Filmi „Elajad“ (Belgia, Prantsusmaa) režissöör Nabil Ben Yadir on võtnud Belgias päriselt juhtunud tülgastava homofoobse kuriteo ning toonud selle oma rõveduses ja tooruses ekraanile.
Kui režissöör ja operaator on otsustanud kasutada filmis pikki kaadreid, siis sageli on selle taga soov hoida vaataja pilku millelgi, millest nad tahaks mööda vaadata. Filmis „Elajad“ tahaks silmad ära pöörata enamiku ajast. Umbes poole filmi peal olin vägivallast nii kurnatud ja kurb, et võtsin mantli ja valmistusin lahkuma. Siis aga saabus filmis päikesetõus. Kõik oli sama kole edasi, lihtsalt teisel viisil. Ja ma jäin. Suur osa saalist oli juba minema kõndinud. Ma pole kindel, kumb meist õigesti valis.
Brahim on nägus noormees, kes ema sünnipäeval tahaks justkui kapist välja tulla, kuid maja täis lärmakaid kaugemaid ja lähemaid sugulasi ei paku selleks võimalust. Noormees põgeneb kodust, lubades emale hommikul helistada, kuid asjad lähevad teisiti ning tema tee ristub madalalaubalise ja jõhkra seltskonnaga. Brahim leiab end ühtäkki autost, teel vägivalla poole, mida ükski inimene ei peaks kunagi kogema.
Režissöör Nabil Ben Yadir mainis pärast linastust toimunud Q&A ajal, et soovis ekraanil näidata koletise sündi. Inimese loomastumist me ka kogeme. Autorid on saanud hakkama oma taotlusega panna meid tundma seda, mida tundis see noormees monstrumiga kohtudes. Ja see on üheaegselt õudne ja raske. Teisalt tekib küsimus, kas film üldse peaks meid panema läbi elama midagi nii toorest. Kust jookseb piir päriselu taaslavastamise ja filmi vahel? Kuhu see piir peaks olema tõmmatud? Seansilt jalutas inimesi pidevalt ära ning Q&A ajaks sinna märkimisväärselt seltskonda ei jäänudki. Kas see tähendab, et piir oli tõmmatud liiga kaugele? Iga film peaks muutma maailma paremaks. Mis kasu on filmist, mida enamik ei suuda lõpunigi vaadata?
Film on 4:3 kuvasuhtega, mis vaheldub telefoniekraaniga. Filmitegijad põhjendasid oma valikut sellega, et nii saab vaataja rohkem tegevusele keskenduda. Keskenduda saab lausa ebamugavalt palju. Näiteks näeme mitu minutit peategelase Brahimi nägu – tema hirmu täis silmi, verd tema nahal, üle põskede voolavaid pisaraid. Me kardame temaga koos. Läbi telefoniekraani näeme jõhkardite kätetööd. Nad filmivad oma „saavutusi“ üles, vahepeal hõiskavad ja poseerivad uhkelt ning joovad viina.
Ja see kõik juhtus päriselt.
On selge, et inimeste seas, kes on kuulnud ühiskonda raputanud sündmusest, on filmil teistsugune vastukaja kui publiku seas, kes kahetsusväärsest juhtumist midagi ei tea. Konteksti antakse vähe. Filmi alguses saame teada, et tegu on päriseluliste sündmustega. Filmi lõpus saame teada mehe nime ja eluaastad, kellega see juhtus. Ja kuigi minu (ja ilmselt ka kõigi teiste saalisolijate) süda oli selleks ajaks mitu korda murtud, soovisin ma ikkagi informatsiooni. Kes ta leidis? Mis sai jõhkarditest? Kuidas see sündmus ühiskonda muutis? Kas muutis? Tekkis soov näha suuremat pilti kui brutaalsus, millelt ei lastud pilku ära pöörata. Ma vajasin teavet, et paigutada sündmus kuskile oma peas ja mõista, miks mul seda filmi näha vaja oli.
Kaks päeva pärast filmi vaatamist on endiselt kurb olla. Sellepärast, et selline asi juhtus. Sellepärast, et ma ei ole kindel, kas film muudab maailma paremaks. Nii tundliku teema avamine on filmitegijale alati raske ülesanne. Film peaks panema mõtlema, mitte kinosaalist põgenema. Nõrganärvilistel tasub eemale hoida. Kes on valmis nägema vägivalda selle kõige rõvedamas võtmes, suundugu kinno.
Autor: Pilleriin Raudam
“Elajad“ (Animals, 2021)
Riik: Belgia, Prantsusmaa
Kestus: 1h 31min
Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis
Režissöör: Nabil Ben Yadir
Stsenaristid: Nabil Ben Yadir, Antoine Cuypers
Produtsendid: Nabil Ben Yadir, Benoit Roland
Operaator: Frank Van Den Eeden
Monteerija: Dieter Diependaele
Osades: Soufiane Chilah, Gianni Guettaf, Serkan Sancak, Lionel Maisin, Camille Freychet