Üks kahtlemata mõjusamaid filme tänavusel PÖFF-il, varem vaid dokumentalistikas kätt proovinud Andrei M. Paunovi „Jaanuar“ (2021) suudab midagi vapustavat – olla tõhus ja kange kokteil eksistentsiaalsest draamast, nähtamatu niidina läbi filmi traageldatud absurdihuumorist ning üha intensiivsemaks muutuvast trillerlikust pingest. Tulemus on ehk aasta parim õudusfilm. Ei mäletagi, millal viimati mõni linateos suutis sedasi naha alla pugeda ja korralikult hirmust võpatama panna. Hea meenutus, et hea õudusfilm ei pea üritama pidevalt šokeerida või ehmatada, piisab hästi loodud pingelisest õhustikust ning paarist hästi ajastatud judinaid tekitavast hetkest, et vaataja jalust niita.
Tegevuskoht ja -aeg ning olustik on ehk ära leierdatud ning „Jaanuar“ ei tee sellest ka mingit saladust. Tegevus leiab aset keset metsa eraldatud mägimajas, mis on ilmselt kunagi loodud hotellina, et külalisi võõrustada. Jaanuar. Väljas on krõbe talv, lund sajab lakkamatult. Meenuvad Stanley Kubricku „Hiilgus“ (1980), millele film muljetavaldavas lõppepisoodis väga tugevalt vihjab, ning John Carpenteri „Võõrkeha“ (1982), millega annab ka muid paralleele tõmmata.
Mägimajakeses on kaks meest: uksehoidja (Samuel Finzi), kes pähklikoori lõhub, ning vanamees (Jossif Suršadžiev), kes lahendab ristsõnu ning oma kaaslase käest pidevalt vastusteks abi palub. Lisaks neile on toas koer ning tillukesse puuri pistetud must ronk. Peagi saabuvad metsast kaks külalist (Zahari Baharov, Svetoslav Stojanov), müstilised ning kidakeelsed. Nendega saabub mägimajakesse parajal määral usaldamatust – uksehoidja manitsused mitte katsuda Petar Motorovi traktorit on neile kui hane selga vesi. Mis seal ikka, traktor on külmast võetud ega käivitu. Kes on Petar Motorov?
Saame teada vaid, et mees pidanud juba hommikul vara linna poole teele asuma, sest ei uksehoidja ega vanamees teda lahkumas ei näinud, küll aga olid tunnistajaiks jalajälgedele lumel, nüüd kinni tuisanud, mille peale vanamees mõtiskleb, et millegi peale ei saa enam nõnda kindel olla. Ühe külalise poolt täis valatud pits tühjeneb imetabaselt – ronk joonud, kinnitab vanamees. Kahtlase jutu peale kruvib kinnistes tingimustes vaikselt pinge, kuni metsast saabub hobune kelguga. Puudu on sõitja. Selle eest on kelgul jäässe külmunud kinniseotud hunt.
Kes on Petar Motorov? See ei saa selgemaks ka siis, kui mägimajakesse satub preester (Leonid Jovtšev), kes samuti mõistatuslikku meest taga otsib. Vahepeal on üks eelmistest saabunutest saadetud metsa hundikarja pealikku jahtima, naasnud on metsast üksnes hobune, taas ratsanikuta, taas külmunud hunt kelgul. Mehed jutustavad lugusid külmadest talvedest, luupainajatest, kohalikest kurjadest vaimudest (tenetz), ning iga kord, kui keegi seltskonnast metsa kaob, naaseb sealt üksik hobune kelguga, millel jäätunud kriimsilm. Usaldamatus meeste vahel kasvab veelgi, kui saabub väike salk deemonlikes maskides inimesi, kes enda sõnutsi olevat teel läbi metsa linna, peletades eemale kurje vaime seal, kus hinged pole asu saanud ega suutnud lõplikult lahkuda.
