Jess, minu PÖFF on alanud mõjusa taaskohtumisega!
Möödunud on 14 aastat Martin McDonagh’ režiidebüüdist „Palgamõrvarid Brügges“, kus peaosades säras näitlejatandem Colin Farrell ja Brendan Gleeson. Rõõm on tõdeda, et „Inisherini hingedes“ ristuvad kõigi kolme loomingulised teed taas ning seda tipptasemel ja meeldejäävalt.
Martin McDonagh, kes vaid mõni aasta tagasi noppis filmiga „Kolm reklaamtahvlit linna servas“ auhindu nii Kuldgloobustel kui ka Oscaritel, on tagasi linateosega, mille puhul sisulisi paralleele saaks tõmmata pigem ehk McDonagh’ näidenditega, kuid kus järjekordselt on tegemist inimliku looga ning senistest filmidest enim on tunda just tavatult isiklikku lähenemist.
Filmi sündmustik rullub lahti 1923. aastal väikesel Iiri saarel, kust on pärit McDonagh’ juuredki. Näitlejate jällenägemisrõõmust ja loo muinasjutulisest algusest ei tohiks aga liigselt hoogu sattuda, sest üsna järsult ja halastamatult võtab sündmustik väljamõeldud Inisherini saarel ootamatud ja tumedad pöörded. Ideaalne näide, kuidas ühe lausega on võimalik käivitada terve edasine, pea kaks tundi kestev sündmuste jada, kus katalüsaatoriks pole rohkem ega vähem kui ühe sõbra Colmi (Brendan Gleeson) otsus lõpetada teise sõbra Pádraiciga (Colin Farrell) suhtlus – äkitselt ning justkui ilma põhjuseta.
McDonagh’ suureks trumbiks on alati suurepärane ja maitsekas stsenaarium, mis ka seekord suudab hoida vaatajat sündmustikus niivõrd sees, et ei oskagi ette aimata, kuhu suunas lugu edasi liikuda võiks ning millega lõppeb. Lugu, mis oma mahlaka ja mustast huumorist läbiimbunud dialoogiga on juba iseenesest paeluv, suudab leida õiged pidepunktid puudutamaks ka inimlikke ning ajatuid teemasid, nagu üksindus, meeleheide ning heaks inimeseks olemise võlu ja valu.
Lisaks leiab kahe sõbra kangekaelse tüli taustal terava ja täpse asetuse ka samal ajal väljaspool saart aset leidev Iirimaa kodusõda, mis on nii helis kui pildis olemas ning ilmutab end just õigetel hetkedel, asetades kogu jälgitud loo teise perspektiivi. Seega ei ole tegemist pelgalt ühe tüliga ühel üksildasel saarel, vaid sõber sõbra vastu ning vend venna vastu võitlus toimub samal ajal kogu Iirimaal.
Pidevalt on tajutav ka teatud genius loci ehk müstilisus ja salapära, mis on lõpuni seletamatu ning mida võimendab nii helirežii taotluslik minimalism kui ka helilooja Carter Burwelli loodud helikeel. Ning loomulikult on meisterlik kaameratöö Ben Daviselt, kes suudab olla tegelastega kaasas, kuid samal ajal anda edasi saare enda kummituslikku olustikku. Mainimata ei saa jätta ka suurepäraseid rollisooritusi Kerry Condonilt ja Barry Keoghanilt, kelleta ei moodustuks niivõrd tugev koomilis-traagiline tervik.
„Inisherini hinged“ on film, mis peale vaatamist veel pikalt sees püsib ning lahti ei lase, liigitudes sellega kindlasti aasta meeldejäävaimate kinoelamuste hulka. Ja eks nii kipubki olema, et kui annad juba kord McDonagh’ stsenaariumile sõrme, siis võtab ta terve käe.
Filmi on võimalik PÖFFil näha veel kahel korral:
16.11 kell 20:30 Coca Cola Plazas
20.11 kell 19:00 Solarises
Ning jaanuaris 2023 ka üle Eesti!
Autor: Margareth Villers
“Inisherini hinged“ (The Banshees of Inisherin, 2022)
Riik: Iirimaa, Ühendkuningriik, USA
Kestus: 1h 49min
Linastub PÖFF26 programmis “Screen International kriitikute valik”
Režissöör: Martin McDonagh
Stsenarist: Martin McDonagh
Produtsendid: Graham Broadbent, Peter Czernin, Martin McDonagh
Operaator: Ben Davis
Monteerija: Mikkel E.G. Nielsen
Muusika: Carter Burwell
Osades: Colin Farrell, Brendan Gleeson, Kerry Condon, Barry Keoghan