… kuulsin ma neljanda olendi häält ütlevat: „Tule ja vaata!“ Ma vaatasin ja näe, tuhkur hobune, ja selle nimi, kes tema seljas istus, oli Surm, ja Surmavald käis koos temaga, ja neile anti meelevald neljandiku üle ilmamaast, tappa mõõga, nälja ja surmaga ning maapealsete kiskjate elajate läbi. (1)
Need, kes on kogenud sõda, on ehk oma silmaga näinud, millest kirjutatakse Uue Testamendi viimase raamatu, Johannese ilmutuse raamatu kuuendas peatükis. Apokalüpsise ratsanikke pidi tunnistama ka filmi „Mine ja vaata“ (1985) lavastaja ning üks stsenaristidest Elem Klimov (1933–2003) vaid üheksa-aastase poisina. Stalingradi lahingu ajal evakueerus ta perega isetehtud parves üle Volga. Filmi kaasstsenarist Aless Adamovitš talletas oma kogemused II maailmasõja ajal Valgevenes partisanina sõdimisest ka raamatukaante vahele (eesti keeles „Karistajad“, 1985). Eelkõige on filmi aluseks Adamovitši romaan, kuid sellist luupainajalikku sündmustikku nii toorelt naturaalsel ja jõuliselt poeetilisel viisil on vaevalt võimalik lavastada, mitte tehes võimatuna näivat – külma närvi ja selget mõistust säilitades rebida lahti möödaniku haavad. Elem Klimov ei lavastanud pärast seda oma elupäevade lõpuni enam ühtki filmi, väites, et kõik, mis tal on võimalik öelda, on ta juba öelnud. Loodetavasti tähendab see, et haavade lahtirebimisel oli lõppkokkuvõttes terapeutiline mõju ning Klimov leidis rahu. „Mine ja vaata“ võib olla üks kõhedamaid sõjakroonikaid, mis mängufilmina ekraanile toodud, kuid samal ajal mõjub see ka kui võimas testament rahule.
Pea kaheks ja pooleks tunniks paisatakse vaataja II maailmasõja aegsesse hullumeelsusse, aastasse 1943, mil Valgevene NSV-s tegutseb SS. Filmi peategelase, noore poisi Fljoraga (Aleksei Kravtšenko) satub vaataja kõigepealt metsa partisanide laagrisse, kuhu Fljora ka „uue poisina“ jäetakse, samal ajal kui teised, tunduvalt vanemad, võitlusse lähevad. See ei säästa Fljorat ega ka vaatajat sõja kohutavast koledusest, sest õige pea pommitatakse laagriplats vaenlase õhujõudude poolt puruks. Pärast seda esimest rünnakut ja šokki puudub Fljoral igasugune agenda või eesmärk peale pelgalt ellujäämise. Selles peitub ka filmi toores jõud, milleni vähesed teised sõjaõudusi kujutavad linateosed küündivad – kui ükski –, olgugi nad vägagi vaatamist väärivad omadel põhjustel.
Võtame näiteks Francis Ford Coppola teose „Tänapäeva apokalüpsis“ (1979) (2), mis on mastaapne ja värvikas film Vietnami sõjast, mida Klimovi filmiga seob lisaks sõja sürreaalsuse üdini puurimise ka pealkirjas sisalduv viide Johannese ilmutusraamatule. Coppola annab oma peategelasele kapten Willardile (Martin Sheen) missiooni ning seeläbi on nii tegelane kui ka vaataja narratiivi võrdlemisi turvalises käevangus. Ehkki see suurepärane film suudab ekraanil kujutada sõda täiesti inimmõistuse vastase ja hoomamatuna, ei suuda „Tänapäeva apokalüpsis“ kujutada säärase painajalikkusega puhast õudu läbi sõja juhuslikkuse, mis viib „Mine ja vaata“ Fljorat ühest kohast teise. Teadmatus, eesmärgitus, sirgjoonelise narratiivi puudumisega loodud peataolek sisendavad õõva – ümbritsevas põrgus pole Fljoral kübetki kindlustunnet, mis järgmisena juhtuda võib. Vaatajaina tunneme end kaitsetuna koos temaga.