Võrdlusmoment Carpenteri „Võõrkehaga“ on ilmne paranoilises õhustikus, mille „Jaanuar“ suudab luua. Erinevalt esimesest ei lasku Paunov kehaõuduse kujutamisse, vaid suudab pinget ülal hoida ja juurde kruvida ka selleta – lihtsalt inimesed lumevangis, nende hõredad enigmaatilised ning mõistujutlikud dialoogid, taustal pidevalt pinev kõhedust tekitav muusika. Vasko Viana mustvalge kaameratöö on lummav ja hüpnootiliselt kaasahaarav, süüvides kord tegelaste emotsioonidesse, teisal triivides nende ümbruskonda kaardistama, olles igal juhul kõnekas, kuid mitte liialt. Heale õudusloole omaselt jäetakse omajagu vaataja kujutlusvõime teha. Operaatoritöö leiab Paunovi juhendusel suurepärase sümbioosi montaažiga (Francisco Moreira, Anastas Petkov, Viktoria Radoslavova), tulemus on erakordselt sujuva vooluga film, mis suudab midagi paradoksaalset – uinutada (mitte halvas tähenduses) vaataja enda meditatiivse rütmi püünisesse, samal ajal pidevat ärevustunnet kasvatades. See tasub end filmi lõpuks kuhjaga ära.
Mida selle kõigega siis öelda tahetakse? Raske öelda. Mõistujutule omaselt võib lugu ilmselt mitmeti tõlgendada ning iga vaataja võib siit midagi just enda jaoks leida. Nagu üks eelmise PÖFF-i pärleid, Horvaatia film „Koidik“, on „Jaanuar“ ehk peatootjariigi kohalikule publikule kõige kõnekam, esitades loo, mis lubab paralleele tõmmata riigi lähiajaloo sündmuste või olustikuga. Petar Motorov, lõpmatult müstiline, on keegi, kellest kõik filmi tegelaskujud näikse ühel või teisel põhjusel sõltuvat, kuid mees on kadunud, jättes endast maha hääbuvad valdused. Ehk on film sotsiaalne kommentaar kääridele, mis on tekkimas / tekkinud linnastuvate ning maapiirkondade vahele. Linnas süüakse nautimiseks, linnas kannavad mehed seelikuid, linnas on asjad hoopis teisiti, nendib uksehoidja ühe vestluse käigus.
Lõhe linna- ja maaelu vahel tuleb tegelaste jutuajamistes korduvalt teemaks. Lõhe ei seisne aga ainult selles, kuidas linna- ja maainimesed eri tingimustes elavad. Lõhe on ka füüsiline – kes metsa läheb, et läbi selle linna jõuda, paistab et kohale ei jõua – naaseb ju teele asunud truu ratsu kelguga, millel külmunud võsavillem kui klaasist silmadega topis, ratsanikust ei haisugi. Kuid nagu ennist mainitud, pakub film küll palju mõtteainet, ent on ka niisama nauditav, kas siis eksistentsiaalse, vahest isegi omamoodi apokalüptilise draamana (mägimajakese ja selle asukate hääbumine kui ühe maailma lõpu kuulutus) või pesueht õudusfilmina. Ehkki kogu film poeb vargsi naha vahele ega lahku sealt kergekäeliselt, leiab see filmi vältel pinge kruvimine eriti võpatama paneva väljundi filmi lõpus, mil režissöör Paunov teeb vägagi otsese hommage’i Stanley Kubricku „Hiilgusele“.
„Jaanuar“ on tugevamaid filme tänavusel, 25. sünnipäeva tähistaval PÖFF-il. Mõtliku filosoofilise draama kuube riietatud õudusfilm (nagu hunt lambanahas) suudab jutustada enigmaatilise mõistujutu nii, et kordagi igav ei hakka; otse vastupidi, raske on pilku ekraanilt pöörata. Eneselegi märkamatult hüpnotiseerib ja lummab filmi detailirohke omailm (suuresti tänu võrratule operaatoritööle) sedavõrd, et kerge on langeda transsi. Tugevad näitlejatööd ning pingestatud dramaturgia aga jõuavad lõpuks finaalini, mis tekitab tõesti kõhedust. Vaevalt on käesoleval filmiaastal pakkuda õudsemat õudusfilmi kui „Jaanuar“.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Jaanuar“ (Януари, 2021)
Riik: Bulgaaria, Luksemburg, Portugal
Kestus: 1h 50min
Linastus PÖFF25 programmis “Põhjusega mässajad”
Režissöör: Andrey M. Paounov
Stsenaristid: Alex Barrett, Andrey M. Paounov
Produtsent: Vanya Rainova
Operaator: Vasco Viana
Monteerijad: Francisco Moreira, Anastas Petkov, Victoria Radoslavova
Muusika: Ivo Paunov
Osades: Samuel Finzi, Iossif Surchadzhiev, Zachary Baharov, Leonid Yovchev, Svetoslav Stoyanov