Palju on kirjutatud Teinosuke Kinugasa pikemat aega kadunuks peetud avangardsest linateosest „Hullumeelne lehekülg“. Palju kirjutati sellest eriti siis, kui see 1926. aasta 10. juulil Jaapanis esilinastus, pigistades publikult välja võrdlemisi vastakaid reaktsioone. Paraku juhtus nii, nagu juhtus paljude Vaikse ookeani saareriigi tollest ajastust pärit filmidega – see haihtus nagu tina tuhka ning vajus unustuse hõlma….
Read more
Lapsele vanemaks olemine pole meelakkumine, rääkimata heaks vanemaks olemisest. Seda eriti silmas pidades kogu peredünaamikat, kus nii emal kui isal tuleb uue pereliikmega seoses ohvreid tuua ning lisaks lapsele ka teineteise tunnete ja soovidega arvestada. Just vanemluse valusamad tahud on Tšiili-Argentiina koostöös valminud psühholoogilise trilleri „Karistus“ (2022) keskmes ning, olge hoiatatud, linateose halastamatu pilguheit teemale…
Read more
Katalaani Jaume Balagueró nimi ei tohiks õudukasõpradele võõras olla – laiemale publikule on ta judinaid pakkunud menuka õõvafilmiseeria „[REC]“ esimeste jagude „[REC]“ (2007) ning „[REC]²“ (2009) režissöörina, samas on tema käe all valminud ka 21. sajandi õudusfilmide latti kergitav, ehkki ilmselt mõneti vähem tuntud krimiõudukas „Head und“ (2011) peaosas Luis Tosariga. Balagueró varasema loomeportfelli põhjal…
Read more
Rainer Sarneti dokumentaalfilm „Vaino Vahingu päevaraamat“ pakub nimitegelase lähedastega tehtud intervjuude ning lavastuslike etüüdidega tema loomingu ainetel sissevaadet psühhiaatri ning kirjaniku Vaino Vahingu psüühesse. Film avab ka 60ndate ning 70ndate kultuurilist olustikku ja ühiskondlikke tingimusi, milles Vahing tegutses, mistõttu sobib kindlasti silmaringi avardamiseks ka neile, keda Vahingu looming nii väga ei kütkesta. Vahing jääb ka…
Read more
Ädilhan Jeržanov ei tohiks pöfihuntidele sugugi võõras nimi olla. Vägagi tegus Kasahstani režissöör oli eelmise aasta novembris meie kinoekraanidel esindatud kahe filmiga, „Kollane kass“ (2020) ja „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ (2020), neist viimane oli mu silmis üks silmapaistvamaid saavutusi eelmise PÖFF-i programmis. Mehe stiil on läbi kolme filmi sarnane, eriti tugeva paralleeli annab tõmmata…
Read more
Bulgaaria dokumentaalfilm „Autod, mis viisid meid kapitalismi“ (2021) on pidevalt paaris tegutsevate režissööride Georgi Bogdanovi ning Boris Missirkovi film sotsialismimaade autokultuurist. Linateos jälgib mitut autosõpra ning jutustab fragmentaarselt sellest, millist rolli autod nende elus mängivad. Autod on filmi käimatõmbavaks hobujõuks, kuid hinge annavad linateosele siiski autode omanikud, kellesse filmitegijad suhtuvad lembusega. Vanema põlvkonna vaatajad viib…
Read more
Belgia film „Ajast väljas“ (2021) on omaette eksperiment. Tegemist on unikaalse lahendusega nukufilmi vallas ja tõenäoliselt üks isikupärasemaid filme tänavusel PÖFF-il. See on unenäoline, fragmentaarne mälestus elust Maal, nii selle sõna laiemas tähenduses kui ka ühe suguvõsa võtmes, esitatud rabava stiiliga visuaalides ning kirjana, mille viimane inimene Maal esitab esimesele inimesele, kes sündinud Marsi pinnal….
Read more
Üks kahtlemata mõjusamaid filme tänavusel PÖFF-il, varem vaid dokumentalistikas kätt proovinud Andrei M. Paunovi „Jaanuar“ (2021) suudab midagi vapustavat – olla tõhus ja kange kokteil eksistentsiaalsest draamast, nähtamatu niidina läbi filmi traageldatud absurdihuumorist ning üha intensiivsemaks muutuvast trillerlikust pingest. Tulemus on ehk aasta parim õudusfilm. Ei mäletagi, millal viimati mõni linateos suutis sedasi naha alla…
Read more
Pühendatud Ihsane Jarfi mälestusele, võime filmi lõputiitritest lugeda. 22. aprillil 2012. aastal nähti 32-aastast noormeest viimast korda elusana. Teda nähti koos nelja võõra mehega autosse istumas Belgias Liège’is kohaliku geibaari lähistel. Kaks nädalat hiljem leidsid matkajad loodusest räige vägivalla tunnustega surnukeha. Jarfi tapmine läks ajalukku kui esimene homofoobiast ajendatud mõrv. See õõvastav lugu on aluseks…
Read more
Veneetsia filmifestivali Orrizonti programmis esilinastunud ning loo autorile Ivan Ostrochovskýle ning stsenarist-režissöör Peter Kerekesile sealt parima stsenaariumi auhinna toonud „107 ema“ on omapärane segu dokumentaal- ja mängufilmist. Film linastub PÖFF-i programmis Doc@PÖFF, kuid ärge laske end sellest eksitada. Ehkki enamik naisi kehastavad ekraanil iseennast (või versiooni iseendast), on film siiski rohkem mängufilmi poole kreeni. Peaosatäitja…
Read more