otsa ja ilma rääkimata otsustasime saatust ära kasutada. Nädala jagu võrgustumise harjutamise katarsisehetk. Serfi muutus mu PR-manageriks, sest mentori kohalolu ja soovitus annab tutvumisel rohkem kaalu. Sisuka vestluse lõpus julgesin küsida ka kontakti ja luba seoses oma projektiga lähitulevikus ühendust võtta ning täpselt sekund enne, kui Ted loenguks ettevalmistamiseks ära viidi, selle ka sain. Hiljem selgus, et olin saanud temalt Netflixi sisuala asepresidendi otsekontakti. Igatahes. Kõik on võimalik!

Alesja koos Ted Sarandose, Netflixi kaastegevjuhiga.

KOKKUVÕTE

Võib diskuteerida palju, miks ja kas üldse on filmiinimesele vajalik selline kommertsliku suunitlusega reklaamifestival. Aga filmil on reklaami ka tarvis. Filmitudengi vaatepunktist võin ausalt öelda, et tagasiteel lennukis olin uus inimene, paljude kontaktidega igalt poolt maailmast, tugeva teadmistepagasiga ja mis on kõige olulisem – usuga iseendasse. Muidugi ma soovitaksin Cannes Lions’ile kandideerida pigem neil, kes tunnevad ka reklaami vastu huvi, aga seda saab juba igaüks ise otsustada. Festival on väga hea võimalus leida inimesi, kellega tulevikus võiks koostööd teha, aga on vaja ka teada, mida sealt leida tahad. Kui saad juba kord sellise võimaluse, siis on kõige olulisem sellest maksimum võtta!

PS. Festivalile minnes vaata kindlasti, et leiaksid endale turvalise AirBnb majutuse, sest ma ei tahaks kellelegi seda, et ta peaks öösel kell kolm rõdul varastega tutvuma. Aga see on juba omaette lugu …

Festivali parimad tööd

Me oleme harjunud, et reklaam on midagi igavat ja liiga kommertslikku, aga olles festivalil ja nähes selle võidutöid, sain aru, et hea reklaam on ka omamoodi kunst. See töötab tihti samamoodi meile koolis õpetatud lühifilmivormiga. Sel on väga täpne algus ja huvitav pööre lõpus. Toon järgnevalt välja mõned tööd, mis silma paistsid ja mis näitavad, et filmikeelega saab ka reklaamis huvitavaid asju teha.

Samsung: The Spider and the Window

Escape from the Office | Apple at Work

Lost Class 2021

Save Ralph

Apple Detectives

A Future Begins

The Cry

KANDIDEERIMINE

Tahan öelda kõikidele filmi- reklaami- ja teistele potentsiaalselt huvitatud tudengitele, et järgmine kandideerimise tähtaeg on juba mõne päeva pärast. Võtke seda võimalust tõsiselt ja kasutage kindlasti ära.

Kandideerimiseks tee endast kaheminutiline video, kus tutvustad ennast ja motiveerid korraldajaid just enda kasuks otsustama (loominguline lähenemine ja optimism aitavad kindlasti kaasa). Saada oma CV ning video Tiina Hiobile dinah@tlu.ee, tähtaeg on juba 05.02 kell 23.59.

Kandideerimiseks valmistu tõsiselt. Kuna loodan, et nüüd on kandideerimishuvilisi rohkem, tasub kindlasti mõelda selle peale, mis just sind unikaalseks teeb. Serfi rääkis meile, et siis, kui tema akadeemia mentoriks kandideeris (jah, ka sellistel positsioonidel on omad konkursid), lisas ta oma taotluse juurde ka nädala kava, mida tema arvates seal õpetada võiks. Keegi ei nõudnud temalt seda, aga pärast öeldi talle, et see osutus valiku tegemisel määravaks. Seega mõtle, mis just sind eriliseks või silmapaistvaks võiks teha!

Autor: Alesja Suzdaltseva
Fotod: autori erakogu

Alesja Suzdaltseva Festivalidest, Püha Jüri kutsikad