Sama tunnet sisendav Aleksei Rodionovi operaatoritöö väärib imetlust. Sageli pikad kaameravõtted jälitavad peategelast kõikjal ning asetavad vaataja otse tema kõrvale keset kaost. Hoolimata pildis kätketud õudusest on Rodionov tabanud kaadrid, mis on laetud poeetilise naturalismiga, lubades tõmmata paralleele Andrei Tarkovski loominguga ning luues häiriva kontrasti kujutatava koleduse ning kujutamisviisi ilu vahel. See kontrast raamistab näidatavad painajad kaunidusse, mis võiks olla, kui poleks sõda. Ka harvad humaansed hetked, nagu tütarlaps Glaša (Olga Mironova ainus filmiroll) džässiajastust inspireeritud tants puudelt pudeneva vihma käes, mõjuvad jõulise vastukaaluna filmi võikamatele episoodidele. Monteerija Valerija Belova leiab nende hingetõmbehetkede ja kirjeldamatut vaimset ning füüsilist hävingut kujutavate kaadrite vahel poeetilise rütmi, andes filmile müütilise värsseepose lihased.
Sõja psühholoogiliselt laastava efekti näitamiseks kasutab Klimov ka mitmeid vähem vaoshoitud vahendeid lavastaja tööriistalaekas. Kõik näitlejad, enamik neist amatöörid, teevad jõulised rollisooritused, kuid Kravtšenko noore Fljora rollis on ankur, mis seob vaataja emotsionaalselt ekraanil toimuvaga. Tema tummfilmile omased ekspressiivsed näoilmed (võrdlus Falconetti sooritusega Carl Theodor Dreyeri 1928. aasta filmis „Jeanne d’Arci kannatused (3) ei tundu kohatu) annavad hirmu ja trööstitust edasi ehk paremini, kui räigelt vägivaldsed episoodid seda suudaksid. Selleski peitub Klimovi lavastuse jõud – ta mõistab hästi, mida näidata ning mida mitte. Ta usaldab oma näitlejaid ning kaameratagust kollektiivi piisavalt, et mitte laskuda detailsesse ning graafilisse vägivallakujutamisse. Ühes filmi võtmeepisoodis näitab Klimov meile eemalt külatäie tapetud elanike laipu täpselt mõõdetud viivu, et me suudaks registreerida, millega tegemist on, ning seda võikamalt stseen lõikab. Klimov ei näita lauta aetud külaelanikke põlemas. Ta näitab sadistlikult kaua, kuidas külaelanikke sinna aetakse ning seejärel lauta põlemas, samavõrd kaua, kuid ei vii meid hetkeski liiga lähedale. Klimov usaldab oma operaatori, monteerija ning helirežissööri oskusi õõvastava atmosfääri loomisel ning ta ei eksi oma instinktides – millekski enamaks vaataja vaevalt suuteline oleks. Loodud atmosfäär kannab filmi algusest lõpuni välja ning just selle halastamatu õhustiku tõttu on kerge klassifitseerida teost kui tõelist õudusfilmi.
Mainides helirežiid, on ka see üks ekspressiivsemaid aspekte, mis „Mine ja vaata“ juures erilist tähelepanu pälvib. Siinkohal on hüljatud naturalism ning valitud tegelaste psühholoogilise seisundi kujutamine läbi kakofoonia. Ühes selle poolest meeldejäävas episoodis sumpavad Fljora ja Glaša läbi soomülka, saateks ümbritseva metsiku looduse (lindude, putukate) loomulike helide valjenev kahin, mida joonestab süntesaatoridrooni ümin, ning vahel nende kahe ebakõlasse lõikav diskordantne ja kauge orkestripala. Harva suudab ükskõik mis žanrist film luua heliga sedavõrd tugeva ebamugavustunde. Selline rõhutatult kunstlik lähenemine ei tundu filmi kontekstis siiski ebarealistlik, vaid annab edasi tegelaste psühholoogilist seisundit selle häirivaimas värvingus.
„Mine ja vaata“ ei ole pelgalt sõjavastane film. Klimov sihib ka suuremaid filosoofilisi küsimusi kurjuse loomuse kohta. Filmis õigustab üks SS-lane (keda kehastab Vanemuise näitleja Jüri Lumiste) oma tegevust, öeldes valgevenelaste kohta, et need on kommunismiviiruse levitajad, ning kuna see algab lastest, ei ole laste tapmine tema silmis mitte üksnes õigustatud, vaid lausa hädavajalik. Peagi pärast seda stseeni heidab Klimov kinda publikule ning küsib vaatajalt, kas tema tapaks kurjuse kehastuse siis, kui too on veel kaitsetu imik ema süles, teades selleks hetkeks juba hästi, mis õudused ta endaga kaasa toob. Eelnevat SS-lase väidet silmas pidades – kas inimesed sünnivad kurjana? See stseen, küsitav dokumentaalkaadrite sissetoomise poolest, on ehk kõige inimlikum stseen kogu filmis, kõige lootustandvam. Paari päevaga justkui paarkümmend aastat (välimuselt) vanemaks jäänud poisike Fljora seda teha ei suudaks, läbielatust hoolimata. Või just läbielatust tingituna? Klimov väidaks justkui, et vastupidi üldlevinud käibefraasile ei pea vägivald vägivalda sünnitama.
Mõneti küll jääb kripeldama Saksa vägede ühekülgne kujutamine võrreldes valgevenelaste vägedega. Vaenlased ongi vaid seda – vaenlased. Nad on ülim kurjuse ja/või arguse kehastus, kellelt on röövitud igasugune inimlikkus, näiteks Saksa vägede kindral, keda kehastab Viktor Lorents (kes mängis peaosa Kaljo Kiisa filmis „Punane viiul“ (1975) ning oli ka ENSV ühe hinnatuima filmi, Kaljo Kiisa „Hullumeelsuse“ (1968) stsenaristiks). Meil on lubatud näha temast vaid ekstsentrilist kurjust – vägedele käske andmas, samal ajal oma eksootilist kodulooma silitades – või hirmu surma ees, kui ta kitsikuses annab endast kõik, et vastutus oma õlult veeretada ning näpuga kõrgele ja kaugele viibutada. Vastukaaluks neile on valgevenelastest partisane kujutatud üksnes kannatajate ja/või halastajatena (elusast peast põletamise asemel saavad vaenlased siiski kiirema otsa – vägivald ei sünnita vägivalda rohkem kui et saab karistatud, inimlikumalt kui korda saadetud roimad). Aga selles on lootust, et ehk vägivald kord lõpeb.
„Mine ja vaata“ on just selles mõttes kui testament rahule: see viib tegelased ja vaataja nii sügavale sõjaõuduste keerisesse, et need, kes sealt tagasi tulevad, mõistavad ehk vägivalda ning kurjust paremini – neile silmisse vaadanuna, puutununa kokku nende korvamatute tagajärgedega. Filmi alguses pidas Fljora sõda paremal juhul aateliseks, halvemal juhul kihvtiks, kui ta teose avataktis sõbraga liival mängusõda pidas. Kes pole kunagi sõjas käinud ja on mõelnud ehk mõnd heroilisemat Hollywoodi sõjafilmi nähes sama laadi mõtteid, ei saa selle filmi nägemise järel ühtki sellist mõtet peas mõlgutada. Selles peitub „Mine ja vaata“ ülim väärtus.
Autor: Kristjan Kuusiku
1 Ilm 6:7–8. Uus testament ja psalmid. The Gideons International, 2010, lk 471.
2 „Apocalypse Now“, Francis Ford Coppola, 1979.
3 „La passion de Jeanne d’Arc“, Carl Theodor Dreyer, 1928.
“Mine ja vaata“ (Idi i smotri, 1985)
Riik: Valgevene
Kestus: 2h 22min
Režissöör: Elem Klimov
Stsenaristid: Aless Adamovitš, Elem Klimov
Operaator: Aleksei Rodionov
Kunstnik: Viktor Petrov
Monteerija: Valerija Belova
Helirežissöör: Viktor Mors
Muusika: Oleg Jantšenko
Osades: Aleksei Kravtšenko, Olga Mironova, Liubomiras Laucevičius, Jüri Lumiste, Vladas Bagdonas